Tootja: Natsume-Atari, Bandai Namco
Lavastaja: –
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 9 veebruar 2018
Toetaja: Namco Bandai
Eelkõige on seitsme surmava patu lugu tuntuks saanud just manga ja Netflixi poolt toodetud animatsiooni kaudu. Lühidalt räägib see kambast endistest rüütlitest, mõõkade ja nõiakunsti maailmas, kes on teatud põhjusel varakult erru läinud ja kohaliku valitsuse poolt kurjategijateks tembeldatud. Peale kümne aastast redutamist ja peitmist hakkab aga kamba juht, Meliodas, (kohaliku printsessi palvel) uuesti meeskonda kokku ajama, et päästa kuningriik kurjuse käest ning taastada oma hea nimi. Just nii, kõlab nagu oleks tegemist mingi kohaliku A-Rühmaga, erinevuseks siis see, et see seitsmeliikmeline üksus on naeruväärselt tugev.
Värskelt Bandai Namco poolt välja lastud imeilusa visuaalse poolega “The Seven Deadly Sins: Knights of Britannia” laseb mängijatel seda maailma oma mängukonsooli kaudu külastada, vähemalt animatsiooni esimese hooaja osas. Eelnimetatud teos on narratiivipõhine märulimäng, kus otsene peategelane puudub. Erinevates võitlusolukordades on enamasti võimalik ise endale tegelast (ja vahel ka assistenti) valida, siiski kõige rohkem kohustuslikku kasutust näeb aga kamba juht, Meliodas. Kui peaksin nimetama mõne teise mängu, millega see siin ülimalt sarnane oleks, siis tõenäoliselt jääksin vanemate draakonipallide juurde, kus kehtivad sarnased reeglid ja mehaanika, sekka ka veel veidi Dynasti Warriorsi nimelist sarja, kus ühe mehe armee niidab kümneid ja kümneid vastaseid korraga. Pean kohe tunnistama, et sellelaadsetesse animatsiooni järgi tehtud mängudesse suhtun üsna skeptiliselt, enamasti on ka põhjust, sest liga tihti üritatakse linateose kuulsuse najal fännide rahakottidest see viimanegi välja pigistada. See vaatluse all olev teos ei ole erand. Paljukiidetud narratiiv on mängus rohkem kui auklik, seega asjadest päriselt arusaamiseks on soovituslik tutvuda animatsiooniga, vastasel juhul tekib mängides lihtsalt liiga palju küsimusi, kogu Story Mode käib kuidagi väga kiirelt ja lohakalt, toimub natuke liiga palju ja järsku ning poolikult.
Kogu mäng ei ole ühtse, sujuvalt kulgeva pika loona, vaid pigem tükkhaaval ja missioonidena. Peale ja enne iga kõrval- ja põhimissiooni on kergemat sorti, kohati piinlik ja ei midagi ütlev vaheklipp. Suures pildis on tähtsamad punktid küll narratiivi osas kaetud, kuid pidevalt leiab mängija end jälle vaheklippi vaadates silmitsi seismas küsimustega “Miks see nii on?” või “Millal juba see juhtus?” ja “Kuidas on …?” .Seitsme surmava patu peakorteriks on baar, vähemalt kahekordne maja, hiiglasliku rohelise sea seljas, mille kaudu siirdutakse edasi põhi- ja enamustesse kõrvalmissioonidesse vastava menüü abil. Maailmakaardil erinevate linnade vahel liikumine toimubki just selle sama rohelise põrsaga, sihtpunkti jõudes kaevab elukas end maa-alla ja kurikuulus kamp avab õhtuks baari, nii öelda info ammutamiseks. Lisaks ülesannete vastuvõtmisele lubab peakorter ka oma tarbeks meisterdada erinevaid abivahendeid (varustust), mille abil oma karaktereid tugevdada saab. Enamus sellest on vabalt kasutamiseks.
Toorainet uute asjade jaoks saab enamasti kõrvaliste asjade tegemistest. Ka väljaspool baari, maailmakaardil, on võimalik erinevaid kõrvalmissioone leida. Täpselt nagu baarisisestel ülesannetel, on ka seal peamiselt eesmärgiks kõikide vaenlaste mahalöömine võimalikult kiirel ja uhkel moel. Nähtavasti tahtsid mängu loojad tuua sisse ka väikest vaheldust ning lisasid sisse ühe missioonitüübi, kus tuleb käia mööda metsa ning võitlemise asemel tegeleda korilusega. Sellist tüüpi missioonides saab mängida ainult ühe karakteriga, kellel igasugune võitlusoskus puudub (printsess) ning peab lihtsalt kõik seened üles korjama, häda korral on võimalik endale keegi appi kutsuda, kuid võitluse eest hoolitseb siis juba tehisintellekt ise. Korduvalt leidsin end olukordadest, kus narratiiv peaks minema edasi, kuid uut sellekohast missiooni ei ilmunud, seega asi on lihtne. See on see koht, kus mängija on sunnitud täitma mõne kõrvalisema ülesande, selleks et põhitegevus jätkuda saaks, olgugi et kõrvalised asjad peaksid olema põhjusega kõrvalised.
