Arvustus: “Maize” – kas tõesti olengi selle lolli huumori sihtgrupp?

Tootja: Finish Line Games
Lavastaja: –
Platvormid: PS4, XB1, PC,
Ilmumisaeg: 12. september 2017 (PS4, XB1), 01. detsember 2016 (PC)
Toetaja: Finish Line Games

Huumor on alati keeruline teema, mida videomängudesse integreerida ning pean ütlema, et kuni tänaseni ei ole veel kohanud reaalselt naljakat teost, mis paneks pisarates lõkerdama (välja arvatud mängud, mis ajavad naerma, sest on äärmiselt halvad). Tunnistan, et suur võlu ajuvabade mängude juures on puhkus, mida need pakuvad. Naudin tõsiseid ja sügavaid mänge, kuid vaheldus on oluline osa erinevate žanrite kvaliteedi hindamisel, seega “Maize” tundus olevat just täpselt midagi sellist, mis laseks lösutada ja aeglaselt nuppe vajutada. Kahjus huumor on täiesti subjektiivne erinevalt tõsistest teemadest (kui just sotsiopaat ei ole), siis põhimõtteliselt kogu elamuse edu elab ideel, et mängija jagab samasugust vaadet naljade kohta. Järelikult žanr on juba idee faasis piiratud kitsale ringkonnale, seega tootja ülesandeks on leida lahendus, kuidas imponeerida suuremale publikule – ka neile, kellele pakutav huumor ei sobi. Paljud videomängud on seda üritanud ning edulugude arv on suhteliselt olematu, siis “Maize” tootja Finish Line Games kõnnib seal hea mängu piirimail.

Maize” on väga lühikene, kusagil kolmetunnine seiklus, siis siinkohal paraku ei saa sisust mitte midagi paljastada, sest võin rikkuda olulise puändi (mida on kaugelt näha) ning ega tegelikult siin klassikalist narratiivi nagu ei olegi. Mängija alustab maisipõllul ilma igasuguse konktekstita, peale mida tuleb ringi käia, asju otsida ning ülesandeid lahendada, ilma teadmata, miks seda on vaja teha. Lõpuks jõuab maa all asuvasse hüljatud laborikompleksi. Seal ringi uurides hakkab taust vaikselt päevavalgele tulema, kui selgub, et teadlased proovisid mingisugusel põhjusel teha iseseisvalt mõtlevat maisi. Mis nendega juhtus jääbki lahendamata nagu palju muud, mida siin ja seal natukene puudutatakse. Selline segane sisukirjeldus on mängu ka üks probleem, sest pidevalt tuleb uusi küsimusi, mis siis lihtsalt unustatakse ning liigutakse edasi korduvasse mängukogemusse, kus ainukene asi, mida saab teha, on asju korjata ja teise kohta transportida. Selgem pilt saabub alles viimase paarikümne minutiga, kuid see ei ole mitte midagi sellist, mis muudaks üldpilti.

Puuduv ja konarlik lugu minu suureks üllatuseks ei ole selle mängu otsekohene surm ning kindlasti ka mitte ainukene probleem. Järgmiseks on ühekülgsed ja igavad karakterid nagu näiteks rääkiv mais, kellel kõikidel on täpselt ühesugune iseloom, väljaarvatud siis kaks, kellest ei saa lähemalt rääkida. Need kaks hetkel salapärast rääkivat maisi on küll teistsugused, kuid jällegi mitte midagi, mille najale ehitada korraliku videomängu. Peategelase kõrval on kaaslane Vladdy, kes on vene aktsendiga mängukaru. Tüüpiline vene stereotüüp ilmub ilma konkreetse põhjuseta ning ega tegelikult ei oma mingit mõtet. Ta käib igal pool järgi (mingil põhjusel), koguaeg räägib midagi, millest enamus on meeldetuletus, et mängija on idioot. See muutub kiiresti tüütuks ning ei ole naljakas ka esimesel korral. Kindlasti tuleb valmis olla ka imalaks kultuuriviidete laviiniks läbi muusika ja erinevate esemete enda ümber.

