Tootja: Ubisoft San Fransisco
Lavastaja: Trey Parker, Chris Brion, Jason Schroeder
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 17. oktoober 2017
Toetaja: Gamestar.ee

Ennekõike on South Parki seeria kuulus oma animatsioonide kaudu, mis kujutab endast peamiselt nelja ropu suuga noormehe seikluseid pisikeses kodulinnas. Loomulikult hakati ka tegema videomänge kui kogu saaga kuulsust kogunud oli ning peab tunnistama, et ei oleks osanud omal ajal midagi praeguste mängude laadset oodata. Minu esimene mängukogemus oli “South Park: Chef’s Luv Shack” aastast 1999 ning see tundus tolle aja kohta üsna halb, seega otsustasin jääda ainult teleseriaali juurde. Edaspidi suhtusin mängudesse skeptiliselt. Nüüdseks on möödunud hulk aastaid ning muutunud on palju – värskelt ilmunud teos tundub juba esmapilgul täiesti mängitav ning loomulikult ei puudu vägivald, roppused, poliitiline ükskõiksus ja rohked peerunaljad. “South Park: The Fractured but Whole” kujutab endast lihtsakoelisemat taktikalist rollimängu, mille narratiiv leiab aset peale eelmist osa.

South Park on hukule määratud, kuritegevus vohab üle terve linna ning inimesed elavad kuuenda klassi õpilaste hirmu all. Kamp neljanda klassi õpilasi otsustab õigluse seadmise oma kätesse võtta ning korra majja lüüa. Sel sügisel visatakse põõsasse oksad ning papist kiivrid ja puust mõõgad, tõmmatakse selga superkangelaste kostüümid, mõeldakse välja traagilised taustalood ning leitakse uusi liitlasi ja vaenlasi. Sel sügisel on punased legoklotsid laava ning ülimaks sotsiaalmeedia keskkonnaks Coonstagram. Loomulikult on mängus ka suured rahad ning noored superkangelased loodavad selle kaudu oma frantsiisi edasi arendada. Keegi poleks osanud arvata, et kogu teema on oluliselt suurem kui esialgu tundub ning kasvab kiiresti üle nende peade. Mängu peategelaseks on juba eelmisest osast tuttavaks saanud linna kolinud uus nooruk, kes hakkab avastama superkangelast enda sees, esialgu teiste kangelaste jooksupoisina.

“South Park: The Fractured but Whole” laseb mängijal avastada juba eelmisest osast ning animatsioonist tuttavaks saanud South Park’i nimelist asulat. Üsna kiiresti peale põgusat õpetust võitluse osas ning kohustuslikku dramaatilist vaheklippi saab mängija alustada oma seikluseid. Mäng on 2D vaates ja fikseeritud kaamera nurgast, sarnaselt  vanema aja rollimängudele. Nagu sedasorti teostes juba tavaks on saanud, siis pole võimalik kohe alguses kõikjale pääseda, kuid narratiivi arendes ning uute superkangelastega tutvudes tekivad juurde uued võimalused nagu laava eemaldamine või aja peatamine. Nii hämmastav kui see ka pole, kõik sedasorti supervõimed on muudetud peerunaljadeks.

Mängijal on võimalus siseneda kõikidesse elumajadesse, mille ukselink kollane on. Sama kehtib ka majades olevate kappide ja muude objektide läbiotsimise korral. Esmapilgul tundub South Park üsna väike, kuid hiljem siiski piisavalt suur, et toetada tervet mängu. Enamus põhi- ja kõrvalülesandeid hõlmavad väga palju edasi-tagasi jooksmist ning sunnivad mängijat vanu kohti uuesti läbi käima. Sama kehtib ka uute võimete omandamise puhul, sest pidevalt on mängu alguses erinevaid lukustatud uksi ja minimõistatusi, mille lahendamiseks puudub vajalik võime. Õnneks on lisatud sisse kiirrändamise süsteem, mis elu oluliselt lihtsamaks muudab.

Vabalt ringijooksmise ajal on mängijal võimalik lakkamatult peeretada ja rusikatega vehkida, loomulikult ka kõigi külameeste suunas. Vaatamata sellele, et enamasti võetakse sellist tegevust vastu negatiivselt, paistab Cartmani ema olema kohati isegi õnnelik. Esialgu paistab, et loo peategelane on ainuke kellel on supervõime, olgugi et selleks on peeretamine. Hiljem muidugi selgub, et ta pole ainuke supervõimega kangelane. Eriti meeldis mulle mängu juures võitlussüsteem, mis tegelikult on jäetud üsna lihtsaks. Peale rünnaku tegemist ja liikumist läheb kord järgmisele karakterile. Mängija saab kontrollida tervet oma meeskonda ise ning ei pea muretsema tehisintellekti rumalate otsuste pärast. Lahinguväli on iga kord erinevate mõõtudega ning on jaotatud ruutudeks, mille peal liikuda saab. Enamasti tuleb kõigile vastastele peksa anda, kuid on ka erijuhtumeid, kus peab lihtsalt põgenema või kuhugi kindlale ruudule jõudma.

