Tootja: Spike Chunsoft, Bandai Namco Entertainment
Lavastaja: –
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 15. veebruar 2019
Toetaja: Bandai Namco
Tunnistan koheselt, et ei ole kunagi olnud suurem brawleri žanri austaja. Tehniliselt see käib kaklusmängude alla, kuid selline 3D keskkonnas ringi jooksmine, kus üks karakter katab suure osa ekraanist, ei ole minu arusaamises tõeline kaklusmäng. Sellest olenemata vaatan iga mängu eraldi ja nagu “My Hero One’s Justice” ülevaates selgelt ütlen, siis nautisin seda mängu ootamatult palju ning see tekitas ka teatud austuse selle žanri suhtes. E3 ajal loomulikult proovisin ka “Jump Force” demo, mida seal mängida lubati ning olin positiivselt üllatunud. Mängu esmamulje oli tugev, kus iga karakter oli erinev, liikumine oli selge ning pigem oli 3D “Dragon Ball FighterZ” kui midagi muud. Nüüd kui lõpuks “Jump Force” reaalselt käes oli, siis suunurgad vajusid alla ja peagi leidsin ennast kurvalt pead raputamas – mis juhtus? Kuidas sai see mäng valesti minna?
Bandai Namco omab tohtutus koguses litsente erinevate anime frantsiiside kohta, mis on ka põhjuseks, et just nemad on enamasti tootjad kui pealkirjas on mõni tuntud Jaapani animatsioon. “Jump Force” on Shonen Jump ajakirja viiekümnenda juubeli puhul loodud videomäng, mille narratiivi keskpunktis on kurjam, kelle plaan on päris maailm liita väljamõeldud universumitega. Sealse loo keskpunktis on “päris maailm”, kus siis Shonen Jump ajakiri esitleb teiste maailmade sündmuseid kui väljamõeldiseid. Nüüd peavad kõik need kangelased kokku saama ja selle kurjami vastu võitlema, kuid see ei ole nii kerge kuna ka teised tuntud kurjamid annavad abikäe loo kangelaste vastu.
Kokku on mängus 43 karakterit, kellest 40 on koheselt mängitavad. Tegelased on sellistest tuntud seriaalidest nagu One Piece, Dragon Ball, Hunter x Hunter, Death Note, JoJo’s Bizarre Adventure, Bleach, Black Glover, City Hunter, Boruto, Naruto, Dragon Quest, Fist of the North Star, My Hero Academia, Rurouni Kenshin, Saint Seiya, Yu Yu Hakusho ja Yu-Gi-Oh!. Lisaks on ka kaks originaalset karakterit, milles põhiline on siis loo kurjamiks olev Prometheus. Mingisugusel põhjusel on ainult kolm naiskarakterit, mis on veider sedavõrd suure numbri tegelaste puhul ning kahjuks mängus on kokku ainult 5-6 erinevat tüüpi karakterit, kes tehniliselt lihtsalt vahetavad välimust. Lisaks on juba öeldud, et tulemas on veel üheksa karakterit, kuid hetkel veel ei tea, kes ja millal.
Mängul puudub igasugune menüü, mis on veider. Tiitelekraanist läheb otse enda karakteri loomise juurde ning sealt otse juba algab Story Mode ehk siis narratiivi osa. Mängus sees pole ka eraldi menüüd, vaid “Dragon Ball FighterZ” stiilis eraldi maailm, kus asukohad omavad erinevaid funktsioone nagu “offline battle” ja “online battle“. Selliselt tuleb valida missioone, mis on ka ainukene üksikmängijale mõeldud sisu. Missioonid jagunevad kaheks – punased on narratiiv ja sinised on kõrvalised, mille kaudu saab enda loodud karakterile uusi oskuseid lahti lukustada. Narratiivi mängimine oli suhteliselt piinarikas kogemus ja seda mitmel põhjusel. Esimene – vaheklippide animatsioonid on jube koledad. Ei ütle seda kergemeelselt, vaid päris tõsiselt. Meenutame tagasi esimeste Playstation 3 mängude aega, kus karakterid oli vähe liikuvad ja puised. Teine – tegelased on teistest mängudest otse üle toodud, mis tähendab, et nad on erineva disaini ja kvaliteediga, mis näeb halb välja. Kolmas – enamus kakluseid on “Venom” nimeliste suvaliste vastastega ning juba peale kümnendat korda muutub see ruineerivalt igavaks. Neljas – vaheklippe ei ole võimalik vahele jätta. Viies – lugu ise oli jube igav ning selgelt ei leitud kedagi, kes annaks kogu asjale mingisuguse tähenduse. Minimaalne vaev kogu selle asja juures.
Mänguliselt on tegemist kerge ja lõbusa tootega, mis on terve selle alažanri mõte, kuid sügavust siin ei ole. “My Hero One’s Justice” on paar sammu ees ning selgelt paremini tehtud peaaegu, et igas mõttes. Kaklemisel ei ole palju variante, sest üleüldiseid erinevusi on vähe. Karakterite tüübid on tehtud nende R2+ruut spetsiaalse triki järgi, mis määrab ära, kuidas nad töötama peaksid. Kui karakteril on pikk ja sirge, täisekraanine energialaser (beam), siis ka kõik teised trikid on samalaadsed ja omadustega, lihtsalt teistsuguse animatsiooniga. Ja kuna mängus on kokku kuus erinevat projektiili, siis ka järjelikult kuus erinevat karakterit. Seega leia enda stiil ja vali endale meelepärane seriaal. Pean siin ka ütlema, et nähtavus on niru, sest kui just esimene karakter ei katta sellised kolmandik ekraanist, siis on mõni muu asi pidevalt ees, seega tagumine mängija olla on äärmiselt tüütu ja keeruline.
Mis siin mängus veel on? Tegelikult ei olegi midagi. Mitmikmäng internetis on nagu ikka ning üksikmängijale on narratiiv. Kõik muud asjad on seotud virtuaalvaluuta kasutamisega nagu Upgrade ja Shop, kuid need ei ole tegelikult kordagi vajalikud. Valikute vahel saab joosta, liikuda mõne masinaga või lihtsalt teleportida enda soovitud koha juurde. Siia on proovitud tekitada ka kolm suuremat eraldi teemat nagu Naruto, Dragon Ball ja One Piece, kuid neil ei ole mitte mingit vahet. Missioonid on alati samad ja sisutühjad nuppude klõpsimised. “Jump Force” on selle aasta esimene suurem pettumus ning üle pika aja üks videomäng, kus mul hakkas igav. Lausa sellise punktini, kus läksin tigedaks, et mängu narratiivi osa ei saa otsa. Saan aru, mida siin teha prooviti, kuid see lohakus, kuidas see asi kokku lapiti teistest mängudest on liiga läbinähtav ning varjutab kogu meelelahutusliku kogemuse.
Hinne: 5/10
+ Palju karakterid.
+ Fännidele tõeline maiuspala, sest karakterid suhtlevad omavahel.
+ Kaklemise osa on ilus ja detailne.– Jubedad animatsioonid.
– Äärmiselt korduv ja ruineerivalt tüütu.
– Üksikmängijale on ainult üks mängurežiim.
– Halb narratiiv.
– Mänguliselt lihtsakoeline, ilma igasuguse sügavuseta.
