Arvustus: “Tales of Arise”
Tootja: Bandai Namco
Lavastaja: Yusuke Tomizawa
Platvormid: Playstation 5, Playstation 4, Xbox One, Xbox Series X/S, PC
Ilmumisaeg: 10. september 2021
Toetaja: Bandai Namco

“Tales of” pidi olema Bandai vaste tol ajal populaarseks saanud “Final Fantasy” frantsiisile, kuid oli alati kuidagi väiksem ja vähem tuntud. See muidugi ei tähenda, et tegemist on halva sarjaga- kuigi mõned sissekanded on nõrgemad kui teised *köhh Zestiria köhh*, siis enamjaolt on iga mäng üks tõeliselt tore JRPG. Viimane osa, Berseria, suutis aga seeria lati tõsta meeletutesse kõrgustesse oma oivaliste tegelaste, intrigeeriva narratiivi ning fenomenaalse võitlussüsteemiga. Sel aastal ilmus aga Tales of Arise- osa, mis hülgas pea kõik vanad asjad, mis Talesist Talesi tegi ning asendas nad tänapäevaste süsteemidega. Kuidas suutis mäng sellega hakkama saada?

Tales of Arise räägib loo kahe planeedi- Rena ja Dahna elanikest ning nende omavahelisest konfliktist. Nimelt on Rena elanikud orjastanud Dahna pea täielikult ning jaotanud Dahna erinevate lordide vahel ära. Nende vahel toimub aga võistlus, kes suudab kõige rohkem Astraalenergiat endale saada, et leida Rena uus juht. Mängu peategelane Alphen on üks ori, kes juhuse tahtel kohtub ühe Rena põgeniku, Shionnega, ning sealt algab tema teekond oma planeedi vabastamiseks.

Teose põhilugu kestab umbes 20-30 tundi ning on täis lahedaid tegelasi, muusikalisi momente ning intriigi. Kordagi ei tundunud, et lugu oleks välja venitatud selleks, et mänguaega pikendada, vaid pidevalt toimus midagi mingil põhjusel. Lisaks on teoses ka mitu pöördepunkti, mis panid minul isiklikult suu lihtsalt lahti ning ekraani vaatama. Lisaks on mängus mitu vaheklippi, mille on animeerinud legendaarne animatsioonistuudio Ufotable, mis on väga head pausid ning silmale ilusad. Küll aga pean mainima, et lokalisatsioonis leidus väga mitmeid kordi kirjavigu subtiitrites, mis oli suisa üllatav. Ühest-kahest saaks aru, aga siin lugesin ise kokku pea kuusteist.

Võitlussüsteem on läbinud muutuskuuri

Mängija kontrollida on kuus tegelast- Alphen, Shionne, Rinwell, Law, Kisara ja Dohalim. Igaüks neist on oma rolliga nii loos kui võitluses. Kaklemine on võrreldes vanade seeria mängudega täiesti erinev, kuid säilitab tuttavaid konseptsioone. Tavalise põhikombo sisse ja keskele on võimalik visata Arte, mis on erilised rünnakud. Neid on mängijal alguses kuus(kolm maast, kolm õhust), kuid hiljem kaksteist. Erinevad Arteid näiteks pikendavad kombot, viskavad vastase õhku, hoiavad neid õhus kinni või toovad õhust maa peale tagasi. Mida pikem on rünnakute seeria, seda kiiremini täitub vastasel Break Gauge- selle täitudes on võimalik vastane ühe hoobiga maha võtta, mida saadab lühike, kuid megalahe visuaalne pärl olenevalt tegelastest, kes seda teeb.

Arteid on piiratud AG nimelise ribaga, mida on võimalik täita kas oodates(mis jätab kombo pooleli) või kasutades Boost Attacke- erinevad vastaste tüübid on nõrgad erinevate tegelaste Boost Attackidele ning need viskavad vastase abitult maha, et neid materdada. Kollid lendavad ringi? Shionne saab nad maha lasta. Hundid hüppavad pidevalt eest? Dohalim hoiab neid oma juurtega kinni. Võimalusi on palju ning see pole veel kõik. Sisse on toodud ka põiklemine– R2(PlayStationi versioonil) nuppu vajutades saab mängija vastase rünnakute eest ära põigelda või Kisarat kontrollides blokkida ning seda täpselt õigel ajal tehes saab sisse ka tugeva rünnaku. Pidevalt seda tehes täitub mängija Overlimit, kus Arte’id ei maksa mitte midagi ning on võimalik kasutada väga tugevaid Mystic Arte tehnikaid.

Visuaalselt on teos teinud suure hüppe PlayStation 3 aega ununenud mängumootorilt Unreal Enginei peale, mis näitab oma ilu. Tegelased, koletised ning neid ümbritsev maailm näevad välja fantastilised. Menancia rohelised aasad, Cyslodia külmad talved või Mahag Saari kuldsed sügismetsad on kõik lummavad. Muusikaliselt on teos väga okei- kui välja arvata paar loopõhist momenti, on heliriba enamjaolt üksluine ning võitlusesse minnes tuli lõpu poole lihtsalt Spotifyst midagi enda playlistist lasta, kuna juba närvidele hakkas käima.

Kõrvaltegevusi on palju ning on kõik lahedad

Lisaks põhiloole on teoses ka palju kõrvaltegevusi- missioonid, kalastamine ja… rantšo pidamine? Missioonid on nii ja naa- 90% neist on “too mulle x arv seda asja” või “tapa x kohas x kolle”- mis ei ole midagi huvitavat, küll aga annavad neid lahedad tegelased ning siin on näha seda, millele Tales alati on rõhku pannud– inimestele, kes mängusisest ruumi täidavad. Kalastamine on väga sarnane “Final Fantasy XV” omale- mis pole sugugi halb, just vastupidi- tegemist on megahea süsteemiga, millest on lihtne aru saada ja raske välja tulla. Rantšo on selle mängu versioon umbes nagu Berserias oli laevareisid- pidevalt mängu ajal jooksev taimer annab teada, millal on aeg loomi kas nottida või lehmi lüpsta ning sealt saab kokkamismaterjale.

Kokkamine on taaskord tagasi ning on seegi kord lihtsalt asi, mis annab kas lahedaid Skite(nendest kohe) ja passiivseid boonuseid vastavalt sellele, kes mis roa tegi. Kokata saab laagriplatsidel, kus mängijad saavad ka puhata, täita CP’d- resurss, mis kaob kui maagid kasutavad oma Arte) ning vaadata Skite- Talesi seeria klassikalisi humoorikaid vaheklippe, mis on asendunud joonistatud versioonist hoopis “Scarlet Nexuse” laadse koomiksi-stiilis 3D paneelidega. See muutus mind ei häirinud, kuna lahe oli näha supelkostüümis Alphenit kana kõrvetamas.

“Tales of Arise” on hea suund seeriale, mis hakkas ajahamba taha kinni jääma. Loodan, et frantsiis jätkub samas vaimus ning kuna see teos tõstis lati nii kõrgele, siis Bandai ületab seda oma järgmise mänguga. Arvestades, et teos on juba müünud üle miljoni koopia, on näha, et siit saab asja.

Hinne: 9/10

+ Uued muudatused teevad mängu paremaks
+ Lahedad ning nauditavad tegelased
+ Pöördeid täis narratiiv
+ Visuaalselt fantastiline
+ Palju tegevusi ning mängimist
+ Kalastamine!

 

– Lokalisatsioonivead
– Üksluine muusika