Arvustus: “Crash Bandicoot N. Sane Trilogy” – kas raske mäng või halvad mängijad?

Tootja: Vicarious Visions, Activision
Lavastaja: Dan Tanguay
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 30. juuni 2017
Toetaja: Digi

Crash Bandicoot N. Sane Trilogy” on uuendatud versioon Playstation 1 ajastu hittplatvormeri triloogast, kus hulgas on “Crash Bandicoot” (1996), “Crash Bandicoot 2: Cortex Strikes Back” (1997) ja “Crash Bandicoot: Warped” (1998). Võib julgelt öelda, et originaalselt Naughty Dog (“Uncharted”, “The Last of Us”) poolt loodud triloogia on tugevalt nostalgiline kogemus suurele osale täsikasvanud mängijatest, kes kasvasid ülesse koos selle hullemeelse keerutava ja ringi hüppava rebasega. Siniste pükstega Crash sai loodud Playstationi maskotiks, kuid selleks siiski kunagi ei saanud. Tänapäeval peetakse tõelisteks Crash Bandicoot mängudeks ainult just Naughty Dog poolt loodud nelja esimest mängu, kus lisaks eelnevalt mainitutele oli veel ka “Crash Team Racing” (1999).
Viimase aasta jooksul palju kõmu tekitanud uuendatud Playstation 4 versioon on lõpuks saabunud (ning vägagi edukalt) ja Videogamers.eu poolt täiesti läbi mängitud, seega pean ütlema, et lapsepõlv tõepoolest tuli tagasi. Muusika, erinevad levelid ja momendid transportisid mind tagasi aega, kui peale kooli sai jooksuga Playstation käima pandud, et lõpuks saada kätte mõni keerulisem kristall. Omades ka kõiki originaalseid versioone, mis täiesti läbitud, oli mul suurepärane võimalus võrrelda, et mis on teisiti ning mis on uus ning kõige olulisem – kas see mäng on endiselt hea?

Palju olen näinud, kuidas kurdetakse Crash Bandicooti raskuse üle, mis tegelikult ei tule üllatusena, sest elame põlvkonnas, kus “Dark Souls” on raske mäng ning Zelda on kvaliteet- mitte kultusmäng. Inimesed on kurtnud, et uus Crash on liiga raske, osad asjad on võimatud ja mida kõike veel, kuid paraku see nii siiski ei ole. Tõsi, et N. Sane Trilogy on raskem ja halastamatum, kui seda on tänapäevased mängud, kuid see ei tähenda enam suurt midagi, sest ajastul, kui Crash Bandicoot originaalselt ilmus, oligi selline standard. 20-25 aastat tagasi olidki platvormerid sellised – nõudsid keskendumist, kannatust ja oskust – kõik, mida tänapäeval enam ei ole, kus asjad peavad olema kiired, lihtsad ja võimalikult värvilised. Kolme mängu läbimiseks kulus mul 5 õhtut, kust kõige keerulisem oli kindlasti esimene osa ja eriti level nimega “High Road“. Peagi räägin lähemalt, miks see konkreetne level tundub niivõrd palju keerulisem, kui oli seda kunagi.

Visuaalselt on Crash koguaeg olnud nauditav, kuid uuendatud versioon on märkimisväärselt hästi tehtud, kuna toob kõik kolm mängu samale tasandile ja lisab iseloomu juba niigi meeleolukale tegelasele. Tehniliselt suuri muutuseid ei ole ja põhimõtteliselt saab öelda, et tegemist on veatu uusversiooniga, mis hoiab alles kõik selle, mis tegi originaalsetest retroplatvormeritest klassika. Menüüd, välimus, liikumine ja gravitatsioon on viidud kõik ühesuguseks, mis põhineb kolmandal mängul. See tähendab, et ka kolmandas osas tutvustatud aja peale levelite läbimine on nüüd võimalik mõlemas esimeses episoodis, kuid ei ole vajalik täielikuks läbimängimiseks (nagu kolmandas). Lisatud on veel võimalus vaadata aegu, mida peab tegema, et võita endale reliikvia (tavaline, kuldne või plaatinum), kui varasemalt pidi jooksma pimesi ja lootma parimat. Internetiajastule kohaselt on olemas tabel iga leveli jaoks, kust saab enda aegu võrrelda teistega üle maailma, kaasa arvatud enda PSN sõbrad. Kindlasti pean ütlema, et trofeekütid rõõmustage – iga mäng selles kollektsioonis on eraldi plaatinum trofee.

