Tootja: Capcom
Lavastaja: Koji Oda, Kazuhiro Tsuchiya
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 02. oktoober 2018
Toetaja: Gamestar.ee
Mega Man on nimi, mida peaksid tundma ka videomängudega mitte tuttavad inimesed, sest juba 1987 alanud frantsiis on vallutanud südameid läbi erinevate meediumite, olles ühel või teisel ajal suhteliselt igal meelelahutuse platvormil. Põhiseerias numbriga üksteist värskelt ilmunud teos proovib korrata eelmiste hittmängude valemit ning esitada seda uues, harjumuspärasemas ja moodsamas kuues, kuid midagi jääb puudu. E3 ajal proovimiseks olnud demo oli päris hea ning tookord seda ka kiitsin, kuid nüüd kui tegin täisverisooni, siis leidsin ennast igavlemast ning see on üks asi, mida ei arvanud, et kunagi Mega Man mänguga teha saan. Üldiselt on frantsiisi levinud märksõnad olnud lühike mänguaeg ning äärmiselt keeruline raskusaste. Mõni küll ütleb, et see oli tollane ajastu, kuid disaini juures oli selge rõhk vastupidavusel, kannatusel ning vastaste mustrite õppimine. Seda on proovitud teha ka siin, kuid selle juures tehti paar olulist viga, millest kohe saan ka rääkida.
Kohe mainin ära, et “Mega Man 11” on hea mäng ning seerias sobilik lisa. Jääb truuks üldisele mängu tunnetusele ning oluliselt ei astu kõrva frantsiisi keeruka platvormeri mainest. Terve eksisteerimise ajal äärmiselt vähe muutunud formaat on toiminud päris hästi (umbes nagu Nintendo mängud), kus mängija võtab endale sinise käsikahuriga väikese roboti rolli, kes peab vastu astuma kaheksale teisele, kurjale robotile. Lugu on igas mängus natukene erinev, kus põhiline muutus on teiste robotite halva käitumise põhjus. Siin loos on kuri Dr. Wily, kes kasutab enda loodud seadet, et võtta need kaheksa robotit enda kontrolli alla. Siit jätkub mäng juba tuntud rada mööda, kus sinine robot valib ühe kaheksast vastasest ning asub seda keerukat platvormi läbima. Iga robot on erineva võimega, mis alati peegeldub ka selles maailmas, mida Mega Man peab läbima. Peale iga roboti alistamist, saab Mega Man endale selle roboti võime, mille abil nüüd järgmiseid on kergem alistada.
Mega Man ise on läbi aastate saanud endale erinevaid uuendusi, millest koheselt on siin olemas libistamine ning käsikahuri laadimine tugevamaks lasuks. Seekord on temaga kaasas ka koer, kelle seljast saab soovi korral kõrgemale hüpata. Väljaspool neid väikesed uuendusi jääb mäng samaks, kus üks nupp on hüppamise jaoks, teine tulistab. Juures on ka Double Gear süsteem, kus on kaks varianti – tugevam kahur või aja aeglustamine. Kahjuks ei saa endiselt tulistada kükitades (või kükitada) ning diagonaalis, seega suur osa mängu keerukusest ongi seotud lihtsalt sihtmärgi tabamisega. Kuna “Mega Man 11” on selle konsooligeneratsiooni esimene frantsiisi uus lisa ning tegelikult kaua oodatud naasemine, siis surve Capcomi jaoks oli suur ning üldises pildis saab seda pidada õnnestumiseks. Nüüd jõuan varem mainitud probleemini – ilmumise aeg. See on samal ajal hea ja halb. Hea on see sellepärast, et hetkel on soodne aeg igasuguste uusversioonide ja vanade frantsiiside elluäratamiseks, kuid halb aeg, sest praegu on tegelikult palju suurepäraseid selle žanri mänge, mille hulgast valida.
Mega Man on inspireerinud palju neid uusi ja tugevaid 2D platvormereid ning nüüd peab ise jääma ka nende varju. Üks põhjuseid, miks Mega Man tänasel päeval vana valemiga enam nii hästi edu ei saavuta on lihtne – teised teosed laenasid Mega Mani seeriast kõik selle hea ning arendasid seda edasi, samal ajal kui Mega Man ise on jäänud ajas paigale. Veider on mõelda, et minu jaoks see mäng jäi igavaks, sest nautisin siin palju erinevaid aspekte. Väga meeldib muusika, mis on seeriale klassikaline, kuid piisavalt uus, et olla ka värskendav. Levelite disain on detailne, värviline ning iseloomulik selle lõpus olevale bossile. Samuti meeldib väga see halastamatu suhtumine, kus suremine on kiire, vastased tüütult agressiivsed ning iga Game Over on kõik asjad algusest peale.
Igavus tungis kallale peale seda kui sain jagu esimest levelist. Nüüd hakkas kogu asi natukene enda mõtet kaotama. Mängu jooksul saab korjata polte, mis käitub siin kui valuuta. Selle eest saab osta uusi elusid, uuendada Mega Mani (näiteks suurem kahurituli, vähem libisemist jää peal jms) ning võtta endale appi ka automatiseeritud abilised, mis näiteks kaitsevad aukku kukkumise eest. Esiteks – need kõik asjad on ikka jube odavad ning väga keeruline on mitte leveleid läbida kui on sedavõrd palju abivahendeid. Kõik kaheksa levelit läksid väga kiiresti ning peale paari lisa episoodi ning boonus levelit oligi kogu seiklus läbi. Võttis see mul umbes sama kaua kui üks episood “Life is Strange 2” juures, ehk siis alla kolme tunni. Ei saa öelda, et oleks ajast kahju, kuid liiga tuimaks jättis see kogemus. Kui näiteks “Dead Cells” tegin, nautisin iga minutit, siis “Mega Man 11” tundus nagu aegunud idee, mis peaks töötama, kuid seda tegelikult ei tee.
Mis saab Mega Man seeriast edasi? Leian, et frantsiis on jooksnud surnud punkti, kust on keeruline välja tulla. Formaati muutes hakkavad fännid karjuma, et see ei ole Mega Man, kuid kui jääda sama valemi juurde, siis üllatuste puudumine mõjub laastavalt mängust naudingu saamisele. Kindlasti oleks võimalik seda universumit laiendada ning osad mehhanismid muuta või vahetada, ilma formaadist lahkumata, kuid arvestades tänast turgu ja kui tihe see on, siis on tegemist keerulise ettevõtmisega. “Mega Man 11” on tore mängimine üheks kiireks õhtuks, kuid see on ka kõik ning kahjuks tundub, et minust hetkel Mega Man järgmise episoodi ootajat ei saa.
Hinne: 6/10
+ Visuaalselt korralikult lihvitud ja elav.
+ Värviline ja fantaasiarikas levelite disain.
+ Double Gear süsteem ning kohesel on olemas libistamine ning kahuri laadimine.
+ Abivahendite soetamine juhuks kui mäng on liiga raske.– Üllatuste puudumine.
– 30 aastat sama formaati näitab vananemise märke.
– Liiga lühikene ning jääb tänaste 2D platvormerite varju.
– Väljakutset ei paku.
Arvustus ka videona:
