Iga kord kui mõnest populaarsest videomängust tehakse seriaal või film, me kuuleme salapärasest “muganduse needusest”, mis on üks nendest müütidest, mida on tore vestluseks kasutada, kuid tegelikult pole olemas. Mis kahjuks on olemas on halvad filmid nagu eelmise nädala lõpus kinno jõudnud Eli Rothi “Borderlands: salapärane reliikvia”, mis on lohakas ja inetu Gearbox Software’i armastatud mänguseeria mugandus, mis isegi eraldiseisva teosena on parimal juhul vaese mehe “Spy Kids” kui selle oleks teinud halvad cosplayerid. Mis siis valesti läks?
Ülevaade sisaldab veidi spoilereid Borderlandsi frantsiisist, seega olete hoiatatud.
Noh, kust sellise suhtelise katastroofi puhul üldse alustada. Esimene asi, mis juba paari minutiga saab selgeks, on totaalne hinge ja motivatsiooni puudumine. Siin on sarnane atmosfäär Prime Video seriaaliga “The Lord of the Rings: The Rings of Power”, mis kiirel pilgul jätab adekvaatse mulje, kuid tegelikult on nagu suvalistecosplayerite projekt, kes mingisugust fännifilmi toodavad, mille lugu nad kusagilt tuttava sõbra käest kuulsid, sest nad tegelikult ei tea algmaterjalist mitte midagi. Eli Rothi ja Joe Abercrombie (Crombie) lubamatult igav, ühedimensiooniline film isegi ei nuusuta mängude loovat kaost, avastamist ega koomilist märulit, kustudes põhimõtteliselt kõik, mis tegi Borderlandsist Borderlandsi.
Ametlik sünopsis on selline: salapärase minevikuga kurikuulus pearahakütt Lilith (Cate Blanchett) naaseb vastumeelselt koju Pandorale, mis on galaktika kõige kaootilisem planeet. Ta peab leidma universumi kõige vägevama tõpranaha Atlase (Edgar Ramírez) kadunud tütre ning kambast veidrikest saavad sel missioonil ta ootamatud liitlased. Roland (Kevin Hart) on kogenud palgasõdur, Tilluke Tina (Ariana Greenblatt) on metsik nooruke lammutaja, Krieg (Florian Munteanu) on Tina jõumehest kaitsja, Tannis (Jamie Lee Curtis) on kõike näinud veidrikust teadlane ja Claptrap (Jack Black) on ninatark robot. Ebatõenäolised kangelased peavad üheskoos tulnukatega ja ohtlike bandiitidega võitlema, et Pandora ohtlikemaid saladusi paljastada. Universumi saatus võib nende kätes olla, kuid neil tuleb ka üksteise pärast võidelda. “Borderlands: salapärane reliikvia” põhineb kõigi aegade ühel enim müüdud videomängul (ca 86 miljonit koopiat).
Tualetihuumor ja igavus
Film töötab (või vähemalt arvab seda) nagu 2009. aasta esimene “Borderlands” videomäng, keskendudes Cate Blanchetti pahurale pearahakütile Lilithile (mängus oli Lilith üks mitmest karakterist, kellega mängida). Roth ja kaasstsenarist Joe Crombie – kes asendas algset kaasstsenaristi Craig Mazinit, kelle nimi äkki kadus projektist 2023. aastal – tõlgendavad Gearboxi planeetidevahelist maailmaehitust pettumust valmistavalt lineaarsel viisil. Absurdselt lihtsustatud kujul esitatud muidu elav universum on lihtsalt elutu kõrb…ja igav. Kõik elevus Pandora Skagidest kubisevate alade ja Psycho punkrite läbimisest on kadunud, kuna Roth lukustab oma tegelased ainult ühte missiooni: ärimaailma titaan ja relvade tootja Atlas (Edgar Ramírez) palkab Lilithi leidma oma röövitud tütart, kes on peidus kusagil Pandoral.