Nagu eelnevalt mainitud, meenutab “The Seven Deadly Sins: Knights of Britannia” võitluse poolest palju teisi mänge. Eriti lähedal oleks ta näiteks “Dragon Ball Z: Budokai Tenkaichi 2” stiilile, kus on lisaks kõigele muule ka võimalus lennata. Võitlusväljad kipuvad olema üsna väiksed ja ümbrust on võimalik lõhkuda, paljastades aeg-ajalt erinevaid abivahendeid (ilusad värvilised kristallid) millega siis ravimise või plahvatuse esile kutsuda saab. Vaade on mängija karakteri seljatagant ja kõigil tegelastel on laias laastus samad võimalused: kõrge hüpe, kerge ja tugev löök, kiirsööst, teleporteerumine vaenlase selja taha, 3 erinevat maagilist rünnakut, kaugmaa rünnak ja loomulikult super move. Viimast on võimalik aktiveerida, kui mängija on selleks vastava näidiku täitnud kas peksasaamise või -andmise pealt.
Vaatamata sellele, et tehisintellekti vastu võitlemine on üsna brain dead ja tuleb lihtsalt palju nuppe vajutada, võib plussina välja tuua, et kõik karakterid mängivad erinevalt ja tõesti on võimalik kakelda ka teiste inimeste vastu (Duel mode). Kokku on 25 erinevat võitlejat, kelle vahel valida. Häirivaks osutus pisiasi, et kui on 1 VS 1 võitlus, siis igasugused rünnakud ja sööstud lähevad automaatselt lukustatud vastase suunas, maha seda võtta ei saa, samamoodi pole võimalik grupivõitluses ise sihtmärki kellegi peale lukustada. Aeg-ajal leidsin end ka joppimas ja mattimas, kui minu karakter mõne võtluse ajal lihtsalt kohaliku looduse või muu objekti taha kinni jäi ja normaalselt liikuda ei saanud, eriti andis see tunda seenekorjamise ajal. Lisaks mitmikmängule võrgu kaudu on ka täiesti olemas kohalik mitmikmäng, kuid seegi tundub olevat omade häirivate pisiasjadega. Nimelt kogu lahing toimub ülimalt väiksel areenil, nii et mõlemad mängijad on korraga näha, erinevalt varasematest selles stiilis mängudest ei ole kasutusel split screen võimalust. Antud juhul oleks häirivaks ka see, et kaamera käib kaasas ainult juhtpuldiga, olgugi et lahingu ajal on teine mängija sihtmärgiks lukustatud ning on koguaeg pildis, on ta kogu aeg sunnitud kuhugi tahaplaanile jääma ning keset suuremat võitlusmöllu jäävad asjad rohkem kui segaseks. Mitmikmäng on küll üle võrgu toimiv, kuid sealt puudub üks väga oluline asi – võimalus sama vastasega uuesti kakelda. Vähemalt võõra inimese vastu mängides. Täpsemalt saate võitlusmehaanikaga videost tutvuda.
Visuaalse poole pealt näeb “The Seven Deadly Sins: Knights of Britannia” välja ürpis ilus ja truu anime seriaalile. Lisaks korralikult disainitud karakteritele on ka erinevad võitlusareenid üsna korralikud ja enamasti seal on mida lõhkuda. Loomulikult on need kõik juba animatsioonist tuttavad kohad. Karakterite hääled on Jaapani keeles ning samamoodi tuttavad juba animatsioonist ja muuta seda ei saa.
Mulle jääb arusaamatuks, mida on tootjad oma suurteosega teha üritanud, nähtavasti ei tea nad seda täpselt isegi. Vaadates poolikut narratiivi ning ühekülgse sisuga ja pealesunnitud kõrvalmissioonidega üksikmängija osa, hakkab vaikselt nägu pikaks venima ja viib mõtteni “Ehk on see siis mõeldud hoopis kaklusmänguks?”. Kui nüüd aga vaadata selle teise nurga alt, siis on jällegi olulisi asju puudu, et “The Seven Deadly Sins: Knights of Britannia” kaklusmänguks liigitada, elementaarne oleks vähemalt võimalus harjutamiseks, kuid selline asi nagu practice mode puudub. Ka lõbu element on üsna kiire kaduma, eeldusel, et midagi sellist üldse oli. Kaklusmänguks kandideerimisel oleks väljas liiga palju oluliselt silmapaistvamaid konkurente, nagu “Dragon Ball FighterZ” ja meie vaatluse all olev suurteos trambitakse lihtsalt mutta. Ilusatest visuaalidest üksi jääb kahjuks väheks. Üha enam jääb mulje, et seitsme surmava patu seiklus ongi mõeldud ainult fännidele, et viimanegi raha neilt välja pigistada ja seda kõike tagasihoidliku 70 euro eest. Lisaks, see mäng ei tekita kindlasti inimestes animatsiooni vastu huvi, pigem on reaktsioon vastupidine. Lihtsalt öeldes on see nagu mõni viiekümne halli varjundi film, mis fännidele mõeldud ja küsitava sisuga arusaamatu asi.
Hinne: 5/10
+ Mäng on ilus.
+ Kohaliku mitmikmängu olemasolu.– Hetkel veel liiga kallis.
– Narratiiv antakse edasi üsna poolikult.
– Võitluse poolelt puudulik.
– Ei ole lõbus.
Vaata video, kuidas Videogamers.eu seda mängu mängis!