Minu jaoks huvitav disainielement on kaks teadlast nimedega Bob ja Tom, kes kogu selle asutuse tegid. Neid tegelikult kunagi ei kohta, kuid seikluse käigus õpib neid päris hästi tundma tänu sadadele märkmepaberitele, mis on mööda laborit igal pool laiali. Mängijal on võimalus tutvuda nende kahe vestlusega läbi nende märkmete, mis tõepoolest olid ka naljakad. Vahepeal mainitakse ka kolmandat teadlast Helen, kes oli võib-olla ainukene kogu laboris reaalselt ka kompetente teadlane. Kuigi need märkmed on lõbusad, lisavad mängule juurde vajalikku sügavust, ei ole tegelikult mingit põhjust neid lugeda või isegi vaadata, seega täiesti vabalt võib kõik see osa lihtsalt ära jääda. Samuti jäetakse tegelaste seosed lõpuni selgitamata, jättes mulje, et kusagil jäi lihtsalt midagi disainimise juures pooleli.

Maize” ei ole ainult halb, vaid siin on olemas ka omajagu postiivset. Mängimine ise on esimeses isikus 3D seiklus, mis käitub nagu point-and-click, kus tuleb korjata erinevaid esemeid ning proovib seejärel neile kasutust leida. See on täiesti korralikult tehtud ning ei saa öelda, et igav oleks jõudnud hakata selle paaritunnise seikluse jooksul, kui mööda põlde, abihooneid ja laborit ringi luusisin. Graafiliselt on tegemist tänapäevases kvaliteedis oleva mänguga, seega siin ei hakka midagi ette heitma. Tööd on tehtud palju, sest iga ruum on iseloomuga ning iga ese, ka raamatud ja pildid, on täpselt paigas, vaadatavad ja loetavad. Kõik puzzled, mida lahendama peab, on enamasti samasugused, väga kerged ning tegelikult väljakutset siit otsida ei ole mõtet. Surma saada vist ei olegi võimalik või on see tehtud jube keeruliseks.

Lisaks kohustuslikele esemetele on olemas ka 75 erinevat dokumenti/eset, mida korjata. Need kõik on leitavad eraldi menüüst “Folio”, kus on pikalt ja laialt kirjas, millega on tegemist. Alguses lootsin, et need esemed on mõeldud täitmaks auke, mida narratiiv igal sammul jättis, kuid tuleb välja, et kõik on banaalsed ja ühesugused naljad, mis pigem panevad ohkama ja pead raputama. Tahtsin pidevalt öelda, et “Sain aru – oled naljakas mäng, kuid äkki nüüd seletaks ka asju, mis on toimumas!”. Ahjaaa, seal hulgas on ka mingi 5-6 erinevat kivi – täiesti tavalist kivi, kellele peategelane paneb nimed. Miks?

Tasakaalust väljas “Maize” vihjab, et meeskond veetis suurem osa ajast visuaalse poole arendamisega ning unustas kõik muu. Muusika on mängus sobilik, kuid mingi aja pärast väsitab ära, sest see oluliselt ei muutu. See on selline kaheksakümnendate matkamuusika, mis saadab segaseid signaalne – on see komöödia või porno, ei oska öelda. Lõpus on natukene ka teistsugust valikut, millest üks konkreetne lugu hästi tabatud teemasse ning esitab ideed, mida prooviti ellu tuua. Lõpuks on siiski tegemist ilusa pakiga, mis midagi erilist endas ei peida ning tunnen, et natukene sain petetud trailerite ja reklaami poole pealt. Mäng on lühikene, suhteliselt odav ning kindlasti midagi erinevat, et vaheldust saada tesitest mängudest, siis see halb maitse ei kao veel mõnda aega. Veider on muidugi see, et mulle “Maize” meeldis, eirates igasugust ratsionaalset põhjendust, pannes mind tõsise pilguga peeglisse vaatama – kas tõesti olengi selle lolli huumori sihtgrupp?

Hinne: 5/10

+ Mõnusalt lühikene ja tempokas.
+ Piisavalt erinev, et olla kiire vaheldus.
+ Visuaalselt päris võimas.
+ Sisaldab meeldejäävaid momente ja elemente.

– Narratiiv on olematu.
– Karakterid on tühjad ja kiirelt meelest minevad.
– Saadab segaseid signaale ega taba huumorit.
– Ei vasta enda poolt esitatud küsimustele.
– Jätab pooliku mulje.

 

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar