Tootja: Bandai Namco Entertainment
Lavastaja: Yoshinori Takahashi
Platvormid: Playstation 4, PC, Xbox One
Ilmumisaeg: 19. oktoober 2018
Toetaja: Bandai Namco
Soulcalibur kaklusmängu frantsiisina on näinud häid ja halbu aegu, kuid tegelikult kunagi ei saavutanud sellist kuulsust nagu Killer Instinct, Mortal Kombat, Street Fighter või Tekken. Enda alguse saanud kui “Soul Edge” (1995), mis hiljem ka konsooliversioonina ilmus “Soul Blade” nime all, on kahekümnekolme aasta jooksul ilmunud veel lisaks kuus põhiseeria mängu ja viis kõrvalist teost, millest viimane on värskelt beetast tulnud ja poelettidele jõudnud “Soulcalibur VI“. Olgugi, et seeria on kahekümnekolme aasta tagune, siis Soulcalibur tähistab see aasta enda kahekümnendat juubelit, sest selle nimega alustati 1998 aastal Dreamcastil ja arkaadimasinatel. Esimest korda puutusin “Soulcalibur VI” isiklikult kokku selle aasta E3 raames, kus sain seda mängida päris mitu tundi ning koheselt hakkas kogu komplekt ka meeldima. Eelkõige sellepärast, et see meenutab seeria parimat “Soulcalibur II” teost selle kõige positiivsemal viisil ning lisab sinna kuhu oli midagi uut tarvis.
Tugev nostalgia ei ole ainukene positiivne külg, mis koheselt esile tuleb. Mäng on lõbus ja ligitõmbav, olles erakordselt värviline, hästi animeeritud ning kerge alustada, kuid samas piisavalt sügav, et olla kütkestav ka žanri suurematele fännidele. Erinevalt Tekkeni frantsiisist ei ole siin tegemist sedavõrd suure informatsioonikogusega, et peletaks eemale uued mängijad ning üksikmängijale mõeldud sisu on suurepärane, eriti veel kaklusmängude maailmas. Maasikaks tordil on imeliselt töötav netikood ning tõeliselt erinev võitlejate valik, mis hetkel on veel hoomatavas suuruses, seega iga maitse leiab enda jaoks siit kindlasti midagi sobivat.
“Soulcalibur VI” tähistab seeria jaoks tagasitulekut, sest nii kolmas, neljas kui tegelikult ka viies osa põhiseerias ei olnud midagi kiiduväärt. Need ei olnud küll nii halvad kui siin osad nimetamata Mortal Kombati 3D episoodid, kuid siiski mitte midagi sellist, mille juures kaua aega viita, kui Tekken, Dead or Alive ja Virtua Fighter 3D kaklusmängude tiitleid omavahel jagasid. Samuti tollel ajal ei olnud veel harjutud konseptsiooniga, kus ringist väljumine tõi kohese kaotuse, kuid täna, kus Smash mänguseeria lööb laineid, on see normaalne nähtus ning inimesed selle omaks võtnud. Samuti on viimasel ajal kaklusmängud muutumas ühe populaarsemaks ning kõik tuntumad seeriad (välja arvatud Street Fighter) on suutnud enda frantsiisid äärmiselt edukalt tagasi tuua.
Mäng ise tegelikult ei ole keeruline, sest kasutab ainult nelja nuppu – horistaalne rünnak, vertikaalne rünnak, jalalöök ja blokeering. Liigutused toimuvad nuppude ja liikumissuuna kombinatsioonina, kus liigutuste tegemise täpsus ja tunnetus on sarnane teisele Bandai Namco frantsiisile Tekken. Liikumine on siin kiire ning olulisel kohal on ülesse ja alla, ehk siis kõrvale liikumine, sest kükitamine ja hüppamine käituvad kui eraldi liigutused koos blokeerimise nupuga. Siit muidugi tuleb koheselt välja, et mängu üheks põhiliseks oskuslikuks funktsiooniks on ekraanil õige asetus, kuna iga karakter kasutab relva, siis ulatused on selles žanris ebanormaalselt suured. Lisaks on alati oht võitlusalast välja kukkuda, mis annab vastasele instantse võidu.
