Arvustus: “Life is Strange: True Colors”
Tootja: Square Enix, Deck Nine
Lavastaja: Zak Garriss
Platvormid: PlayStation 4, PlayStation 5, Xbox One, Xbox Series X , Nintendo Switch, PC, Stadia
Ilmumisaeg: 10. september 2021
Toetaja: Square Enix, Gamestar.ee

Life is Strange on tänaseks tuntud videomängu frantsiis, mis jutustab lugu läbi valikute ning üldiselt on teemaks emotsionaalne teekond eluga paremini hakkama saamisel. Eriline püant on olnud alati väikene üleloomulik element, olgu selleks siis ajaga manipuleerimine või telekineetilised võimed, kuid alati midagi äärmusesse suruvat, mis selget eristaks. Teekond on keeruline, kuid lõpuks mängija ja protagonist koos saavad teada, et tegelikult oleme kõik sarnased ja oluline on see, mis meie sees. Kõlab nagu kližee ja eks see tegelikult ongi, kuid see töötab. Stiilne visuaal, hästi kirjutatud narratiiv, head karakterid ja näitlejad ning tulemuseks on nagu miniseriaal, mida on kerge nautida. Eelnevad lood antud seerias on uurinud depressiooni tagamaid ning proovinud defineerida rassismi uuel viisil, kuid alati on põhiline punkt sama – mängija võtab võõra inimese rolli ning vaikselt õpib tundma kõike ja kõiki tema ümber. Hetkel ei maini muidugi moraalseid ja eetilisi õppetunde, mida iga inimene nagunii tõlgendab erinevalt.

“Life is Strange: True Colors” on verivärske lisa ning koondab kõiki eelmiseid lugusid. Siin on olemas erivõimed, tegude tagajärjed, emotsionaalselt laetud momendid ning realistlikud dilemmad. Ja siin tegelikult ka mäng särab. Loo protagonist Alex Chen on fantastiline karakter, kellele on kerge kaasa elada ning head lõppu soovida. Alex kolib asenduspere juurest minema, et minna elama oma venna Gabe juurde Haven Springis. Nende kohtumine on hästi kirjutatud ning õõvastava alatooniga, sest koheselt on pea kohal liikuv must pilv, et midagi läheb valesti. Ning nii ka juhtub – Gabe saab õnnetuses surma ning nüüd Alexi ülesanne on tema surmas selgust leida. Põhiline küsimus on muidugi – kas seda oleks saanud ennetada?

Narratiiv ei ole midagi revolutsioonilist

Narratiivi üldine käik on üpris tavaline, kuid siin on piisavalt keerdkäike, et enda mänguaega õigustada. Vaikselt õpime tundma Alexi minevikku, elust asendusperes ning perekonnaga seotud probleemidest. Lugu on emotsionaalne, kohati üledramaatiline, kuid käsitleb palju raskeid teemasid maitsekalt ega muutu jutlustavaks. Lein ja enese-väärtustamine võtab olulise tähenduse. Olemas ka seeriale omased enese raja leidmine ja hülgamisega toimetulek. Lõpuks tuleb kogu asi siiski piisavalt hästi kokku, andes mängijale mõista, et meie tehtud valikud tegelikult ka olid määravad. Olenemata loo keerdkäikudest on tõeline tuum siiski karakterid.

Alex Chen on huvitav karakter ning meeldejääv protagonist. Stsenaristidele oli püstitatud mitu keerulist ülesannet, mis lahendati ära ilma tundetuks korrutatud stereotüüpidesse langemata. Tema hääle andnud Erika Mori tabab ära kõik need emotsionaalsed nüanssid, mida Alex pidevalt kasutab erinevates situatsioonides, seega siin saab oodata mingisugust nominatsiooni aasta lõpus. Sarkam ja huumor on kaks Alexi põhilist relva ning Mori oskus mitte ülenäidelda teevad siit kerge karakteri, kellega koos seigelda. Muidugi ta pole ainukene karakter. Alexit ühendab väikese linnaga näiteks isalik figuur Jed, kelle juures ta elada saab ning vanaemalik Eleanor, kes on täpselt nagu meie kõikide vanaema. Igal tegelasel on omad mured ning meie saame nendele tähelepanu pöörata või ignoreerida. Alexil on ka kaks võimalikku romantilist huvi – Ryan ja Steph. Üks on rohkem selline klassikaline nohikukultuuri esindaja, teine on iseseisev ja isetegev tahumatu noormees.

