Tootja: Square Enix
Lavastaja: Koichi Ishii
Platvormid: Playstation 4, Playstation Vita, PC
Ilmumisaeg: 15. veebruar 2018
Toetaja: Gamestar.ee
Square Enix on otsustanud teha uue katse, et vana rasva peal liugu laskma hakata. Kuna tänapäeval on kuidagi väga moodi läinud vanemate suurteoste värskenduskuurile saatmine, siis ei saa ka see suurfirma paigal püsitud ning on jällegi välja tulnud oma uue vanaga. “Secret of Mana” on küll lihtsalt väikene killuke mineviku hiilgeaegadest, mis lihtsalt ootas uuesti avaldamist, kuid algus seegi.
“Secret of Mana” jutustab meile loo maagilisest kivis olevast mõõgast ja noormehest nimega Randi, kes selle juhuslikult leiab ning poolkogemata välja tõmbab, sest senitundmatud hääled käskisid nii teha. Siiski ei laabu asjad just eriti roosiliselt, sest väljavalitut hakatakse koheselt süüdistama massilises koletiste invasioonis ja üsna varsti pekstakse lihtsalt oma kodukülast välja. Nii algabki Randi seiklus, et täita mõõga poolt antud ülesanne, taastada roostes külmrelva kadunud võlujõud ja peatada kurja impeeriumi plaanid. Siiski ei pea noormees oma rännakut üksi läbi elama, temaga liituvad ka suure suuga üliku tütar Primm ja amneesia käes vaevlev metsavaim Popoi, koos astutakse vastu koletiste sissetungile ning kurjale impeeriumile. Kuidas see roostes külmrelv täpsemalt kivis lõpetas jääb juba mängijate enda välja uurida.
“Secret of Mana” on narratiivipõhine reaalajas rollimäng, mis leiab aset fantaasiamaailmas. Vaade on ülalt, karakteri pea kohalt ja fikseeritud. Tegemist ei ole uue, enneolematu teosega, vaid juba 1993. aastal ilmunud videomängu “Seiken Densetsu 2” taassünniga. Uuenduskuuri on läbi teinud nii välimus kui ka heli ning lisatud on automaatsalvestus koos mõne muu vajaliku pisiasjaga. Mängija ülesandeks on mööda kohalikku, peaaegu avatud maailmat ringi joosta ning mõne enda jaoks mugava relvaga kohalikku koletiste invasiooni tagasi lüüa, oma tuge pakuvad teised kaks karakterit, kes elu natuke lihtsamaks teevad. Suures plaanis peab mängija käima läbi erinevad maagilistele olenditele pühendatud templid, kus siis uusi võlutrikke õpetatakse. Iga natukese aja tagant, narratiivi edenedes võib kohata ka bossi, mõni neist on üsna huvitavalt üles ehitatud. Eriti hakkas silma võitlusmehaanika, millelaadset just väga paljudes mängudes ei kohta, lüüa võib küll lõputult, kuid iga korraga tugevus väheneb, seega mõistlik on enne järgmist lööki veidi jõudu koguda. Mulle meeldib, et iga mängija karakter on mõeldud täitma erinevat rolli, Randi on kuldsest triost ainuke, kellel puuduvad erivõimed ja lihtsalt relvalöökidele ja kõrgetele eludele lootma jääma peab. Primm hoolitseb ravimise eest ning Popoi hooleks jääb vaenulik maagia, kuid loomulikult pole ka nende jaoks probleem vaenlast lihtsalt lüüa, soovi korral on ka võimalik karakterit vahetada.
