Võib-olla sunnivad negatiivsed vaatamisjärgsed emotsioonid mind liialdama, aga Orgrim Doomhammeri nimel, “Warcraft” on päris kindlasti igavaim film, mida terve senise elu jooksul näinud olen. Ma tõesõna ei mäleta, millal viimati olin limpsikinos üht 3D-filmi vaadates nii vähe huvitatud ekraanil toimuvast. See on ühekorraga järjekordne ideaalne näide, et populaarsest videomängust ei saa muretult korralikku filmiversiooni vändata, ja kõige haledam katse üldse tuua kinolinale grandioosset fantaasiaseiklust “Lord of the Ringsi” triloogia vaimus.
“Warcraft” paistab ülbelt arvavat, et seda vaatama suundudes juba tead ning armastad Blizzard Entertainmenti loodud võlumaailma ja selle tegelasi, sest mina ei näinud kahe tunni vältel ainsatki katset panna vaatajat hoolima orkidest või inimestest, kelle vahelistest konfliktidest on filmi pompoosne, kuid ettearvatav narratiiv kokku pandud. Tundsin, et peaksin olema juba sadu tunde “World of Warcrafti” maailmas seigelnud, et korralagedast sündmustikust aru saada. Film, kus toimub nii ohtralt loitsimist ja taplemist, peaks olema kordades elamuslikum. Ja mul polnud seansile minnes halb tuju ega midagi — olin kenasti puhanud, Chopsticksis taldrikutäie kevadrulle kinni pistnud ning saanud uhiuued imekenad prillid, millega tudeerida orkide muskleid ning pesemata kikusid ülima teravusega. Paraku mõistsin juba täitsa alguses, et režissöör Duncan Jones oleks pidanud käesolevat spektaaklit organiseerides kuskilt head prillid saama, et selgelt näha, milline abitu käkerdis see olema saab.
Kas Jones tõsimeeli uskus optimistlikult, et publikut haarab kaasa fantaasiafilm, mille iga kolmas stseen leiab aset raamatukogus, kus pohmas näoga maag helesiniseid sätendavaid rõngaid manab? “Warcrafti” visuaalne külg on iseenesest tugev — esileküündivate kihvadega orkid, pirakad ja jõulised, näevad kakeldes tõesti hirmuäratavad välja ning kaugplaanid lahingutest on silmatorkavad —, kuid süžeelises plaanis on tegemist uskumatu katastroofiga. Vaadeldes vaheldumisi inimesi ja orke ning tutvustades igal võimalusel uusi karaktereid, üks ilmetum kui teine, mõjub film peadpööritavamalt kui jokkis peaga ette võetud ümbermaailmareis, ja hetkeks, kui algab meeletu otsustav lõpulahing ning avatakse kiiskav orke ohustav portaal, tahaksid üle kõige, et samasugune ilmuks kinosaali tagumisse nurka, võimaldamaks sul salamisi juba enne epiloogi tulekut sääred teha.
“Warcrafti” mänguseeria fännidele võivad mitmed detailid teatavat äratundmisrõõmu pakkuda, aga vaatajale, kes lähtematerjaliga süvitsi kokku puutunud pole, mõjub see mõistmatu ja kaootiline segapuder kindlasti piinarikkalt. Olles täiel rinnal nautinud Duncan Jonesi kahte eelmist filmi, andekamate sel sajandil ilmunud ulmekate hulka kuuluvat “Mooni” ning meelelahutuslikku “Source Code’i”, valdab mind kurbus, et kineastil kalli prioriteetse stuudiofilmi väntamine nii viletsasti välja kukkus.
Rohkem kvaliteetset filmikriitikat leiab siit: RALFINURK
