SISSEJUHATUS

“Offensive Combat: Redux” on veebipõhine tulistamismäng, milles üritatakse võimalikult palju vastaseid maha saada. Mängus on mitmeid erinevaid võimalusi, seega ei peeta lahinguid mitte alati üksinda kõikide teiste vastu. Mäng ise on efektiivseim ja kõige nauditavam just üksinda ringi liigeldes ja vastaseid maha nottides. Three Gates AB on taaselustanud selle kultusklassika ning avaldanud selle standalone allalaetava mänguna.

NARRATIIV

Mängus puudub otsene lugu kui selline, kuid võib-olla oleks see veelgi parem olnud koos konkreetse storylinega. Oleks täiesti piisanud mingisugusest sissejuhatavast kampaaniast koos bottidega, selle asemel et „liitu lobbyga ja hakka nottima 10 minuti pärast.“ Antud juhul oleks see toonud kaasa aja ja ressursside kulu, et midagi täiesti uut luua, kuid samas ka esialgne Offensive Combat oli sarnaste puudustega.

MÄNG

Karakter ning relvade kohandamine.

See on ilmselt üks ainsaid positiivseid aspekte selles mängus, mida välja oskan tuua. Relvade kohandamine on tehtud selliselt nagu seda peaks ühes korralikus mängus tehtud olema. Mäng võimaldab soetada erinevaid komponente valuuta eest, mida teenitakse mängu mängides. Olles näiteks täielik koopia Hillary Clintonist või Donald Trumpist võib erinevalt sellistest nähtustest mängus kohata ka näiteks junni emotega asendatud peaga karaktereid liiklemas, kes pakuvad mängu ajal kerget naerukihistamist. Seega kui näiteks geko või panda kostüümid või sellised veidramad emoted ei ole vastumeelt asi, siis see väga laiade võimalustega karakterite ja relvade kohandamisega mäng on midagi just teie jaoks. On selge, et enamus aega kulub mängu ajal esemete valmistamiseks, mille saab vastavas tsoonis luua, kuna igal kategoorial on oma valikud. Lisaks kohandatavale karakterile saate te valida kolme erineva PWNi või taunti vahel, mida saab kasutada kellegi laiba kohal nende mõnitamiseks. Enamik neist on midagi sellist, nagu näiteks „Fart“, „Armpit Fart“, „Wanker“ ning mainimata ei saa jätta ka „Green Teabag“, mis on kindlasti enim kasutatud valikud.

Offensive Combat: Redux – My Robot/Gecko/Panda/Stripper on eelkohandatud kasutajatele.

Mis aga puudutab relvi, siis igalühel on oma „tech tree“ niiöelda, millel on võimalus valida erinevaid barreleid, varusid, sihikuid, laskemoona ning värvivalikuid. Erinevates alades on lahti lukustatavad asjad erinevatele relvadele ning igal alal päris kõiki relvi täiendada ei ole võimalik. See teeb erinevad alad unikaalseteks, kuna mõndades saab mõnd relva uuendada hoogsalt samas kui teisi relvi jällegi ei saa kohe üldse täiendada.  Relvade „loadouti“ saab muuta vaid peamenüüs järgmise matši ootejärjekorras olles. Oleks muidugi parem, kui seda saaks teha iga roundi vahel või näiteks iga hukkumise korral, kuid see ei ole selles mängus aktuaalne. Üsna häiriv on see, kui olete vastamisi snaipritega, kellele ei pääse eriti ligi ning seetõttu on neid ka keerulisem maha saada näiteks pumppüssi või muu sellise relvaga, mis on kohati absurd.

