Arvustus: The Last of Us Part II
Tootja: Naughty Dog, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja: Neil Druckmann, Anthony Newman, Kurt Margenau
Platvorm:  PlayStation 4
Ilmumisaeg: 19. juuni 2020
Toetaja: Playstation Europe, Playstation Eesti

Peaaegu seitse aastat tagasi kirjutasin ülevaate Playstation 3 mängust “The Last of Us” ning jagasin kiitust igas suunas igas võimalikus aspektis, kuid jätsin pool pügalat maksimaalsest võimalikust ära, sest tundsin, et oleks saanud natukene paremini. Noh, tõepoolest sai teha paremini ja just seda nüüdseks mänguseeria viimane episood ka tegi. Olin skeptiline ja tõenäoliselt olime seda kõik, sest esimese osa kvaliteet oli niivõrd kõrge, et seda peetakse lausa parimaks videomänguks läbi aegade. Kuidas saaks teha sellest paremini? Kahjuks narratiivi kohta detaile veel ei saa jagada, kuna mäng ilmub järgmine nädal, kuid oma muljetest saan rääkida vabalt. Enne kui läheb süviti ja detailsemaks, kordan igaks juhuks üle – “The Last of Us Part II” on 2020 tõenäoliselt parim mäng. Jah, isegi parem kui “Final Fantasy VII Remake”.

Erinevalt esimesest osast, kus mängisime Joeli rollis, siis siin nüüd oleme enamasti Ellie. Temast on saanud noor naine, kes on iseseisev tapamasin ega karda midagi, naudib endiselt koomikseid, superkangelasi ning kitarri, mida Joel talle õpetas (nagu sai lubatud). Meie lugu läheb edasi, kust eelmine jäi pooleli, lihtsalt neli aastat hiljem. Minevik püüab Joeli ja Ellie kinni ning siit hakkavad hargnema uued ja traagilised sündmused, mida on nauditav vaadata, kuulata ja mängida. Playstation 4 jaoks selgelt maksimaalsel võimekusel töötav videomäng võtab viimast igalt poolt ning tõestab taaskord, et Naughty Dog on maailmaklassi stuudio, kes teab täpselt, kuidas jutustada lugu, harutada lahti sündmuseid ning eelkõige – luua karakterid. Just see viimane on põhjus, miks armastan Unchartedi mänge ning läbi aastate naasesin pidevalt tagasi “The Last of Us” juurde. Veider on mõelda, et see meeskond ja stuudio kõik tuli Crash Bandicooti loomisega…

Nii ilus kui üks Playstation 4 mäng saab olla

Visuaalselt on tegemist videomängude tipuga. Tegin kõik korrad selle läbi 4K HDR kvaliteediga ja siin on reaalselt nii palju momente, kus wow efekt lihtsalt võtab üle. Mitmeid keskkondi, kus kõik on elus ning vahel unustad, et see on videomäng. Taustaks on muusika ja heli, mille abiga läksin nii sügavale mängu sisse, et aeg lihtsalt kadus. Esimene mängukord kestus mul natukene alla kolmekümne tunni ning koheselt läksin uuele ringile, sest sisu jagub teiseks ja veel enamakski. Muusika on siin muidugi eraldi teema, sest terve soundtrack on niivõrd tabav, et raske on seda emotsiooni edasi anda. Atmosfäär, muusika, näitlejad, ilus pilt ja tõeliselt hea narratiiv ongi täpselt nii hea kui seda oskasin fantaseerida, kuid mitte oodata. Uskumatult hea.