Laadimiste ajal annab mäng olulist infot, kuidas leida salajasi kohti või kuidas saada teatud kristalle, muutes kogemuse kergemaks, sest lapsepõlves kulutasin tunde avastamaks asju, mida siin öeldi ühe lausega. Samuti on juures võimalus mängida Coco Bandicootiga ja seda kasvõi terve mäng. Kahjuks üks oluline puudus on osa uuesti alustamise võimalus menüüs. See on seal olemas, kui mängija teeb aja peale läbimist, mis on suurepärane, kuid väljaspool seda mingil põhjusel seda valikut ei eksisteeri. On palju momente, kus mängija läheb mõnest kastist mööda või saab surma, kui proovib lahti lukustada “Death Route” portaali (peab jõudma teatud asukohta ilma kordagi suremata), kus sooviks levelit uuesti alustada, kuid see ei ole võimalik. Tuleb välja minna, oodata laadimine lõpuni, vaadata animatsioonid ära, siis uuesti tagasi minna ja vaadata laadimisekraani taaskord. Päris väsitav viga, mida oleks olnud kerge vältida.

Oluline põhjus, miks inimesed peavad uut Crash Bandicoot mängu raskeks on seotud sellega, et Vicarious Visions on ehitanud kõik ülesse kolmanda osa järgi. Kui teine osa kannatab uuenduste tõttu minimaalselt, siis esimene osa, eriti just kurikuulus “High Road” level (kus tuleb hüpata mööda silda), kannatab päris olulisel määral. N. Sane Trilogy versioon esimesest Crash Bandicootist on tõepoolest raskem, kui seda on originaal, sellepärast, et kui eelnevalt olid kõik nurgad kandilised ja Crash sai äärte peal seista kasvõi ühe piksliga, siis nüüd on kõik ääred kumerad ning vaene Crash kukub päris kergelt maha. Õigemini oleks öelda, et libiseb maha, mis tõttu on paljud kohad keerulisemad, kui olid seda vanasti. Teine oluline muudatus on Crashi liigutamine õhus, nii ülesse minnes kui alla tulles. Originaalne Crash oli suhteliselt väikese õhus liikumisega, eriti vertikaalsed hüpped, kus edasi liikumine oli aeglane ja mängija pidi vastavat noolt pikalt peal hoidma. Alla tulles ei olnud liikumist peaaegu, et üldse. Uues mängus on õhus liikumine väga vaba ja kiire, mille tõttu alguses hüppasin asjadest üle ja mööda, eriti just kastidelt kastidele, sest olin harjunud suunda peal hoidma, mitte korraks vajutama. Nüüd jõuan probleemse “High Road” osani, kus tuleb liikuda mööda katkist silda, kasutades kilpkonnade abi. Originaalses versioonis piisas paar korda kilpkonna peal hüpata ja alla tulles valitud suunda ja hüppe nuppu hoida, et iga vahe edukalt läbida. Mitte midagi keerulist. Lisaks Crash sai maanduda ka äärtele ilma probleemideta, sest kõik oli kandiline. Uues versioonis ei saa enam õhus suunda peal hoida, sest mängija kukub kilpkonnast mööda, isegi siis kui vajutada suunda viimasel momendil. Seega on tõepoolest paar kohta selles levelis, mida ei ole võimalik läbida, kui ei tee kogu asja läbi momentumiga ja ühe liikumisega. See on arvestatav raskuse erinevus ning mingil määral arendaja lohakus, et seda õigel ajal ei märganud. Isiklikult ei kurda – väljakutse oli tore ning tegin ära ka aja peale jooksu. Tekkis kohe tõelise mänguri tunne.

Crash Bandicoot N. Sane Trilogy” on üle pika aja väga kindel ost, sest suhteliselt väikese rahaga saab kolm suurepärast mängu, mis on lihvitud tänapäevasesse standardisse. Mängija saab kolm täispikka kogemust, mis on visuaalselt uued ja klassikaliselt väljakutsuvad, seega tasub oodata järgmiseid taolisi projekte. Isiklikult ootaksin “Tombi” ja “Spyro” kollektsioone tänapäevases marinaadis. Ei mäleta, millal viimati oli nii lõbus koos lastega videomänge mängida, seega kiidan kogu projekti kahe käega heaks.
Kuna antud ülevaade ei olnud Crashi mängude kohta, vaid N. Sane Trilogy kollektsiooni kohta, siis ütlen lõppu, et isiklikult hindan mängud järgmiselt – Crash Banicoot 1 / 9 punkti, Crash Bandicoot 2 / 8 punkti ja Crash Bandicoot 3 / 7 punkti.

Hinne: 9/10

+ Visuaalselt suurepärane
+ Kõik kolm mängu on samal tasandil
+ Mängukogemust ei muudetud
+ Kaks esimest mängu said juurde aja peale läbimise
+ On võimalik enda protsessi võrrelda teiste mängijatega
+ Laadimiste ajal saab olulist infot mängu kohta
+ Saab mängida Coco Bandicootiga Crashi asemel

– Esimene osa kannatab uuenduste tõttu, muutes kohati mängu raskemaks
– Ei ole “Restart Level” varianti väljaspool aja peale läbimist

Lisa kommentaar