“Helldivers 2” on Arrowhead Studios kolmandas isikus tulistamise mäng, mis ilmus 8. veebruaril arvutile ning Playstation 5 konsoolile. Tegemist on järjega 2015. aastal ilmunud isomeetrilisele tulistamismängule, mis erilist läbimurret ei saavutanud. Esimene osa oli paljutõotav, sest juba sel ajal oli tunda, et Arrowhead Studios paneb oma mängudes esimesele kohale lõbu ning jätab kõik muu teisejärguliseks. “Helldivers 1” laineid kahjuks ei teinud, kuid selle järg on siiani revolutsiooniline ja tundub, et pea kõik meediakanalid on selle kiitust täis.
Sünge, eneseteadlik ja kaasahaarav süžee
Mäng leiab aset lähitulevikus, kus inimkond on laienenud erinevatele planeetidele, kuid selle käigus oleme leidnud endale tõsised vihavaenlased. Terminids on putukalaadne rass, kelle ainuüks ülesanne on inimesi tappa ja Automatons on robotid, kelle ainuüks ülesanne on, arvasite õigesti, inimesi tappa. Sisuliselt saab tõmmata palju paralleele kuulsa kultusfilmiga “Starship Troopers”. Mängija kehastab Helldiverit, kes on sõdur, keda saadetakse erinevatele planeetidele erimissioonidele, et seal demokraatiat tutvustada. Tundub kangelaslik, kuid vaadates mängu alatooni, seda see tegelikult ei ole.
Teose toon, ilme ja tegevus on peaaegu identne 1997. aastal alustanud kultusklassika frantsiisiga “Starship Troopersiga” ning sarnanused lähev päris väikeste detailideni välja. Terve inimkond on ajupestud ning kõik need „kangelaslikud“ sõdurid saadetakse tegelikult ilmselgelt surma. Mängija ei ole mingi eliitagent või supersõdur, vaid lihtlabane kadett, keda koheldakse kui kahuriliha, sest seda ta ju ka tegelikult on. Kuna mängus on vähe narratiivseid vaheklipp, siis mängija õpib maailma kohta rohkem läbi mängimise. Oluline on mainida, et teoses pole mitte mingit üksikmängija sisu, sest seda pole vaja. “Helldivers 2” disain on üsna lihtne, kuid töötab täiuslikult.
Mängija ja tema kuni 3 sõpra saadetakse missioonile, mis võtab aset vaenlastest pungil planeedil. Mängijate eesmärgiks on täita etteantud ülesanded, milleks võib olla näiteks putukate koloonia hävitamine, tuumapommi käivitamine, tsiviilelanike päästmine vms. Missiooni tüübid on küll üsna lihtlabased, kuid teevad oma töö mängijate meelelahutamisel ära.
Mänguviis, millest ei saa kunagi piisavalt
Helldiversi mänguviisi üks suurim tõmbepunkt on Stratagemid. Mängijale on niisama antud vaid põhirelv püstol, paar granaati ja ravikomplektid, kuid missiooni ajal saab mängija alla kutsuda igasuguseid abivahendeid. Kuulipildujatest kuni pooletonniste pommideni välja. Mis teeb Stratagemide kasutamise huvitavaks on see, et neil kõigil on oma unikaalne nupu kombinatsiooni. Isegi meeskonnaliikme elustamiseks on vaja teatud nupukombinatsiooni. Algul tundub see küll üsna keeruline, kuid pärast paari mängutundi on tunne, et võiks kasvõi une pealt mõne pommitaja või Instalaza siilis raketiheitja alla kutsuda.
Kõiksuguste tulirelvade, pommide jne kasutusel tuleb aga mängu üks faktor, mis on “Helldivers 2” alustala ning mis teebki sõpradega mängimise eriti lõbusaks – Friendly fire. Kõik siin mängus teeb haiget ja vigastab ka mängijat ennast. Absoluutselt kõik. Teoses on põhjusega loendur sellele, et kui palju mängija oma kaasvõitlejatele viga teeb või neid ise tapab. Seda juhtub alatihti, sest iga teine pommitaja, mille appi kutsusin, võttis koos putukatega kaasa kas minu või meeskonnaliikme. See on lihtsat osa Helldiveri elust. Suremine on hiiglaslik osa mängust, umbes nagu Soulslike mängudes. See on vältimatu. Igal missioonil on teatud arv nö respawne, et uuesti alustada. Päris varakult saab selgeks õõvastav fakt, et tegemist ei ole respawniga, vaid iga kord kui mängija sureb, saadetake eelmise Helldiveri asemele uus kahuriliha.
Arrowhead on lisanud võitlustesse nii palju detaile, et tihti on neid kõiki raske märgata. Näiteks granaati visates võib vahest juhtuda, et putukas just sellel hetkel hüppab või proovib oma jäsemega rünnata. Kui granaat talle ette jääb, siis see põrkab mängija poole tagasi. Mis oli minule täielik üllatushetk ja millest olin hämmeldunud oli see, et kõikidel raketiheitjatel on taga plahvatus ala ehk Backblast. Olles mänginud lugematu arv tulistamismänge, mis panevad rõhku realistlikkusele, ei ole varem seda mitte kordagi näinud. Kuna nö „sõbralik tuli“ on teoses nii olulisel kohal, siis päris tihti ei olegi mängus muud valikut antud kui kutsuda enda positsioonile mõni pommirünnak ja võtta endaga kaasa nii palju inimkonna vaenlasi kui võimalik.