Mängudega tuttavad muidugi teavad, et see tütar on tüütu, näiliselt süütu kuid tegelikult plahvatuslik “Tiny” Tina (Ariana Greenblatt). Kuid, tõelises Borderlandsi vaimus, ei ole Lilithi eesmärk ainult Tina päästmine endise palgasõduri Rolandi (Kevin Hart) ja Psycho Kriegi (Florian Munteanu) käest, vaid leida ka iidne Eridiani (iidne tulnukate rass, kelle tehnoloogiat kõik jahivad) aardekamber. Rothi film segab kokku süžeepunkte ja karaktereid, mis ulatuvad üle Borderlandsi tegeliku ajajoone, kuid kuna see film on kahetsusväärselt lihtsakoeline, siis pole siin mõtet ka seda “loovust” talle andeks anda. Palun, filmitegijad ja stsenaristid, jääme algmaterjali juurde, sest see tegi sellest populaarse frantsiisi, mitte see “moodne” tõlgendus. See tõde kehtib igal pool.
Ei lähe kaua kuni Lilith, Tina, Roland, Krieg ja mängudest kõigi lemmik suure suuga robot Claptrap, kellel on kalduvus üsna labasele tualetihuumorile, moodustavad aardeotsingu meeskonna. Iga väljakutse, millega nad silmitsi seisavad, möödub ilma pingeta – tühi märul, null tagajärge, null ohtu. Igavuse definitsioon. Lilith leiab kõik mida otsib ilma igasuguse vaevata, Roland väldib ekraanivälist kindlat surma sest noh, stsenaariumis on selliselt kirjas. Ohutunne ja pinge on täiesti puudu, seega see on nagu mängimine lõpmatute eludega kõige kergema raskusastmega – mis siis üldse on kogu selle asja mõte? Rothi tõlgendus “Borderlands” videomängust on nagu “Guardians of the Galaxy” värvimisraamat, kus kõik on suvaliselt üle joonte ära soditud.
Mis on muutunud võrreldes mängudega?
Üks suurimaid muudatusi on paljude esimese mängu peategelaste puudumine. Juba treilerist oli näha, et tegelased, keda tutvustati mängudes “Borderlands 2” ja edasi – Tiny Tina on ilmselge näide – on juba filmi segatud, kuid see tähendab, et mõned suured nimed on välja jäetud. Originaalmängus saavad mängijad valida nelja erineva tegelase vahel, sealhulgas Mordecai ja Handsome Jack. Fännid tõenäoliselt märkavad ka teiste tuntud lemmikute nagu Zer0 ja Maya kadumist, samuti algse kurikaela Commandant Steele’i puudumist. See on teatud mõttes ootuspärane, sest erinevalt lõpututest mängutundidest, mis videomängus käeulatuses on, siis film kestab 101 minutit ja see lihtsalt ei suuda mahutada samu elemente kui mäng.
“Borderlands: salapärane reliikvia” vaatamine võib mängurid pead kratsima panna, sest kas polnud mitte ilmne, et Lilith on see sireen, keda aare vajab avanemiseks? Peale selle, et see on üsna kergesti ära arvatav ka ilma Borderlandsi mängimata, tuleneb see sellest, et teda tutvustati mängudes nii. Juba enne mängu algust on täiesti selge, et Lilithil on supervõimed ja see ei ole mingisugune hilisem paljastus. 2009. aasta mängus avatakse aare lihtsalt kellegi poolt, kellel on võti. Esimesel korral on selleks Commandant Steele, kuid see oli pigem hea asi, sest niipea kui aare avatakse, tapab seal sees olev koletis koheselt nii tema kui kogu tema meeskonna.