Uutele mängijatele on olemas suurepärane võimalus looga tutvumiseks, sest lisaks 90 minutit kestvale põhiloole on olemas ka iga karakteri eraldi narratiiv, mille kestvused on 15 kuni 40 minutit. Loo tegevustik on teise ja kolmanda osa vahel, mis tähendab, et siin luuakse uus ajajoon, mis kustutab ära siis eelnimetatud kolm mängu ning tundub, et fännidele see sobib suurepäraselt. Narratiivi jaoks on olemas tervelt kaks eraldi valikut – “Chronicle of Souls” ja “Libra of Soul”. Esimene on korralik kronoloogiline kalender, mis näitab iga karakteri seost teistega ning kuidas ja millal keegi nende neetud mõõkadega kokku puutus. Teine on nüüd põnevam ja kõvasti pikem, sest seal tuleb luua täiesti orginaalne karakter, kes hakkab päris enda lugu looma, mis aeg-ajalt põimub ka põhiloo sündmustega.
“Libra of Soul” alustab sellega, et tuleb luua endale meelepärane karakter, mis on üpris loominguline ja humoorikas protsess. Lõpuks siis tuleb valida ka stiil, mis sümboliseerib antud karakteri liigutusi, mida kasutama saab hakata. Tegevustik käib kirjutatud dialoogina ning suuremal maailmakaardil, kus saab ringi liikuda, poode külastada, missioone teha ja veel omajagu asju. Iga tegevustik annab kogemuspunkte, mis omakorda teeb karakterit tugevamaks. Tegemist on “Edge Master” edasiarendusega “Soulcalibur II” mängust, mida on kaua aega tagasi nõutud ning nüüd siin see on. Tegemist on rollimängu maitselise asjaga, mis seob palju asju kokku ning suures joones teeb seda suurepäraselt. Soovida jätab ainult “Tutorial”, mis oleks nagu peidetud ning selle tegemisel väga palju ei õpeta, jäädes pinnapealseks ja nagu poolikuks.
Räägin nüüd natukene ka mehhanismidest, mis siin mängus seda imelist kogemust loovad. Esimene huvitav on Guard Impact. Siin on tegemist mitte niisama blokeerimisega, vaid rünnaku tagasi lükkamisega, kus nüüd eelis on hoopis kaitsjal. Siit nüüd avaneb kahe võitleja vaimne võitlus, sest nüüd uus ründaja peab mõtlema, et kas vastane teeb nüüd ise Guard Impact talle vastu või mitte. Guard Impacti murdmise jaoks on olemas Guard Break liigutused, millel on sinine elekter ümber. Neil on kaks funktsiooni – murda Guard Impact katseid ja lõhkuda vastase blokeering. Esimese puhul on tegemist ainukese asjaga, mida Guard Impact tagasi lüüa ei saa ning teisel puhul peab olema vastane blokeerinud niivõrd kaua, et tema eluderiba vilgub kollaselt või punaselt.
Suur ja oluline uus lisa on Reversal Edge. Tegemist on täiesti uue mehhanismiga ning tundub olevat suunatud uutele mängijatele ning mõeldud eelkõige agressiivse mängustiili vastu. Ainult ühte nuppu peale hoides on võimalik kõiki vastase rünnakuid vältida ning neid seejärel rünnata. Tegemist on vertikaalse rünnakuga ning selle tabamisel käivitud visuaalselt võimas kivi-paber-käärid, kus on vaja õnne ja natukene oskust. Valikud on järgmised – horisontaalne löök, vertikaalne löök, edasi-kõrvale-tagasi liikumine ja blokeerimine. Horisontaalne löök võidab kõrvale liikumise ja vertikaalse löögi, vertikaalne löök võidab edasi ja tagasi liikumise, kõrvale liikumised võidavad vertikaalse löögi ning edasi ja tagasi liikumine võidavad horisontaalse löögi. See on puhas õnnemäng, mis segab kaarte, kuid kuna blokeerimine on alati variant, siis just see on tihti õige valik.
