Unustades oma kaasaegsete lihtsakoelisuse ning luues eriskummaliselt lämmatava õuduselamuse, Silent Hill kohe oskab kõhedust tekitada. Kõnealune „Silent Hill HD Collection“ sisaldabki endas vanu häid õudukaid „Silent Hill 2“ ja „Silent Hill 3“ ning samuti mängust „Silent Hill 2“ pärit lisapeatükki „Born From a Wish“ peaosas Mariaga mängu eriväljaandest.
Jättes kõrvale visuaalse külje, esineb selles kogumikus üsna vähe uuendusi ja lisandusi, kuid sellele vaatamata võib Silent Hilli HD kogumikku pidada defineerivate õudusmängude võimsaks tagasitulekuks.
Mõlemad mängud näevad välja üsnagi suurepärased. Kõrgkvaliteetsed visuaalid võimaldavad mängijal märgata iga väiksematki detaili – lugeda poodide silte ja uurida koletiste moondunud nägusid ning see ongi peamine tunnus, mis HD kogumikku Silent Hilli algsetest mängudest eristab. Loomulikult ei ole kuhugi kadunud Silent Hilli legendaarne udu, mis nüüd, HD versioonis, ei hägusta enam vaatevälja.
Arenenud on ka mängu valgustus. Varem oli Silent Hilli pimedus lihtsalt pimedus: must, ängistav ja ilma tugeva taskulambi valguskiireta peaaegu et läbinähtamatu. Nüüd aga pole pimedus enam niivõrd tihe ning pehmendatud on ka valgusallikaid, et keskkond oleks silmadele võimalikult loomulik.
„Silent Hill 2“ alguses saab mängija valida uute või algsete näitlejahäälte vahel, kusjuures uuendatud variant kõlab palju ilmekamalt ja isegi vähem veidralt, lisades karakteripõhisele mängule vägagi vajalikku emotsiooni. Ometi on siin üks pisiprobleem: James’i hingamine. Nimelt peale pikka jooksmist hingeldab James seisma jäädes päris raskesti, metalse kähinana, mis kõlab nagu mõne koletise hääl. Kas see üliväike ärritaja häirib ka teisi mängijaid, ei tea.
Fun fact: kõik “Silent Hill 2-s” nähtavad laibad on riietatud nagu James
„Silent Hill 3“ midagi kuuldeliselt ebameeldivat ei paku, kuid siin tõuseb esile hoopis teine, suuremgi probleem: kaadrisageduse (frame rate) hilinemine. Enamasti esineb see vaenlastest pungil suurtel avatud aladel. Olukord paraneb, kui tappa vaenlane või liikuda edasi mõnda muusse piirkonda. Seda probleemi esineb ka „Silent Hill 2-s“, kuid „tänu“ klaustrofoobilisemale ja koletistevaesemale keskkonnale tunduvalt vähem. Muidugi mõista ei vähene frame rate’i probleemide pärast mängu väärtus, olgugi et need osutuvad kohati üsna häirivaks.
Kogumiku mõlema mängu sisu on põhimõtteliselt sama: James püüab siiani leida oma surnud naist ja vaene Heather tahab koju. Tänapäevases tegevusrohkes õudusmärulite maailmas jääb aeglane ja metoodiline Silent Hill imekombel ellu ning tema suhteline jäikus töötab lausa mängu kasuks. Juhitavad peategelased pole kangelased ja võivad üsna kergesti koletistele alla jääda, seda eriti, kui ründajaid on mitmuses. James ja Heather väsivad, sooritavad möödalaske ning pillavad relvi maha – ehk käituvad täiesti normaalse inimese võimete kohaselt.
Ka kõige suurem kogus puhastusvahendit ei parandaks seda olukorda.
Kõigest hoolimata on „Silent Hill HD Collection“ fännidele hea valik kogemaks sarja varasemaid aegu kaasaegsel riistvaral.
Plussid:
- HD visuaalid toovad nähtavale iga väiksemagi detaili;
- „Silent Hill 2“ edukalt uuendatud tegelashääled;
- Mõlemad mängud on enneolematult kõhedust tekitavad
Miinused:
Täistuubitud keskkonnas esinevad mõningad jõudlusprobleemid