Jätan kõrvale muudatused Atlase korporatsiooniga, ClapTrapi taustaga või Tannise ja Lilithi suhtes, sest need pole nii maailma raputavad elemendid. Pigem vaataks korra filmi castingu poole, sest näitlejad on kõik palju, palju vanemad kui mängu originaalsed versioonid. Lilith on algselt 22-aastane, kuid teda kehastab 55-aastane Cate Blanchett. Roland on 34-aastane (Kevin Hart on 45), Tannis on 30ndates (Jamie Lee Curtis on 63) ja Mad Moxxi on tõenäoliselt 40ndates (Gina Gershon on 62). See on teema, mis juba treileri ilmumisel ajas fännidel harjad punaseks. Tegelikult on ainus näitleja, kelle vanust pole muudetud, Tiny Tina, kuna see on tema tegelaskuju jaoks oluline element. Rothi sõnul on kõik vanusemuudatused juhuslikud kui planeeritud, kuid see pigem lõhnab produtsent Ari Aradi “kavaluse” järele. Arad on üldse müstiline produtsent, kellest peaks eraldi pikemalt kirjutama…
Tegijad ei tunne algmaterjali või neid lihtsalt ei huvita
Internetis on sadu (kui isegi mitte tuhandeid) Borderlandsi fännide kirjutatud lugusid, mis on kordades inspireeritumad, sügavamad ja rohkem žanritruud kui Rothi sogane nostalgiafest, kus “nostalgia” on lihtsalt märksõnad videomängust, mida ta selgelt ise kunagi isegi proovinud ei ole. Mees lavastab märulistseene nagu Zack Snyder “Rebel Moonis” – ta poseerib näitlejaid kui action-figuure, juhendades näiteks Blanchetti puusad õieli poosetama, sest tema silmis on Lilith düstoopiline Mad Maxi Barbie, mitte badass võitleja ja pearahakütt nagu me teda mängudest tunneme.
Tegelaste kostüümid on alati laitmatud, vaatamata lahinguväljadel saadud kulumisele, mis on üks nendest korduvatest vigadest nende projektide juures, kus tegijad tegelikult algmaterjali kas ei tunne või neid lihtsalt ei huvita. See juhtus selliselt juba eelmainitud Prime Video seriaaliga “The Lord of the Rings: The Rings of Power” ning Netflixi “The Witcher: Blood Origin” juures. Roth vähemalt annab meile (rumala) seletuse, et miks need kostüümid koguaeg nii korras ja puhtad on – kaasaskantav “elektriline dušš, mis maagiliselt eemaldab plekid, sest noh Borderlands on ju kosmoses ja värki. Kujutan vaimusilmas ette, et stsenaristide ruumis istudes need ideed kõik algasid küsimusega, et “kas poleks tore kui…” ja iga situatsiooni selgitus oli “maagiline Eridiani tehnoloogia”. Produtsent peaks sekkuma ja ütlema selgesõnalise ei, kuid kuna see on Ari Aradi film, siis tulemus on ootuspärane.
Ei taba Gearboxi loodud universumi põhipunkte
Rothi produktsioon ei taba Gearboxi loodud universumi siirust ega hinge, seega miks peaksime (nii mänguseeria fännid kui lihtsalt filmisõbrad) hoolima sellest ulmeseiklusest? Või nendest karakteritest? Kohati oli isegi veidi mõnitamise tunne, sest mõned üksikud tuttavad kohad Borderlandsi mängudest on olemas ainult korraks, ilma nendesse korralikult süvenematta. Õrritamine? Film jätab Borderlandsi mängudest ikka äärmiselt halva mulje ja paljudel tekib kindlasti küsimus, et miks keegi peaks sellist asja üldse mängima. Vastus on lihtne – kui film oleks ligilähedalegi mängule, siis mitte keegi ei viitsiks seda mängida.
Visuaalselt on Borderlands üks aasta koledamaid (jällegi see sama hingetu olek) suure stuudio väljalaskeid, meenutades Marveli “Ant-Man” seeria kolmandat osa, kus oli sarnane külm rohelise ekraani ükskõiksus. Isegi IMAXis näevad Pandora tolmused digitaalsed taustad välja nagu arvuti taustapilt. Loo alguses on stseen, kus jänkukõrvadega Tina viskab Lilithile plahvatavaid täistopitud kaisuloomi ülevalt alla, siis seal isegi ei üritata teda rohelise ekraani abil usutavalt õigele kohale asetada. Ja selliseid kohti on palju. Loo lõpus on suurem lahing kaljude vahel, siis see taust on selline veider madalama resolutsiooniga ja plastiline. Märkasin sellist jura ainult sellepärast, et filmi igavuse tõttu hakkasin tausta analüüsima karakterite ja sündmuste asemel. Suurem osa filmist ei saa pihta ka Borderlandsile omasele valgusele ja värvidele, mis on mänguseeria üks atraktiivsemaid omadusi. Vähemalt kostüümid on sellega täppi pannud, kuigi ka siin on tihti tunne, et need on lisatud hiljem digitaalse töötluse abil.