Nagu tegelased ise tihti röögivad – „MY LIFE FOR SUPER EARTH!“
Kütkestav levelite disain
Missioonidest on küll lihtlabased,kuid nendega ei hakka kunagi igav. Isegi kui ülesanded on pea alati samad või äravahetamiseni sarnased, siis stsenaariumid on siiski alati erinev. Mängisin mängu koos kahe sõbraga ning otsustasime, et mängime ükshaaval läbi kõik raskusastmed, mida on kokku 9. Siinkohal saab Arrowhead Studios plusspunkte, sest vaenlased ei saa olenevalt raskusastmest elupunkte juurde. Selle asemel on kõrgematel raskusastmetele suuremad ning tugevamad vastaseid ning neid on palju rohkem. Siinkohal mõeldes „palju“ ei ole see number mitte kümme või kakskümmend, vaid pigem saja lähedale.
Keskmistel raskusastmetel saime veel ringi joosta, avastada, vahel isegi juttu puhuda, maailma nautida ja koletisi otsida – siis viimastel tasemetel veab kui isegi hingata saab mõne sekundi. Missiooni algusest lõpuni ajab mängijaid taga lugematu arv koletisi. Keskmisel raskusastmel nägin putukate suurt bossi Bile Titani ja suutsin ta ära tappa ja korra mõtlesin endamisi, et see on päris hea saavutus. Hiljem tuli neid kaks, isegi kolm korraga ja seda vaid paar sekundit pärast planeedile jõudmist. Nendest raskusastmetes ei ole mitte mingit ülesande täitmist, võib öelda, et žanr muutub hetkega tulistamismängust õudusmänguks, kus ainus eesmärk on ellu jääda.
Siinkohal tuleks ka ära mainida, et mäng on tõesti ilus eriti kui võtta arvesse, et see ei ole mingi AAA teos (tegemist on AA mänguga, mille põhiarendaja on väikene stuudio). Tasemed on üksteisest visuaalselt piisavalt erinevad, et igav ei hakkaks. Meeldiv on ka näha, kuidas vaenlasi tulistades on tunda, et nad reaalselt saavad pihta ning lasud teevad haiget – jäsemed tulevad küljest, soomus murdub jms.
Oma edu ohver
“Helldivers 2” revolutsioonilise eduga tuleb meelde üks DJ Khaledi album „Suffering From Success“. Mängu ilmumine on olnud nii absurdselt edukas, et arendajad ei suuda sammu pidada. Teose esimesel osal oli selle tipphetkel korraga keskmiselt 6000-7000 mängijat, siis järjel on keskmiselt 300 000 mängijat ja seda ainult arvuti peal. Ärgem unustage, et võrdne kui mitte suurem osa mängijaskonnast mängib konsoolil. Teos on nii ebareaalselt hästi müünud, et seda ei saa suurem osa ajast isegi mängida. Jah, te lugesite seda õigesti. Arrowhead Studios ei oleks kunagi suutnud uskuda, et mäng nii populaarne on. Nende serverid kannatavad korraga ära vaid 450 000 mängijat ja need on ilmumisest saadik kogu aeg täis olnud. Seetõttu võib öelda, et mäng on nii hea, et see on praktiliselt mängimatu.
Samas ei istu arendajad lihtsalt oma rahahunniku otsas, vaid töötavad ööpäevaringselt selle nimel, et rohkem mängijaid vastu võtta. Arrowhead Studios on mulle isiklikult hakanud eriti palju silma ka enda äripraktika ja vaatepunktide poolest. Nende moto „A game made for everyone is game made for no one“ on praeguses videomängu maailmas kümnesse, sest pea kõik mängud proovivad teha liiga palju, selle asemel, et teha ühte asja väga hästi. See on pisut irooniline kui võtta arvesse, et Arrowhead Studios tegi absoluutselt kõik õigesti – meelege või kogemata pole isegi oluline. Isegi Arrowhead Studios CEO Johan Pilestedt ütles, et kuigi nende mäng on lõbus, siis inimesed pigem ootaksid kuni nende serverid kannatavad kõiki mängijaid ära.
Kui see pole hea mentaliteet, siis ma ei tea mis on.
Võib-olla revolutsiooniline
Annab tunda, et Sony Entertainment, kes on “Helldivers 2” väljaandja, otsustas arendajatele anda oma pangakonto ja ütles: „Nonii kutid, tehke mis tahate“. Miks? Kõik, milles esimene osa oli edukas, on ka järjes: üle võlli keeratud satiir – olemas, sõltuvust tekitav mänguviis – olemas, mängija progress- olemas. “Helldivers 2” on küll selline mäng, mis võib muuta videomängude maailma drastiliselt. Viimaste aastatega oleme näinud kuidas videomängud on muutunud meelelahutusest rahamasinateks ning paljud väljaandjad on muutunud ahnemaks kui kunagi varem.
Arrowhead Studios imelaps on näide sellest, et kui mäng tehakse armastuse ja pühendusega, mitte silmas pidades vaid kasumit ja trende taga ajades, siis on võimalik teenida rohkem kui keegi ennustada oleks julgenud. Pealkiri oli põhjusega selline, sest “Helldivers 2 “on üks parimaid mänge, mida olen kunagi mänginud. Dopamiini tasemed, mis sellest teosest saada võib, on pea võrdlematud ning unustamatuid hetki jagub ka pärast mitmeid mängutunde küllaga. Mängu on hetkel tänu serverite puudulikule võimekusele raske soovitada, aga kui need probleemid lahendatud saab, siis on tegemist läbi ja lõhki perfektse videomänguga.
Hinne: 10/10