Alexi lugu on väikesel maa-alal ning dialoogil põhinev. Mängija lihtsalt jalutab ringi, uurib keskkonda ja suhtleb inimestega, otsides vihjeid erinevate sündmuste kohta. Põhimõtteliselt kõik tegevused lähevad narratiivi, kuigi on ka lihtsalt maitseks pandud kõrvalisi meelelahutusi. Seega rütm ja tempo on erineva eelnevate lugudega, kus me olime rohkem nagu kitsas koridoris, vaadates filmi. Nüüd on rohkem mänguline, kuid samal ajal on ka kohe suurem risk, sest mängija võtab rohkem kontrolli narratiivi arengu üle.

Alexi võime ei ole niivõrd vapustav

Alexi võime on ka veidikene teistsugune kui varem. Ta näeb teiste inimeste emotsionaalseid aurasid, teab ja tunneb nende tundeid ning vahel loeb ka mõtteid. Selle võimega siis saab mängija manipuleerida inimesi enda ümber tegema, mida on tarvis. Kõik muidugi käib läbi vestluse, kuid me teame täpselt kuhu suunas kedagi on vaja lükata. Alexi võime on siin ka üks lahtisemaid otsi, sest see pole täpselt selge, et mis ja kuidas see töötab. Piirid muutuvad ning narratiivi tegelikult tagajärgi ei olegi. Nõrgema taluvusega inimesed võivad tunda ebamugavust teiste inimeste mõtteid vaadates ja kindlasti kusagil on keegi, kellel on mure, et kas nii võib teha ilma teise nõusolekuta, kuid minu jaoks oli see hädavajalik mänguelement. Siin luuakse päris mitu head ja huvitavat situatsiooni, seega olen pigem sinna poole, et see võime on huvitav ja vajalik. Lihtsalt rohkem avastamist ja defineerimist vajab.

True Colors narratiivi üldine toon on humoorikas, kuigi siin tõepoolest on kõik olemas. Minu pisarakanalid kuivasid ammu kokku, muidu ehk oleks silmad veidi isegi niiseks läinud. Tegemist on lühema looga kui siin mõni teine samas seerias, kuid samas on siin valikuid ka. Reaalselt on võimalik Alexi tulevikku muuta, seega paar korda kogu asi läbi joosta pole mingi mure. Graafiliselt ei ole Life is Strange seeria olnud midagi esilekerkivat, kuid antud seerias on see selgelt tugevaim number. Nägudes on olemas kõik vajalikud emotsioonid ning realism on lähemal kui seni on olnud. Soundtrack on põhimõtteliselt kõik kolmanda osapoole oma, kuid see ei tähenda, et see hea poleks. “Life is Strange: True Colors” on põhimõtteliselt nagu ootasin ja olen rahul. Nädalavahetuse istumine ja meelelahutus on garanteeritud. Siin on siiski väikene trigger warning olemas ka – veidi vabalt võetakse vasakliberaalset maailmavaadet, kuid kuna see on mäng, siis lihtsalt mängi ja naudi.

Hinne: 8/10

+ Narratiiv on tugev.
+ Graafiliselt on toimunud suur hüpe.
+ Mitu korda mängitav.
+ Alex on meeldejääv protagonist.
+ Erika Mori kui Alexi hääl.

– Ei defineerita selgelt tema võimeid.
– Rohkem vabadust ei ole tingimata hea narratiivi sujuvusele.
– Kõik on ainult dialoogil põhinev.