Järgmised kaks olulised mehhanismi on Critical Edge ja Soul Charge. Esimene on põhimõtteliselt klassikaline super liigutus, mis käib ühe nupuga, võtab ära mängija ühe kahest kogutud meetrist ning teeb vastasele palju haiget. Teine on nüüd huvitavam, sest on karakteritel väga erinev. Osad muudavad lausa kuju ning enamus karaktereid muutuvad lühikeseks ajaks palju palju paremaks, olles kas kiiremad, tugevamad või palju agressiivsemad kui muidu. Kuna mõlemad kasutavad ühte meetrit, siis nende kasutamine peab olema õigesti ajastatud. Viimane oluline mehhanism on Lethal Hit, mis on erineva klassikaliselt counter hit rünnakust ühel olulisel põhjusel – selle käivitumisel on eritingimused. Osad tingimused on keerulised, mõni jällegi väga kerge, kuid tulemus on alati üks – ründaja jaoks äärmiselt suur eelis ja ideaalne võimalus erinevaid kombinatsioone teha.
Mängus on kakskümmend ja natukene peale karakterit, kus on tagasi kõik seeriast tuntud nimed nagu Mitsurugi, Voldo, Yoshimitsu, Nightmare, Sophitia, Maxi jne. Lisaks neile juba klassikalistele nimedele on lisandunud ka kolm uut – Groh, Azwel ja Geralt. Esimesed kaks on täiesti uued ja originaalsed, siis viimane on külaline ülipopulaarsest “The Witcher 3: Wild Hunt” rollimängust. Neil kõigil on omane selge ja esiletõusev stiil, mis sobib mängu üldise tunnetusega kokku. Kuna siin mängus on üpris hea kvaliteediga treeningurežiim, siis mis iganes karakteri õppimine ei ole probleem. Siin olemas ka selline huvitav asi nagu “Combat Lessons”, mille nägemine tõi silmade ette “Killer Instincti” stiilis õpetamise, kuid on hoopis pikk tekstide jada, rohkem nagu mingi leksikon kui tänasele videoajastule kohane õpetamisviis.
Kaklusmänguna on “Soulcalibur VI” totaalne õnnestumine ning järgmine eduline toode Bandai Namco nimekirjas, mis tähendab, et tänasel turul on just nemad, kes teavad kuidas peaks virtuaalne kaklemine aset leidma. Raske on leida midagi, mis siit mängust puudu oleks, sest kõik asjad toimivad ning seda ajastul kus selles žanris on valikuid tegelikult küll ning seal juures veel äärmiselt kõrge kvaliteediga. Muusika on mängu tegevusajastule kohane, menüüd on paigas nagu peaks ning häälnäitlejad tegid seda, mida nendelt oodati. Tegemist on selge sõnumiga, et kadunud peetud frantsiis on tagasi, et jääda ning seda see kindlasti ka teeb. Soovitan kahe käega igale žanri austajale ning ka uutele, kes on mõelnud kaklusmänge maailmaga ennast kurssi viia.
Hinne: 9,5/10
+ Visuaalne meistriteos.
+ Üksikmängijale väga palju sisu.
+ Tõeline narratiiv, kus iga karakter saab tähelepanu.
+ Online töötab peaaegu veatult.
+ Kerge alustada ja koheselt lõbus.
+ Kerge õppida, kuid sügavust pikaks ajaks.
+ Hea karakterite valik.
+ Hea valik võitluskohti.
+ Suurepärane produktsioon.– Nõrk tutorial.
– Combat Lessons on tekstina, mitte videona või eraldi mängurežiimina.
– Kahekesi võrgus mängides ei ole Restart Match võimalust.
