Tootja: SEGA CS3
Lavastaja: Kohei Yamashita
Platvormid: Nintendo Switch, PlayStation 4, Xbox One, Microsoft Windows
Ilmumisaeg: 21. märts 2018 (jaapan) 25.-27. september 2018 (mujal)
Toetaja: Gamestar.ee

Minu esimene kokkupuude Valküüria Kroonikatega oli mõne aasta eest, kui kuulutati välja esimese osa remaster. Loomulikult olin antud teost juba varem eemalt interneti kaudu piidelnud, kuid endale osta kuidagi ei õnnestunud, Eestist seda väga kuskil vedelemas ei leidunud. Remasteri ilmumisega kerkis mäng aga jälle päevakorda ja nii ma temaga kohtusin. Erinevalt enamusest minu tuttavatest, suutis “Valkyria Chronicles Remastered” mind üsna kiiresti ära võluda. Ilusa visuaali ning unikaalse lahingusüsteemiga hübriid nii käigupõhisest, kui ka reaalajas olevast strateegiamängust. Nüüdseks, aastaid hiljem on SEGA tulnud välja uue osaga, et järjekordne emotsioonidest tulvil Europa sõda maha pidada.

“Valkyria Chronicles 4” on veidi vähemtradisioonilise võitlussüsteemiga narratiivipõhine strateegiamäng. Mängija saab kogeda teise Europa sõja kannatusi ning koledust lapsesõbralikumal kujul (loe ilma vere, kannibalismi ja massihaudadeta). Idas asuv (kuri?) Impeerium on otsustanud oma maavaradekriisis hakata vallutama erinevaid Europa kontinendi väiksemaid riike – enamuses teatud kui Atlandi Föderatsiooni, et liita neid oma emamaa osaks. Kõik selle nimel, et säilitada oma ülemvõimu ning lõpetada Impeeriumit vaevav kriis. Sõjategevuses aeglaselt kuid stabiilselt alla jääv Föderatsioon otsustab viimasel hetkel teha ühe viimase suure rünnaku, pannes sinna kõik oma ressursid. Vähemalt suures pildis on lugulaul selline ning kindlasti ei ole Impeeriumi osas ühtegi paraleeli meie maailmaga võimalik tõmmata.

Mängija saab narratiivi kogeda “E” nimelise eliitrühma silmade läbi, mis enamasti just õigel ajal õiges kohas olema juhtub. Peategelaseks on noor ohvitserihakatis Cloude Wallace, kes üsna kiiresti end oma alluvatele tõestama hakkab, väga juhuslikult on ka sealsamas rühmas mitu tema lapsepõlvesõpra, seega puhta, militaariliku ülema – alluva suhte toimimine kipub olema võimatu. Peategelane ise on poole kohaga mehaanik, tuulelausuja ja ilmaennustaja, igal suvalisel hetkel enne lahingut tunneb mingisugust muudatust tuules ja muutub tõsiseks, enamasti järgneb sellele käsk positsioonid sisse võtta või halvaks ilmaks valmistuda. Muul ajal tuunib tanki. Kes teab, äkki oskab Cloude ka tšakraid avada.

Mäng ise toimib nagu pildiraamat, iga peatükk, vaheklipp või tegevus on osa suurest päevikust. Narratiivi edenedes täituvad raamatu leheküljed erinevate piltidega, neid aktiivseks tehes on võimalik kogu sisu taas kogeda, lahingute väline osa leiab aset ainult menüüdes, kuhu aeg-ajalt lisatakse mõni karakter taustale targutama. Lisaks sisu taaskogemisele on võimalik hallata oma lahingurühma koosseisu, varustust, või sõdureid treenida, täiesti olemas on ka kõrvalised missioonid. Lahingutest kogutud kogemuspunktide arvelt saab karaktereid tugevamaks muuta. Kogu protsessi teeb mugavaks see, et treening pole individuaalne, iga uuendus teeb tugevamaks kõik vastava grupi liikmed – näiteks kui raisata kogemuspunkte snaiprite peale, saavad kõik mängija olemasolevad, kui ka tulevased snaiprid tugevamaks. Karaktereid muudavad eriliseks enamasti nende lisaoskused, mis võivad olla nii positiivse kui negatiivse toimega ja täiesti suvalisel hetkel välja löövad. Loomulikult mingil määral erinevad ka tegelaste atribuudid, kuid need ei avalda mängule nii suurt mõju.