Eriliselt tahaksin kiita levelite disainereid. Ma pole kunagi näinud sedavõrd detailseid ja niivõrd läbimõeldud elust ja loodusest kupatavaid betoondžungleid, mis arvestaks kaamera, valgusega ning mängija valikutega. Looduslikud helid, sinine taevas, päikene ja õõvastavalt tühi ja surnud linn, kus kaugelt on kuulda nakatunud inimeste karjeid. Atmosfäär on täiesti uuel tasemel, et pean taaskord enda mõõteskaala ümber tegema. Tegevus vahetub veatult märuli ja dialoogi vahel, pinevuse ja veristamise vahel, õuduse ja emotsiooni vahel. Järjest mängides ei pea vaatama mitte ühtegi laadimise ekraani ning iga valiku jaoks on olemas mingisugune võimalus menüüs. Kasutajaliides on sarnaselt esimesele mängule märkamatu, kiire ja intuitiivne. Mängudisaini tippklass.

Võrreldes eelmisega on suurimad muutused just narratiivis. Eelmise pärand ei ole nii oluline kui arvasime ning uus põhiline motivaator on kättemaks, millel on mitu nägu. Lugu ei lähe kordagi selliselt nagu arvame ning üllatusi on pidevalt, nii häid kui halbu. Narratiivis on tunda vasakliberaalselt agendat, kuid kuna loo eesmärk on inimesi leeri jagada ja tekitada eetilisi ning moraalseid dilemmasid, siis see tegelikult ei häirinud üldse. Inimelu endiselt ei tähenda midagi – kes pole omad on kõik vaenlased. Brutaalne tapmine on muutunud loomulikuks ning vihas on kergem mõõka keerutada kui leinas pisaraid valada. Naughty Dog võtab siin riske ja päris mitu. Mitte kõik ei ole ideaalne, kuid tulemus lõpuks seda siiski kuidagi on – vähemalt minu sisemus nii väidab. Ehk siis see isikliku kogemuse põhipunkt, mida iga videomäng ju tegelikult on.

Kõik asjad on muljetavaldavad

Maailma muljetavaldav ulatus on lumetormistest mägedest linnatänavatel voogavate jõgede ja kuuma päikese all olevate palmideni välja. Mängijatele on peidetud saladusi ja puslesid, mida lahendada ning neid on sadu – mida otsin endiselt, sest need on jube hästi ära paigutatud. Paar uut zombi tüüpi, tervelt kolm uut erinevat inimgrupeeringut, kellega raudkuule vahetada ning erinevad adrenaliinirohked sündmused, mida peab ise kogema, et mõista. Narratiivi lõpp ei ole see, mida me arvame ja see ei lõpe ka siis kui seda arvame. Usun, et me kõik lihtsalt isume seal lõpus ja kuulame muusikat ning mõtleme, et miks asjad läksid nii nagu nad läksid.

Endiselt on olemas relvade ja enda oskuste arendamine, mis on põhiline põhjus avastamiseks. Resursse on vähe (oleneb raskusastmest), seega tuleb olla osav hiilija või kiire jooksja. Enamustest kohtadest saab mööda hiilida ilma ühegi lasuta või üldse võitlemata. Muidugi on palju uusi tegelasi, kes tekitavad vastakaid tundeid – mis oligi Naughty Dogi eesmärk. Sellest mängust ei saa rääkida ilma seda kiitmata, sest tegemist on absoluutse meistriteosega. Ma mängin seda enda elus kindlasti veel mitmeid kordi ja tõenäoliselt ka Playstation 5 peale tulevat veelgi ilusamat versiooni. Soovitan kahe käega!!!

Hinne: 10/10

+ Audiovisuaalne tuumapomm.
+ Narratiivne kullaauk.
+ Palju tegelasi, kes on kõik imeliselt kirjutatud.
+ Häälnäitlejad kõik peaksid saama auhindu.
+ Palju sisu mitmeks mängukorraks.
+ Muljetavaldav maailm.
+ Levelite disain on kunst selle kõige paremas mõttes.
+ Üllatusi ja puslesid täis.
+ Intuitiivne kasutajaliides.
+ Iga asja jaoks valik – isegi pimedatele ja kurtidele.
+ WOW efekt

– Peidab poliitilist agendat, mida tegelikult narratiiv ei vaja.

Mängu osta saab SIIT!