“E-sport, mis naelutab miljonid inimesed ekraanide ette, on juba sel tasemel, et peaks olema osa olümpiamängudest,” ütleb Warcrafti looja Rob Pardo.
Pardo lisas, et sport on tänaseks nii laialdane teema, kus kindlad reeglid millegi “spordiks” nimetamisel puuduvad. Seega võiks ka professionaalsed videomängurid olümpiamängudel osaleda.
Professionaalseid e-spordi võistlusi külastavaid kümned tuhanded inimesed kohapeal, miljonid kodus ekraanide ees. Need on tähelepanu väärt numbrid.
“Vaadates mängureid nendel suurtel e-spordi üritustel näed sa välgukiirusel tehtavaid reflekse ja tohutult kiiret otsustusvõimet. Nad teevad selgelt üle 300 liigutuse minutis,” räägib Warcrafti looja.
Probleem aga tekib siis, kui hakatakse defineerima sõna “sport”.
“Vaadates sporti kui väga suuri füüsilisi pingutusi nõudvat asja, siis tõesti pole e-sport niivõrd hästi sellistele suurtele mängudele kohane. Aga samas, vaadates praeguseid spordialasid olümpiamängudel, siis kahtlen, kas see üldse enam nii täpselt paika pandud on, mis on “sport” ja, mis mitte,” ütleb ta.
Raskeks teeb olümpiamängudele ametlike spordialade lisamise see, et mängude arv on piiratud. Maletajad on ammust aega püüdnud olümpiamängudele malet ametliku spordialana viia, aga seda pole siiani juhtunud. Põhjuseks tuuakse fakti, et tegu on “mõttemänguga” ja seega olümpiamängudele ei sobi.
Videomängude puhul oleks teema sama. Aga vähemalt on videomängurid suutnud luua e-spordi kui terviku üsnagi lähedale tänapäeval “spordina” mõistetavale. Isegi anti-dopingu programm kui selline on olemas.