Lahingud leiavad aset varieeruva kuju ning suurusega kaartidel. Ning tihti on võimalik seal leiduvaid objekte oma kasuks ära kasutada või lõhkuda, kõik oleneb sõdurite paigutusest ning tüübist. Igal osapoolel, nii mängijal kui vastasel, on kindel arv käike enne kui mängukord vastasele üle läheb. Alustatakse pealtvaatest, kus on näha kogu kaart ning sellel olevad nähtavad üksused, tuleb valida keegi, kellega käia. Kui karakter on valitud, saab temaga vabalt mööda kaarti ringi joosta, vähemalt seni kuni tal veel eneriat on, selleks on vastav meeter ning ühe korra rünnata. Kui keegi juhuslikult on tuttav mänguga “Hogs of War”, siis võib liikumise ja ründamise osas mõne paralleeli tõmmata. Soovi korral saab ka ühe karakteriga mitu korda käia, kuid iga korraga saab ta järjest vähem liikuda. Mõnel juhul saab ka laskemoon otsa, seega käike tehes tuleb olla ettevaatlik ja plaan korralikult paika panna. Skaudid liiguvad palju ning lahingus on nad vähem vastupidavad kui automaatidega varustatud ründajad, samas tank võib jälle ilma mingi probleemita vaenlase barrikaadist läbi sõita ning peale seda ka veel rünnata olles samal ajal automaadivalangute suhtes peaaegu immuunne.

Välimuselt näeb “Valkyria Chronicles 4” välja suurepärane. Lahinguväljad on enamuses ilusad ja värvilised, mängijapoolsed sõdurid on erinevate lõustadega ning kõik näeb välja nagu oleks just käsitsi joonistatud. Osade missioonide puhul võib märgata ka muudatusi ilmas, lumetorm, vihm, ööpimedus – lisaks takstikalisele eelisele muudavad need mängu kenamaks ning hoolitsevad selle eest, et kaardid ei muutuks välimuselt liigselt sarnaseks. Audio osas on saadaval nii Inglise kui ka Jaapani keel, kõik dialoogid on väga kvaliteetselt häälnäitlejate poolt sisse loetud.

Isiklikult olen Valküüria neljanda osaga väga rahul. Kõik on vastanud ootustele. Päevikuna narratiivijutustamine ei tundu halb mõte ning paistab et tootja on oma formaadi leidnud, ilmselt on midagi sarnast ka tulevastest osadest võimalik oodata. Meeldiv on näha, et esimese ning neljanda osade võrdluses on karakterites toimunud tõsisem muudatus. Kui varem oldi koguaeg piinlikult viisakad, kohati täiesti selgrootud, ning mõni karakter vaevu solvas kedagi, siis nüüd seda muret enam pole. “Shit” on kohati kasutuses sidesõnana, karakterid tunduvad oluliselt energilisemad, elusamad ja erinevad – krabavad tüdrukuid kannist või kiikavad seeliku alla. Lisaks kõigele muule on meeldiv näha ka uut sõduritüüpi, kes tavaolukorras naeruväärselt suurte kohvritega mööda lahinguvälja ringi kooserdab. Jutt pole Amway müügimehest vaid miinipildujast, andes uue ja kõrge kaarega viisi ründamiseks. Lahingud on paraja raskusega ning pigem aeganõudvad, kui midagi kohutavalt keerulist. “Rassism” kui selline on mängus endiselt alles, neegrite osas probleeme pole, kuid nähtavasti leidub neid, kes mustajuukselisi inimesi vihkavad, päriselt ka. Kui mõnest käigupõhiste strateegiamängude huvilisest on Valkyria Chronicles siiani suutnud mööda hiilida, siis on nüüd hea võimalus asi kätte võtta ning ära proovida. Vahel just ongi midagi teistsugust vaja.

Hinne: 8/10

+ Mäng on ilus.
+ Mäng on lihtne, enamus strateegilisemaid käike hakkab varakult silma.
+ Võitlussüsteem on lihvitud ning tasakaalus.
+ Võimalus salvestada igal hetkel.

– Sihtgrupp on kitsas
– Pikkade lahingute tõttu ei ole kõrvaltvaatajale, lihtsalt narratiivihuvilisele eriti huvitav.
– Tõsisematele Strateegiahuvilistele ehk natuke liiga lihtne.