RELVAMÄNG

Standartne WASD asetus on olemas, kuid see ei ole väga üllatuseks FPS mängijatele. Tänapäeval sellises formaadis mängu luues on teistsuguste asetustega väga riskantne läbi minna, kuna väga suur osa selle žanri mängudest on kohandatud just WASD klaviatuuriasetusega. Hiire liikumine on nagu igas teises tulistamismängus, hoolimata sellest et osades sama kategooria mängudes on hiire liikumine kas liialt puine ja uimane või pigem liiga äkiline ja ebatäpne. Jooksmine ja hüppamine tunduvad poolikult programmeeritud ning väga veidrad. Vahel oled võimeline hüppama kõrgete kastide otsa ning samas ei saa kohati hüpata üle madala maapinnal asuva toru, mis tekitab segadust ja mitte just kõige vähesemal määral. See oleks kindlasti asi, mida selle mängu edasises arenduses tuleks täheldada ja millega tuleks vaeva näha veel ja kõvasti. Power-up’id ehk võimendused on mängus üsna kopeeritud DOOM või Quake mängudest, kuid ise pole veel aru saanud, kas tegemist on juhusega või sihiliku samastamisega. Üldiselt ei ole mängus midagi sellist, mida te muidu teistes FPS mängudes kogeda ei saaks.

KAARDID

Iga kaart, mida sai mängitud, tundus omamoodi tuttav kuidagi, tekkis just nagu selline tunne nagu oleks seda kunagi juba mänginud ja mitte just vähe. Mängides iga kaarti ligikaudu 5 minutit on piisav, et kaarti tunda selgemalt kui oma peopesa. Samas on see kõik ka arusaadav, kuna 20 aasta vältel on niivõrd palju FPS mänge välja tulnud ja unikaalsete kaartide loomine pole just käkitegu. Üllatada millegi võimsaga on üsna keeruline, seetõttu tundub, et ka see mäng on lihtsama vastupanu teed läinud ja kaardid sarnaselt teistele FPS mängudele teinud, et tunduks tuttavlik ja kohanemine oleks kiirem. On ka muidugi kaarte, mida mängides nautisin, nagu näiteks „Lava“ või „Burninator“, mis meenutas mulle kohati “Quake III: Arena of Unreal Tournament” kaarti ning see oli üks neist vähestest kordadest, kui mängu reaalselt nautisin vaadatamata sellele, et kõiki seal ükshaaval maha pidin niitma.

Mängu režiimid ehk Game modes

Igaüks, kes on tuttav multiplayer FPS mängudega, on leidnud ka oma tee „Deathmatch“, „Team  Deathmatch“ ning “Capture The Flag“ tüüpi mängurežiimidesse. Neis pole mitte midagi uut, kuid samas oleksin ise oodanud rohkem erinevaid võimalusi, mida läbi mängida ja ehk isegi nautida ja uut kogemust omandada. Oleks siis seal lisatud näiteks variantidesse „Defend mode“, „Escort mode“, „Bomb defuse“ või muu selline variant, oleks mäng isegi põnevam kui seda seni on. Loodetavasti rakendavad arendajad neist valikutest mõne peagi. Kaartide tundma õppimiseks võib minna näiteks „Explore“ või „Bot“ matšidesse, kuid ärge oodake, et see midagi üllatavalt põnevat pakkuda teile võiks.

KOMMUUN

Mängus, mis on mõeldud siiski üksteiste maha võtmisele ja tapmisele, on mängusisene vestlus ikka üsna laialdane. Kohati kuulete mängus, et keegi kasutab häkke või pettuseid kellegi maha saamiseks ning ka kõvasti tsensuurimata kõnepruuki võib kuulda olla. See on vältimatu faktor iga online mängu juures. Kui just mõnda muud VoIP chatti ei kasuta, siis vestlemiseks on ka chati võimalus mängus sees. Mängus ei ole otsest grupisüsteemi, mis võimaldaks sõpradega ühes serveris mängida 100% kindlustundega. Mängul puudub ka serveri regioonide valik, kuid loodetavasti on see peagi lisatud ning koondab inimeste ringi ühes serveris enamvähem sarnasesse regiooni. Puudub otsene serveri või regioonivalik sõna otseses mõttes. Kiireim viis mängu pääseda on valides „Any game mode“ ning loota, et on piisavalt inimesi online, kellega võistleda. Enim mängijaid ühes serveris, mida ise nägin oli 11 ning siis tervitati esialgu kõiki sõbralikult, kes serverisse liitusid ja mängisid. Lõpp läks ikkagi päris käest ära ja kuuldavale lasti selliseid sõnu, mille kõnelemisega isiklikult söögilauda istuda ei julgeks. Olenemata sellest, kas see tõmbab inimesi ligi seda rohkem mängima ja kutsuma sõpru seda koos nendega nautima, tahaksin näha tulevikus võimalust gruppidega mängida, et saaks sõbrad kokku kutsuda ja nendega koos mängida. Oleks kindlasti põnevam ning lõbusam samuti.

