Jaapani rollimängud on ajaga muutunud kitsast žanrist suhteliselt vabalt voolavaks, seega enam ei ole nii kerge näpuga näidata, et mis on läänest, mis Euroopast või hoopis kusagilt Aasiast. Olles ülesse kasvanud Super Nintendo ja esimese Playstationi ajastul, siis käigupõhine JRPG (Jaapani rollimäng) on eriti südamelähedane. Iga aasta proovin erinevaid retrostiilis väikesed indiarendusi, kuid suures plaanis need on lohakad või ühe triki ponid. Eelmise aasta Gamescomil (videomängude mess Saksamaal) sai proovitud Matthias Linda poolt üksinda tehtud “Chained Echoes” ning juba ainult demo põhjal olin armunud. Originaalne võitlussüsteem, hea narratiiv koos meeldivate karakteritega ning maailm, mille kohta sooviks rohkem teada. Meeldivalt meelepärane leid.
Nagu klassikaline JRPG, kuid tundub värske ja huvitav
Täispikk versioon ilmus novembris ning muidugi kohe sukeldusin pea ees ja pimesi. Esimene mulje on võimas. Lausa isegi sedavõrd, et julgeksin seda paigutada kui üks parimaid eelmise aastanumbri sees. “Chained Echoes” müüb ennast kui klassikalise “Chrono Triggeri” kloon, mis ei ole kuidagi halb, vaid selge austusega tagasivaade mängukonsoolide kuldajastule. Vähemalt sellise muljega tõmbab endale tähelepanu, kuid kui juba mängima saab, siis igasugused ootused jäävad kiirelt selja taha. Jah, siin on palju selgelt kopeeritud elemente paljudest suurtest JRPG mängudest, kuid see kõik on žanri ja fännide tähistamine. Detailne tähelepanu igale elemendile ja originaalne värskus teeb tõeliselt meeldejääva kogemuse, mis viib tagasi lapsepõlve. “Chained Echoes” on puhas rollimäng, mis peidab kihtide viisi sisu lihtsa välimuse taha ning kordagi ei tundu laisk ja lohakas.
Lugu leiab aset Valandise mandril, mida on erinevad sõjad räsinud juba pikemat aega. Meie peategelased on erinev seltskond kangelasi, kellel igal unikaalne teekond ja lugu. Žarile omaselt algab seiklus kui lihtne missioon saavutada oma väikeses riik-linnas rahu, kuid peagi muutub eepiliseks fantaasiarohkeks seikluseks. Iidsed kurjused, draakonid, maagia, erilised võimed, saladused ja muidugi koopad täis koletisi. Esimesel pilgul on see iga klassikalise JRPG lugu, kuid see tundub igal sammul uus ja huvitav, mitte vana ja väsinud. Ootused saavad pidevalt ületatud ja üllatusi jagub terveks mänguks. Umbes 45 tundi kestev seiklus suudab kõik ümber pöörata isegi täiesti lõpus ning garanteerin, et seda, mis seal suures finaalis toimub, ette näha ei ole võimalik.
Tehtud ainult ühe inimese poolt
Matthias Linda tegi terve mängu üksinda, seega siin on probleem või kaks. Ta küll kirjutas imelise narratiivi ja hunnik huvitavaid karaktereid, siis dialoog on kesine, isegi igav ja tihti korduv. Tegelaste tüübid on žanrile omaselt tuntud nagu varas, printsess jne, kuid kuna iga iseloom on erinev ja piisavalt särav, siis väikesed dialoogi puudujäägid ei mängi õnneks suurt rolli. Põhiline nauding on võitlus vaenlastega ja siin jagub kiitust igas suunas. JRPG mängud elavad ja surevad seal kus toimub lahing ning iga kompromiss on potentsiaalne pudelikael. Olles ära hellitatud suurte frantsiiside poolt, siis käigupõhine süsteem peab olema tasakaalus ja meelelahutuslik või kogu kogemus laguneb laiali. „Chained Echoes“ sai ülesandega hakkama ja võitlussüsteemid toimivad imeliselt.
Siin olemas klassikalised elud (HP) ja mana (TP – tehnika punktid), mis toimivad ootuspäraselt. Üleval erkaani ääres on käigu järjekord lahingu ajal, mille järgi saab planeerida enda rünnakuid viimase detailini. Ja siit tegelikult see lõbu algab. Võitlemise keskne mehaanika on Overdrive ja Overheat, kus oskused, maagia ja rünnakud kõik annavad oma panuse. Selle jaoks on ekraani üleval üks riba, kus on erinevat värvi alad nagu oranž, kollane, roheline, punane jms. Roheline on Overdrive, mis annab erinevaid boonuseid. Punane on Overheat, mis toob kaasa negatiivseid tagajärgi. Siit tuleb tasakaalu leidmine enda tegelaste elus hoidmise ja ründamise vahel. Pidevalt peab kaaluma, et kas Overheat on väärt näiteks mõne vastase kiiremat eemaldamist. Ja kuna raskusaste läheb kiiresti päris hulluks, siis mõtlema peab siin palju.
Tuletab meelde konsoolimängude kuldajastut
Muusika on samuti eraldi mainimist väärt, sest siin on päris mitu head lugu ka üksinda kuulamiseks. Autoriks on tundmatu Eddie Marianukroh. Sarnaneb palju Final Fantasy seeriale, kuid jääb siiski originaalseks. Muusika töötab kokku fantaasia ja narratiiviga, seega lapselik olek ja nostalgia on “Chained Echoes” juures konstante. Lugu on tegelikult pikemat analüüsi väärt, kuid kuna ei soovi üllatusi ära rikkuda, siis siin detailidesse ei lasku. Teemad on kohati päris tumedad ning siin on provotseerivaid ideesid, mis osad Twitteri kasutajad puhevile ajab. Huumori kasutamine on tasakaaluks kogu maailma pimedusele ning selliselt pendeldades see lõpuni ka jõuab. Tõsiselt soovitan võtta aega, et iga loo elementi nautida. Pole mõtet kiiruga läbi joosta.
Veidi tahan rääkida ka „Chained Echoes“ levelite süsteemist, mis ei ole päris klassikaline kogemuspunktide (EXP) põhine. Siin on hoopis selliseid asjad nagu „grimoire shards“, mida saab oluliste asjade tegemise eest nagu bossid, erilised missioonid ja muud taolised. Nende abil saab valitud kangelasele oskuseid lisada, mis vaikselt tõstavad ka muid karakterite omadusi nagu jõud, vastupidavus, kaitse jne. Mäng on tehtud selliselt, et alade avastamine peaaegu alati annab grimoire killukesi, seega tasub vaadata iga nurga taha. Visuaalselt on kõik tervate värvidega ning Linda enda loodud maailm näeb hea välja. Uskumatu, et selle kõik üksinda valmis tegi, kuid mul on hea meel, et sellest ei saanud järjekordne lõpetamata projekt, mida keegi kunagi ei mängi. „Chained Echoes“ on imeliselt hästi tehtud ja raudne soovitus. Tuletab meelde, et milline kuldne ajastu meil kunagi oli.
Hinne: 9/10
