Tootja: Expansive Worlds, THQ Nordic
Lavastaja: –
Platvormid: PS4, PC, Xbox One (mängitud)
Ilmumisaeg: 02. oktoober 2017
Toetaja: THQ Nordic

Alustuseks pean tunnistama, et jahil käimise simulaator paar nädalat tagasi veel kindlasti ei kõlanud žanrina millest võiksin huvituda. See arusaamine muutus, kui proovisin “theHunter: Call of the Wild” eelkäijat, samuti Expansive Worlds’i poolt välja lastud “theHunter Classic“, mis ilmus juunis 2014. Esimene mäng oli üles ehitatud Free to Play mudelile, kus igal võimalusel mainiti, et kui tahad rohkem kui nelja erineva looma küttimisluba, siis tuleb maksta raha. Mängus eksisteeriv “paywall” oli ikka päris agressiivne, momentaalselt kui mõne uue looma jälje leidsid või looma sihikule võtsid, anti suure kirjaga ekraanil teada, et kui tahad seda looma lasta, pead ostma loa. Minu jaoks saigi see määravaks, miks “theHunter Classicu” mängimisest loobusin. Call of the Wild’ile olid minu ootused enne mängu käivitamist igatahes suured. Žanr on omamoodi huvitav ja kadunud on “paywall“, kuid nüüd mäng ise maksab Microsofti poes 39.99€ ja lubatakse ka 1 – 8 mängijaga mitmikmängu. Põhiline küsimus on – kas järg on parem ning mida uut on lisatud?

Alustan sellest, et kõik mängurid kes otsivad kiiret tulistamismängu ja ohtralt adrenaliini, siis neile ei paku theHunter seeria tõenäoliselt mitte midagi. Selle mängu alustaladeks on kannatlikus, hiilimisoskus ja mingil määral ka võime kaasa mõelda. Loomad reageerivad mängija käitumisele – kui võsast raginaga välja joosta, siis näeb kohe kindlasti silmapiirile kaduvat hirve või karu. Endalegi üllatuseks leidsin, et paar tundi võib märkamatult kaduda, hiilides mööda imeliselt detailset metsa, vaadates metsikut keskkonda, kuulates erinevaid looduslikke helisid ja üritades jõuda jahitavale loomale piisavalt lähedale, et teha see üks oluline ja täpne lask.

Tegemist peaks olema simulaatoriga, aga veidi palju on lisatud visuaalseid elemente, mis lihtsustavad jälgede leidmist ja erinevate helide kuulmist. Valida saad kahe erineva ala vahel, kust oma jahiretke alustada. Kirjade järgi peaks olema kokku 500 ruutmiili jahipidamise maastikku, mida ise küll üle ei mõõtnud, aga kaardi ühest otsast teise jalutamine peaks aega võtma ca tund. Olles leidnud oma esimese jälje hakatakse ekraanile kohe kuvama helesinises toonis jälgi, pabulaid jms, mida loomad metsa alla jätavad kui nad enda loomulikus keskkonnas ringi liiguvad. Mängijana saab siis neid vihjeid uurida, peale mida näidatakse kätte suund, kust võib järgmise jälje leida.

Erinevate loomade jäljed on selgelt eristatavad ja korraga kuvatakse küll kõik mida näeb, aga suunda näidatakse ainult neile mida mängija hetkel reaalselt jälgib. Ise soovitaksin seda mängu mängida igal juhul kõrvaklappidega, sest loomad teevad looduslikult iseloomulikke hääli ja kuigi visuaalselt näidatakse ka suund, kust heli tuleb, on reaalsustunnetuse ja mängu sisseelamise tagamiseks heli kuulmine äärmiselt oluline. Samuti saab siis aimu, kui palju mängija ise oma liikumisega häält teeb, erinev maastik tekitab erinevaid helisid ja ka puuokstega kokku puutudes on seda kuulda. Puldi kasutamine on mängus üsna mugavalt lahendatud, standardne vasak-parem kang liikumiseks ja ringi vaatamiseks, noole nuppudega valid kotist erinevaid asju – relv, binokkel või peibutusvile näiteks.

Mängu on sisseehitatud ka kerge rollimängu element – nimelt erinevate tegevustega saab oma tegelast arendada paremaks jäljekütiks või siis paikseks jahimeheks, kes suudab kaugemalt loomi märgata ja neid ka kohale meelitada. Kogemuspunkte (experience) saab loomi tulistades, troffedeks tehes, maamärke korjates või täites ülesanded, mida tegelasele antakse.

Tehnilise poole pealt ütleksin, et heli pool on mängul küll hea, kus looduse hääled, tuul, vihm, erinevad loomad kauguses ja kõik muu on väga detailselt ja selgelt esile toodud. Graafiliselt saaks kindlasti paremini, aga ei saa öelda ka et oleks tegemist visuaalselt nõrga mänguga. Loodus on detailirohke ja realism on tuntav, aga veidi häirib madal resolutsioon, sest rohi ja puud näevad kohati piinlikult sakilised välja. Arvestades, et mängijal on pidev kokkupuude rohus roomamise ja puude vahel seiklemisega, siis see jääb silma ning hakkab üldist meeleolu ja kogemust defineerima.

Omas žanris on tegu kindlasti esiletõusva mänguga, kuid aga kas valiksin selle konsooli versioonina, siis pigem mitte. Kuna tegemist on suures plaanis ilusa looduse nautimisega, siis on üsna oluline, et see oleks ka visuaaslselt maksimaalselt ilus. Konsooli puhul arvan (Xbox One versioon), et täis potentsiaal selle graafikaga välja ei tule ja veidi on üle pingutatud visuaalsete indikatsioonidega. Oleks soovinud, et mäng oleks raskem, rohkem simulaatori sugemetega, kus jälgede ajamine on keerulisem kui mööda helesinist rada kõndida. Mängu seadetes ringi liikudes leiab tegelikult ka võimaluse erinevad visuaalsed indikaatorid välja lülitada, aga kahtlen, et igaüks seda sealt otsida oskabki.

Mida siis kokkuvõtteks arvata? Tore on see, et mäng ei ole enam “tasuta”, kuhu on kuhjaga erinevaid rahakulutamise valikuid sisse kirjutatud. Samas esimesele osale “theHunter: Call of the Wild” hetkel vastu ei saa, sest kaarte ja erinevaid võimalusi vähe. Käivad muidugi jutud DLCst (allalaetav lisasisu), mis peaks kaarte ja tõenäoliselt erinevaid loomi juurde tooma. Kindlasti ei ole tegu halva mänguga, aga selleks, et õigustada 40 eurost hinnalipikut tuleb pakkuda rohkemat või olla suur žanri ja theHunter seeria austaja.

Hinne: 5/10

+ Üks konkreetne hind, kuhu lisandub DLC.
+ Heli on suurepäraselt paika saadud.
+ Imiteerib jahipidamise tunnet nagu lubab.

– Visuaalselt jääb nõrgemaks, kui on oodatud standard.
– Veidi liiga lihtne simulaatori kohta.
– Ei õigusta 40€ hinda, pigem võiks olla selline 20€-30€ vahel.