Tootja: Koei Tecmo, Team Ninja
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 10. juuni 2021
Toetaja: Koei Tecmo

Kui küsida suvalise inimest käest, kes on esimene ninja, kes teile pähe tuleb on valikuid kolm: Kas Ninjakilpkonnad, Scorpion või Ryu Hayabusa. Viimase mehe legendaarsed seiklused algasid juba 80ndate lõpus NESi peal, kuid antud arvustuses on luubi all 2004. aastal alguse saanud uusversioonid, mis on pigem hack-and-slash tüüpi mängud. Noh, vähemalt viimased kaks neist. Lõpuks on Ninja Gaiden ∑, Ninja Gaiden ∑2 ja Ninja Gaiden 3: Razor’s Edge saadaval praeguse generatsiooni masinatel ning uurime, kas Sigma versioonide üle toomine oli just kõige parem mõte.

Kõik algab esimese teosega, mis oma žanri poolest on täiesti teine mäng kui 2 ja 3. Nimelt on tegemist umbes “Resident Evili” laadse teosega, milles on suured avatud alad, milles mängija mitu korda käib või saab omal valikul tagasi minna. Tuleb otsida palju võtmeid, kange, lahendada erinevaid mõistatusi jne. Muidugi saab ka bossidele molli anda ning neid on palju. Lugu algab sellest, kuidas Ryu Hayabusa küla ründab deemonsamurai nimega Doku, kes muidugi Ryule molli annab ja tema küla maha põletab. Meie ninja asub talle jälile, minnes selleks Vigoori impeeriumisse- seal kohtab ta deemonikütt Rachelit, kellel on Sigma versioonis isegi paar enda missiooni. Tegemist on umbes viietunnise teosega, milles on palju madistamist, nuputamist ja lahedaid bosse. Kahjuks on aga mõned bossid katki, eriti esimene Alma võitlus, kus löögid lähevad temast kohati läbi ning sama asi kehtib ka kummitus-Dokuga. Mõne bossi vastu tuleb mõõgaga äsada koguni kolm korda, kuigi tegemist pole eriti raske vastasega, kipub see olema lihtsalt tüütu. Tegemist on aga seeria parima sissekandega, sest “Ninja Gaiden Sigma 2” on midagi erilist.

Kuigi relvi on nüüd võimalik vahetada käigu pealt ning üleüldiselt on kogu madistamine parem tänu sellelele et Ryu teab juba kõiki oma liigutusi(mida ta eelnevas mängus õppis), on kannatada saanud tasemed ning bossivõitlused.Rachel on kuskile ära kadunud ja tema asemel on… naine kelle nimi mul läks meelest. Sonia? Täiesti unustatav tegelane, kes on mängus umbes kaks korda. Eelmise sissekande seiklusmängužanrile omased avatud tasemed on asendatud pikkade koridoritega, kus lihtsalt tuleb iga minuti tagant molli anda. Muidugi on see lahe ning uued filmilikud finisher move’id on lahedad, kuid kipuvad ajapikku lihtsalt tempot maha võtma. Sellegipoolest pean ma ära mainima “Ninja Gaiden 2” parima ja ka halvima osa: bossid.

Nimelt kui eelmises teoses võitles Ryu deemonsamuraidega, ellu äratatud koletistega ja üleüldiselt loogiliste vastastega, siis siin aga on tema vastasteks näiteks:

• Rivaalklanni liider
• Hiiglaslik Buddha kuju
• Tulearmadillo
• Deemon, kes on New Yorki Vabadussamba peale kiimas
• New Yorki Vabadussammas
• Rivaalklanni liider uuesti
• Kaks tulearmadillot
• Rivaalklanni liider uuesti

Nagu näha, on tegemist äärmiselt huvitava assortiiga ning ma ei nimetanud isegi pooli pahalasi, kes mängus tegelikult on. “Ninja Gaiden Sigma 2” on lõbus, aga vägagi veider tavalisele mängurile. Eriti tänapäeva standardite järgi.

Lõpuks on kord jõudnud “Ninja Gaiden 3: Razor’s Edge” kätte. Ülimalt filmilik videomäng, mille lugu on lihtsalt üle iga nurga ja mille võitlussüsteem on nii lihtne, et isegi minu 11-aastane õde sai paari bossiga hakkama. Tuleb mainida, et originaalne “Ninja Gaiden 3” on siiani üks halvimaid videomänge, mida ma olen proovinud. “Razor’s Edge” aga suutis selle kuidagimoodi ära parandada. Kogu allalaetav sisu on koheselt saadaval, mistõttu ei ole mängijal enam ainult üks relv terve teose jooksul, vaid ta saab päriselt neid vahetada. Lisatud on karma-süsteem, mille kaudu on võimalik Ryu relvi, Ninpot ja teda ennast tugevamaks teha. Eemaldatud on need veidrad vaheklipid ning see paganama “Far Cry 2” malaariaga samal tasemel olev deemonikäe rämps, kus Ryu muutus viieks minutiks kõige aeglasemaks ja purjus olevamaks tegelaseks videomängude ajaloos.  Mängitavad on ka paljudele “Dead or Alive” frantsiisist tuntud Ayane ja Kasumi- lisaks siis “Ninja Gaideni” enda Momijile. Kõik need lisad suutsid antud sissekande ära päästa ning nüüdseks on tegemist täiesti adekvaatse mänguga.

“Ninja Gaiden Master Collection” on igati väärt kogumik oma hinna kohta. Praeguse ajastu riistvara peal ei ole ühegi üllitisega ka kaadrisagedusprobleeme- kõik jookseb ilusti 4K 60 kaadrit sekundis ilma ühegi viperuseta. Kui ei ole kunagi kogenud Ryu Hayabusa seiklusi või on lihtsalt isu meeletult molli anda ning inimesi pooleks lõigata, siis on just see triloogia väga tasuv iga hack-and-slash fänni ajaga.

Hinne: 8/10

+ Ülimalt lõbus nii narratiivi kui ka mängu enda poolest

+ Jookseb veatult

+ Sisaldab kogu lisasisu

+ Maksab 40 eurot

+ Izuna Drop

– Tegemist on otseste protidega ehk mõningad vanad vead on säilinud

– Need on Sigmaversioonid, mitte originaalid