Igal karakteril on kolm tavarünnakut ning üks superrünnak, mida saab kasutada, kui vastav näidik on täitunud (täitud peksa saades). Meeldiv on näha, et peksa saamisega muutub ka tegelaste välimus, veri voolab ja riided lähevad katki. Kokku saab peategelasel olla kolm liitlast, seega tuleb panna kokku oma unistuste meeskond kuna kõik karakterid mängivad ürpis erinevalt. Peategelase puhul on võimalik valida erinevaid klasse, millest oleneb tema roll lahingus ja mängu arenedes tuleb valikuvariante juurde ning kõiki lööke on võimalik välja vahetada. Piiriks on siin ainult 3 vaba kohta ning mängija fantaasia, tiimikaastlaste puhul jääb moveset alati samaks.

Aja möödudes on peategelasel võimalik õppida juurde teistest klassidest. Üllatavalt tähtis osa on ka erinevatel positiivsetel ja negatiivsetel efektidel, mis mõne rünnakuga kaasnevad, näiteks nähtamatus, veritsemine, oksendamine või põlemine võivad olla mängumuutvate tagajärgedega. Loomulikult on ka olemas bosskarakterid, kelle mahalöömine võib osutuda üllatavalt tülikaks ning jällegi jääb kõik tiimi kokkupaneku taha.

South Park ei ole diskrimineeriv mäng, kõik on võrdsed, seega ühtemoodi peksa saavad ka kõik vastased, olgu selleks siis rosinatüdrukud, superkangelased, suured robotid, pedofiilist katoliiklikud preestrid või mõni tige juut. Välimuse tuunimiseks on palju variante, sest iga nurga pealt on võimalik leida uusi retsepte uute kostüümide meisterdamiseks ning variante leidub igale maitsele. Mängija ei pea muretsema, et lemmikkostüümi seljas hoidmine kuidagi peategelast ja tema meeskonda nõrgendaks, sest kostüüm muudab ainult välimust.

Aeg-ajalt on võimalik oma karakteri kohta ka juhuslikke kommentaare kuulda. Kuna minu karakteri kostüümiks oli peamiselt blond parukas ning kleit, siis pole kindel kas selle tagajärjel hakkasid tiimikaaslased mind keskmisest poisist kenamaks pidama või olenes asi millestki muust, sest korra isegi kiideti minu rosinate suurust. Karakterite tugevamaks muutmiseks saab peategelase külge paigaldada erinevaid esemeid (artefacts) ning hiljem ka kangelase DNA, mis atribuute protsentuaalselt muudab. Esemeid on võimalik ka ise kokku panna, muutes neid seeläbi tugevamaks kui esialgne variant, kuid siiski päris kõike meisterdada ei ole võimalik.

Lisaks kõigele muule tuleb ära mainida et mängus on palju sisu. Lisaks humoorikale ja raske taustalooga põhiülesannetele on rohkelt kõrvalisi minimänge, mõistatusi ja ülesandeid, mida otseselt tegema ei pea. Ülesandeid võib anda mõni taustakarakter või teine superkangelane, pluss iga liitlasega on vähemalt üks kõrvalmissioon. Mängija lisaülesandeks on ka uude kohalikku sotsiaalmeediasse “Coonstagram” leida võimalikult palju uusi jälgijaid, seda ennekõike enekaid (selfie) tehes. Paljud külamehed annavadki enne pilditegemist mõne ülesande. Kõrvalmissioonide tegemiseks on päevane aeg, kus kõik on ilus ja viisakas. Põhimissioonid leiavad enamasti aset öösel ning selleks hetkeks on linn teinud läbi totaalse muutumise. Kummalisel kombel on öösiti kõik linna täiskasvanud purjus ning joovad keset tänavat, nagu üks NPC mulle ütles “See on täiskasvanute aeg“.

Välimuselt paistab “South Park: Fractured but Whole” üsna kena, truu algmaterjalile, seega ei näe probleeme. Pigem võivad mõned inimesed leida häirivana South Parki seeria üleüldise disaini, kuid antud hetkel see siia ei puutu. Animatsioonid on ilusad ja värvirohked, paljude superkangelaste osas on äratundmisrõõmu ning efektid on paigas.  Kuna tegemist on sarjaga, mis parodeerib teisi sarju (tegelikult kõike, mis maailmas toimub) siis on loomulikult ka muusika igati sobilik ning aeg-ajalt saab kogeda äratundmisrõõmu. Näiteks rosinatüdrukutega kakeldes käib taustaks muusika, mis väga meenutab “Powerpuff Girls’i” algust.

Suurt rõhku on pandud igasugustele pisidetailidele, mis ei pruugi kohe silma hakata, kuid neid mingil hetkel märgates lasevad jällegi kogeda äratundmisrõõmu, nagu ruubiku kuubik, mis kõik hävitab kui seda liiga palju torkida (tegelikult ka, see tapab). Maailma on üritatud ellu äratada juhuslike tänaval kõndivate inimestega, suvaliste sõitvate autodega ning ka ühe jalgratturiga, kes vist driftida üritas. Lisaks tuleb mängijal vahel ette suvalisi kakluseid tänaval, kus pidevalt madina käigus tuleb auto ning kõik võitlejad ronivad kõnniteele ootama, ise samal ajal karjudes “AUTO”. Tavaliselt autojuhil on mõni “lahke” sõna öelda lastele, kes keset autoteed mängivad. South Park kui linn tundub piisavalt elus, seega igav ei hakka.

“Fractured but Whole” puhul hakkasid varakult silma erinevad pisiasjad, mis minu arvates teevadki mängu heaks. Tootjad reklaamisid seda kui ülimalt naljakat mängu ja ei leia, et mind oleks petetud. Juba alguses hakkasin naerma kui mul paluti valida raskusaste – see väidetavalt sõltub nahavärvist. Kuna nahavärv ei pidanud lahinguraskust mõjutama, vaid ainult teistepoolset suhtumist mängijasse, valisin loomulikult oma karakterile masimaalselt tumeda nahavärvi (lahingu raskust saab muuta eraldi). Siiani pole kindel, mis sellest raskemaks oleks pidanud minema, sest kõigi suhtumine tundub tavaline, nagu South Parkis ikka.

Pigem aga tundsin end tagakiusatuna kui hiljem mängu jooksul oma sugu kooli psühholoogi juures paika panin. Paistab, et kohalikud maamehed polnud rahul oma külas elava sootu, kõigist teistest sugudest huvitatud oleva (grenderless pansexual) isikuga. Loomulikult ei aidanud kaasa ka see, et religiooni poolest olin ateist ning samuti polnud nad rahul minu päriltoluga. Nende samade härradega sain korduvalt kokku ja kakelda. Kõik eelmainitud pisiasjad loomulikult annavad uue võimaluse mängija kasuks, olla tõsine sotsiaalne õiglusesõdalane (social justice warrior), mis lühidalt tähendab seda, et kui keegi midagi solvavat ütleb, saab mängija teha tasuta löögi. Päritolu kohas tabas mind meeldiv üllatus, sest lisaks oma nahavärvile anti võimalus valida ka riik ning seal oli Eesti, seega hiljem mainiti tänu sellele valikule Eestit veel üsna mitmes vaheklipis ning sõna “Estonia” hääldati isegi korralikult välja. Igasuguseid pisidetaile, mis selle mängu veel paremaks muudavad on kahjuks liiga palju, et neid siin ükshaaval välja tooma hakata, seega head avastamist kõigile neile, kes selle teose endale soetada plaanivad.

Lühidalt öeldes on “South Park: Fractured but Whole” üsna kaasahaarav, sõltuvusttekitav ja lõbus kogemus, millega olen siiani väga rahul olnud. Pakatab rassismist, peerunaljadest, pedofiiliast ja purjus täiskasvanutest (põhimõtteliselt kõigest, mis kedagi kusagil närvi ajaks). Oma žanris, teiste rollimängudega võrreldes, saab South Park üsna hästi hakkama, isegi kui ta on natuke teistsugune. Tegevust jätkub kauaks, kus põhimängu peaks jätkuma natuke rohkem kui kahekümneks tunniks, siis annavad kõik kõrvaltegevused oma panuse ning kogu seiklus on oluliselt pikem.

Võitlussüsteem pole täiesti brain dead, kuid samas ka mitte liiga raske, et eelnevalt sellise mehhaanikaga mitte kokku puutunud inimesi eemale peletada. Meeldiv on ka näha aeg-ajalt keset kaklust juhuslikult ilmuvat täiesti kasutut juudipoissi, kes ei tee mitte midagi peale tähelepanu endale tõmbamise. Ise mängisin seda kõige raskema võitlusseadistusega ja kõik tundus normaalne. Hetkel häirib mind aga kõige rohkem see, et  ma ei ole suutnud midagi häirivat selle teose juures leida, kõik oleks nagu ideaalne. Kindlasti pean ka ära mainima, et kui eelmine osa on kellegil mängimata, siis vähemalt deluxe editioni ostmisel on võimalik kaasa saada eelnev osa digitaalsel kujul. Mõlemat seiklust on nüüd võimalik kogeda samal konsoolil.

Hinne: 9.5/10

+ Palju sisu, pikk mäng.
+ Naljakas, palju äratundmisrõõmu.
+ Truu algmaterjalile.
+ Solvab kõike ja kõiki, ei diskrimineeri.
+ Huvitav ka kõrvaltvaatajale.
+ Võitlussüsteem on lihvitud ning tasakaalus.

– Antud mängu huumor ei pruugi kõigile sobida.
PS! Kui leiate midagi negatiivset, siis andke mulle ka teada, palun!