Mina ei kasvanud üles Nintendo konsoolidega. Mario, Zelda ja Donkey Kong olid minu jaoks ainult nimed, mida ma olin kuulnud kusagilt kõrvalt, samas kui minu konsoolis undasid Crash Bandicoot ja Sly Cooper. Nüüd, aastakümneid hiljem, olen Nintendo Switchi omanik ning on aeg kõik lapsepõlvevõlad tagasi teha. “Paper Mario: The Thousand-Year Door” on mäng, mille kohta olin ma kuulnud palju. Kahjuks või õnneks puudub mul igasugune nostalgia antud üllitise suhtes, mistõttu saan ma siin arvustuses anda vastuse küsimusele: Kas tegemist on tõesti kultusklassiku tiitlit vääriva mänguga?
Paper Mario on igati unikaalne teos. Kuigi paberi peal(hahaa) on tegu tavalise käigupõhise rollimänguga, on teose visuaalne presentatsioon fantastiline. Tegelased on justkui nendest 3D lasteraamatutest välja võetud, mis veel tänapäeva tehnoloogia timmimisega näeb eriti hea välja. Tegemist pole aga just tavalise rollimänguga, vaid sisaldab ka piisavalt metroidvania elemente, nimelt pidevat edasi-tagasi jooksmist erinevate tasemete vahel. See loob päris hea kompoti, mis aga võib nii mõnelegi kiskuda mängu lõpuks päris tüütuks.
Mängijale seletatakse igal tasemel uusi mehhaanikaid, mida ta peab kasutama, et progresseeruda või siis tagasi minna ja kasutada neid eelnevalt mitte ligipääsetavatel kohtadel. Küll aga on need mehhaanikad lahedad, nõjatudes tugevalt sisse mängu nimes öeldud paberi-aspektile. Mario voldib end lennukiks või paberirulliks, pöörab ekraani et vahedest läbi minna jne. Kuigi nagu mainitud, on tagasikõndimist palju, on see piisavalt huvitav just presentatsiooni tõttu.
Sellele kõigele aitab kaasa ka tasemete variatsioon. Piraatidelt varanduse varastamine, Agatha Christie raamatust otse võetud rongimüsteeriumi lahendamine ning isegi wrestling– need on ainult mõned näited hämmastavast erinevusest, mida Paper Mario sisaldab. Kuigi need on visuaalselt meistriklassitasemel, on nende sisu aga kohati… niivõrd-kuivõrd. Wrestlingu-tasemes on näiteks vaja saada meistritiitel, milleks on vaja end läbi vedada kahekümnest võitlusest. Mis algas kui lahe ning unikaalne level, muutus kiiresti väga üksluiseks nupuvajutamiseks, et lihtsalt käsilastele tappa anda. Kontrastiks on aga sellele järgnev tase fantastiline- nõiutud kirik, mis on täidetud erinevate mõistatuste ning platvormimis-sektsioonidega. Kahjuks on see aga üpriski lühike osa mängust, mistõttu on selle hiilgeaeg kiire.
Teose lugu räägib sellest, kuidas Mario peab peatama mängu nimes oleva Tuhande-Aasta Ukse avanemist. Mängijategelane pole ainult Mario, vaid ka Peach ning isegi Bowser- Need momendid olid väga värskendavad ning teretulnud, sest neil on oma unikaalsed krutskid. Mängus on ka väga, väga palju dialoogi, mistõttu on seda raske soovitada midagi, mida oma lapsele osta, eriti kui inglise keel veel suus pole. Vanematele inimestele on see aga ainult boonus, sest tegemist on väga soliidse narratiiviga, mis ei ole kindlasti ajahambule külge jäänud. Paper Mario on lustakas mäng, täidetud oma unikaalse komöödilise tooniga, kuid mille põhiloos olevad alatoonid on tegelikult üpriski tõsised.
Kuigi “Paper Mario: The Thousand-Year Door” on üpriski lihtne, on ta hea ning mõnus kõrvalepõige minu isiklikust repertuaarist. Fantastilised visuaalid, muusika ja tegelased kaaluvad üle kohati veidra levelidisaini ning tüütuse, mis seal mängus eksisteerivad. Kuigi mul puudub nostalgiapunkt, millega mängu võrrelda, võin ma öelda, et vähemalt võhikule on tegemist ühe parima Switchi mänguga, millega konsool oma viimasele teele saata(Sest me kõik teame, et Nintendo järgmine konsool on kohe-kohe-kohe-kohe tulemas).
8.5/10
+ Fantastiline presentatsioon’
+ Lahedad tegelased
+ Kütkestav narratiiv
+ Unikaalsed mehhaanikad, najatudes paberile
– Väga palju tagasi kõmpimist
– Osad sektsioonid mängus on lihtsalt jubedalt tüütud