ESITLUS

Mäng näeb graafiliselt küljelt välja nagu 2010 aastal ilmutatud “Gotham City Imposters” või “Dirty Bomb“, mis on üsna võrreldavad selle mängu ideoloogiaga selles osas. Relvad ja kõik üldse tundub liiga näos kinni olevat, kuna kõik oleks nagu väga lähedale zoomitud 200%. Mõned relvad ei näe isegi välja sellised nagu nad peaksid ideaalis olema, aga see on juba modelleerijate teema. Lisaks sellele on kõiksugused teavitused ekraanil peale kellegi maha koksamist liiga intensiivsed ja üleolevad. Miks ei võiks olla väike märguanne, nagu vanal heal ajal või nagu näiteks ilma nende üüratute pop-up’ideta?

Kõige hullem aspekt kogu selle mängu juures on nende helikujundus, kõik relvad kõlavad ühte moodi. Kõik need helid on üks ulmeliselt õudne kompott, kui nii võiks öelda ja kirjeldada seda, mis kogemus seal ees mind ootamas oli. Enam-vähem talutav heli mängus on muusikaline osa. Niipalju, kui ma sellesse mängu süveneda jõudsin on seal vaid üks lugu, mida pidevalt korduse peal kuuled, kuid vähemalt see on hästi valitud, kuna biit on talutav ja üllataval kombel sobib mängu iseloomuga hästi kokku.

KOKKUVÕTE

“Offensive Combat: Redux” pole kindlasti selline mäng, mis peaks olema tulevikus üks tippklassi FPS mängudest, kuid samas ei ole selles mängus ka midagi sellist, mis mind põnevuse ja ootusärevusega tagasi mängima kutsuks. Nii paarikümne mängitud matši käigus suutsin ma kokku sattuda kahtlaste mängijatega, kes tõesti võisid kasutada mingisugust välist abi, et saada eeliseid teiste mängijate seas mingisuguste häkkide või muude sääraste lisadega. Samas, kui soovida väga cornysid voiceovereid kuulda ning saavutada laske nagu näiteks „Cockshot“ või lihtsalt aega veeta, kui midagi targemat teha pole, siis see mäng on enam-vähem just selleks.

Sellegipoolest on saadaval piisavalt palju free-to-play mänge, mis pakuvad kordades rohkem mängurõõmu ning põnevust. Minu arvamus sellest, miks see mäng on tehtud pay-to-play, on pigem see, et tahetakse taastada mingisugust nostalgilist elamust Offensive Combati esiknumbrile? Ma ei usu, et sellel mängul suurt edu Steamis ootamas on, kuid samas on inimesi niivõrd erinevaid, et kindlasti on seal keegi, kes sellest mängust rõõmu ja lõbu tunda võib. Mina lihtsalt ei ole üks nendest.

Hinne: 4/10

+ Nostalgiarikas mäng
+ Kiirelt õpitavad kaardid
+ Meeldivalt kohandatavad karakterid ja relvad

– Ajast ja arust graafika
– Rohkelt puudusti gamemodede osas
– Õudne helidisain
– Labase ideega mäng
– Hinna ja kvaliteedi suhe ei ole paigas(ei sobi Pay-to-play mänguks)
– Kopeerib DOOMi või Quake ideoloogiat
– Regioonide valiku puudus
– Gruppide loomise puudus