Näitlejad nagu pantvangid
Väljaspool Greenblatti – kes kehastab lõhkeainete sõltlast Tiny Tinat – ei paista keegi ekraanil end nautivat. Minu silmis on Tiny Tina ka kõige lähemale sellele, et kuidas teda filmis ette kujutasin. Ta on piisavalt tüütu, kuid säilitab oma lapseliku süütuse ja hullumeelsuse, olles vähemalt üks huvitav karakter…enam-vähem. Ülejäänud nätlejad tegelikult ei taha siin filmis olla. Tekib see Marveli neljanda faasi keskpaiga tunne, kus tuntud nimed on lepinguga pantvangis ja siis teevad totaalset miinimumi. Isegi Jack Black teeb oma rolli sisuliselt läbi Zoomi kõne. Cate Blanchett vähemalt proovib näidelda, kuid kui materjali ei ole ja lavastaja nagu ka ei viitsi (või ei oska), siis tulemust ka ei ole.
Kevin Hart kui Roland on üks selle sajandi lahendamata müsteerium. Ma lähen kunagi hauda teadmatusega, et miks Hart selle rolli endale sai. Õnneks tal pole eriti palju minuteid siin filmis. Nagu publik unustab ta ära, siis seda tegi ka Eli Roth. Jack Blacki hääl muudeti mingil põhjusel robotlikuks, mis ei olnud vajalik. Kahjuks ei oska öelda, et kuidas Claptrap ebanaljakaks muudeti, sest mul ei tulnud isegi muiet näole (ja ma naeran iga asja peale). See on tegelikult mingi omamoodi kunst rikkumatu asi ära rikkuda. Jamie Lee Curtise neurootiline doktor Patricia Tannis eksisteerib siin loos ainult selleks, et edastada publikule selgitavat teksti ja isegi seda ei viitsi Curtis teha. “Teeme kiiresti, et koju minna” atmosfäär igas stseenis.
Fännidele keskmise sõrme näitamine
“Borderlands: salapärane reliikvia” on armastatud frantsiisi kohutav raiskamine, mis võtab kummalise energiat ja iseloomust pakatava seiklejate bande ja tühjendab neist elu nende esimesel ühisel seiklusel täielikult. Kogu see film tundub poolik. Borderlands’i mängude hüperstiilne hõng on reprodutseeritud ainult kõige pealiskaudsemal ja õhemal tasemel ja PG-13 reitinguga on kogu jäsemete eemaldamine, ropp huumor ja ainulaadselt hullumeelsed teemad asendatud taaskasutatud üksluisusega nagu peerunaljad ja püksi kakamine, mis on suunatud massiturustamisele ja publikule (lapsed), kes pole kunagi neid mänge isegi mänginud. Kellele see film tehtud on?
Rothi jutustamine tormab silmatorkava kiirusega, jättes vahele enamus loo olulised ehituskivid. Midagi ei klapi omavahel. Ei sobi narratiiv selle lavastusega, ei sobi näitlejad omavahel ja nende kehastatud karakteritega. Kus on Borderlandsi hullumeelsed relvad? Kus on selle maailma ainulaadne terav huumor? Gearboxi mängud on tihedad, avarad ja pakatavad vabadusest metsikuks minna, samas kui Rothi tõlgendus on nagu koolieeliku arusaamine teemast, mida ta nägi mõnest Youtube’i fännivideost. Tulemuseks on Borderlandsi filmi peaaegu halvim võimalik stsenaarium, mis on vastuolus kõige sellega, mille eest Borderlandsi seeria seisab. Masendav läbikukkumine ja fännidele keskmise sõrme näitamine. Arusaamatu.
Hinne: 5/10
Žanr: märul, seiklus, põnevus, fantaasia, ulme
Lavastaja: Eli Roth
Osades: Cate Blanchett, Kevin Hart, Edgar Ramírez
Film vaadatud: Cinamon T1 IMAX, kutsega