Koletiste surma korral võib aeg-ajalt maha jääda aardekirst, mis pole antud žanri puhul niiväga haruldane nähtus, küll aga võib neist üsna tihti mõne vajaliku eseme asemel hoopis poksikinda leida, mis lihtsalt mängijale lõuga annab, teine kord võib kirst lihtsalt mängija ära mürgitada. Üheks häirivaks asjaks võitluste juures oli kerge ajaviitega pihta saamine, vaenlane lendab peale esimest lööki pikali, teise löögi saamise ajal on endiselt veel maas ning uuesti üles tõustes, jõuab alles tegelikult teine löök kohale. Kohati oli asi üsna häiriv sest polnud päris kindel kas peaks sama vastast edasi peksma või keskenduma juba kellelegi uuele. Hilisemas staadiumis polnud ma isegi enam kindel, millised löögid vaenlast tabasid. Lisaks leidsin end korduvalt tehisintellekti peale vihastamas, vaatamata sellele, et mingisuguseid automaatseid käitumismaneere on võimalik paika panna, ei kaota see ära tehisintellekti oskust enesehävituslikult mängida või lihtsalt mõne olematu nurga taha kinni jääda. Üsna häirivaks osutus ka igasuguse õpetuse puudumine. Võttes arvesse, et igale karakterile on ette nähtud eraldi (nuppudega) menüüd ning näiteks ravivate esemete kasutus ja maagia on täiesti ära peidetud, siis midagi õpetuse laadset siiski võiks seal olla, vähemalt suurepäraseid kohti selleks oleks küll, kus korrakski mõnda asja mainida. Viimasel ajal kuidagi standardiks saanud kaaslastega rääkimine, et oma järgmist sammu vajaduse korral meelde tuletada selles mängus puudub. Kui mõne vääramatu jõu tõttu pärismaailmas peaks mängusisene tekst kõrvust mööda minema, pole kedagi, kes suvalises kohas aitaks ning jääb üle ainult sihitult ringi seigelda või loota, et mõni NPC on valmis uuesti rääkima.
“Secret of Mana” maailm ise on värviline ja ilus, vaatamata sellele, et graafiliselt pole tegemist just inimkonna tippsaavutusega, on olukord tunduvalt paranenud. Külades liiguvad inimesed isegi ringi ning enamasti on neid ka võimalik omaltpoolt nügida, kõige õnnelikumad külaelanikud paistavad siiski olevat turbanitega poemüüjad, sest nad tantsivad oma leti taga isegi siis, kui kurjus on neilt hinge röövinud. Metsikut loodust esindavad ainult vaenlased ning juhuslikke oravaid või muid loomi taustal ei jookse, liikuda saab ainult mööda ettenähtud radasid, seega erilist metsa eksimist karta pole. Orienteeruda aitavad kergelt retroliku välimusega minikaart ekraani servas ning aeg-ajalt teepeale jäävad viidad. Täiesti olemas on ka kiirrändamine, mis antud juhul on lahendatud kahuritega, mängija lihtsalt tulistatakse kuulina soovitud asukoha suunas. Täiesti olemas on vaheklipid, mis võivad kohati tunduda üsna piinlikud või tahumatud, jättes mulje nagu oleks midagi lihtsalt vahelt ära lõigatud. Ka vaheklippide ajal rääkides suud ei liigu, pigem lihtsalt avatakse see korraks suvalisel hetkel keset dialoogi, et haigutada. Muusikat on küll veidi kohendatud, kuid siiski suudab jääda originaalteosega piisavalt sarnaseks. Igale suvalisele karakterile on antud hääl, olgugi ei see ei lähe alati nende välimusega kokku või näiteks juhtub mõnikord kõlama täiesti emotsioonivabalt on see siiski olemas.
Lühidalt öeldes on “Secret of Mana” hea võimalus tänapäeva mänguritele tutvuda vanema aja teosega oluliselt kõbusamal kujul, samas ka hea vanematele mänguritele nooruspõlve meelde tuletamiseks. Õpetuse puudumine on küll antud teose esialgu segadust tekitava menüü suhtes arusaamatu, kuid kuna tegemist pole raketiteadusega, varem või hiljem, kasvõi kogemata saavad asjad selgeks. “Secret of Mana” võib kohati tunduda arusaamatu, kohmakas ning mõnes mõttes ehk lohakas, kuid see ei tähenda veel, et tegemist oleks halva mänguga, lihtsalt on asju, mida oleks saanud ja võinud paremini teha, et antud teos paremini tänapäeva sobitada. Hetkel tundub mäng, kuidagi väga keskpärane, seda enam et minu lapsepõlv antud teosega seotud pole, puudub ka vastav nostalgia element. Siiski meeldiv näha, et pidevalt tegeletakse vanade legendide taastootmisega, olenevalt Mana seeria uue vana väljalaske edust võib ehk oodata ka teisi suurteoseid ühel päeval veidi värskemal kujul uuesti ilmumas ning olgem ausad, sellisel suurtegijal nagu Square Enix materjalist juba puudu ei jää. Tuleb loota, et tootja õpib oma vigadest enne kui järgmise samalaadse toodanguga lagedale tuleb.
Hinne: 6/10
+ Huvitav võitlussüsteem
+ Kõigil karakteritel on hääl– Puudub õpetus
– Kohmakad menüüd
– Lohakad vaheklipid
PS. Kui keeruline see ühe koletise tapmine ikka olla saab?
