Tootja: WarDucks
Lavastaja: –
Platvormid: PSVR, Oculus Rift, HTC Vive,
Ilmumisaeg: 29. august 2017 (PSVR) / 17. oktoober 2017 (PC versioonid)
Toetaja: WarDucks
Virtuaalreaasus kinnitab kanda aina kiiremini ning päris palju aega veedan nüüd VR mänge proovides, testides ning lihtsalt mängides. Sony alles hiljuti andis pika nimekirja VR teoseid, mis tulemas PSVR aastaseks saamise puhul ning HTC Vive iga nädal kuulutab midagi uut ja huvitavat. “Sneaky Bears” on mingil määral järjekordne VR tulistamismäng, mis tegelikult ei paku juurde mitte midagi juba kogenud virtuaalreaalsuse hundile, kuid on meeldejääv kogemus algajale, kes soovib teha midagi lihtsat ja kiiret. Juba tegelikult mitu kuud tagasi lõpetatud mängu kirjutamisega ootasin, sest tootja palus oodata HTC Vive versiooni ilmumist ning sellega koos tulnud uuendusest ka PSVR versioonis. Tõepoolest, parandati palju vigu, lisati mõni oluline funktsioon, seega saan kohe öelda, et “Sneaky Bears” on julge investeering igale VR entusiastile.
Narratiivi kui sellist siin mängus otseselt ei ole, olles lihtsakoeline wave shooter, kuid põhimõtteliselt on kaisukarude tehase enda kontrolli alla võtnud kuri silmaklapiga karu Frank. Tema plaan on maailm vallutada vabastades kõik kaisukarud inimeste orjusest. Samuti on tal isiklik viha pandakarude vastu, keda kohe mitte üldse ei seedi. Mängija ülesandeks on nüüd see plaan peatada.
Taolisi VR mänge on lademetes, kus mängija on fikseeritud asukohas, kasutab erinevaid relvi ja vastased lihtsalt tulevad lainetena kuniks on otsas. “Sneaky Bears” on äärmiselt lühikene, ca 2-tunnine mäng, kus tegevustik käib rohkem punktide peale kui millegi muu. Vastaste tüüpe on mõned üksikud: tavalised kaisukarud, suured kilbi ja kiivriga karud, õhupalliga hõljuvad karud, pudeleid loopivad snaiperid ning pommide otsas keerutavad karud. Kokku ainult kolm erinevat asukohta ja viite varianti pakkuvas mängus on alati kusagil taustal ekraan, mille kaudu näeme Franki. Talle jubedalt meeldib rääkida, seega tuleb vaim valmis panna “humoorikaks” kommentaariumiks.
Mängija on inimene, kellel on ka sõber nimega Buddy. Tema otseselt ei abista, vaid on rohkem informatsiooni andjaks (kuidas relvi kasutada, mida teha jms) ning lahingute ajal proovib enda pandakarudest sõpru päästa. Mängija ülesandeks samal ajal on kasutada paremat ja vasakut kätt, et vastaseid maha võtta. Paremas käes on alati standartne mängupüstol, mis plastikust palle tulistab, kuid olenevalt asukohast ja vastastest, vasakus käes olev relv muutub. Kord on veepüstol, et tulekahjusid kustutada, siis on pumppüss, et suuri karusid ja kilpe hävitada või hoopis jääpalle pritsiv relv, mis pomme külmutab.
Minnes rohkem detailidesse, siis mäng koosneb kolmest erinevast mängurežiimist, kus igas ühes on kokku viis levelit, millele paneb punkti kolme tasemega bossilahing. Iga level on raskusaste, kus vastased on tugevamad, targemad ja neid on rohkem. PSVR versioonis on ainsaks keerukuseks Move pultide mitte eriti suurejooneline tundlikkus. Need uued Move puldid võiks juba saabuda. Väljaspool seda on tegemist kerge mänguga, kus väiksemgi kogemus teeb terve seikluse läbimise kiireks. Suhtgrupp tundub olevat väga noored mängurid, kes alles õpivad. Oleks mul endal lapsed natukene vanemad, siis paneks nad mängima just “Sneaky Bears“, sest “Hangry Bunnies From Mars” on natukene liiga raske.
Mehaanikast ei ole pikka juttu. Relva haaramiseks ja hoidmiseks on üks nupp, tulistamiseks teine. Lihtsa sihi ja vajuta. Uuesti laadimiseks ei pea tegema muud kui relva minema viskama (näiteks vastu kaisukaru pead) ning võtma puusalt uue. Ongi kõik. Mingit piirangut ei ole kui mitu korda uuesti laadida saab, seega võib vabalt lihtsalt ainult vajutada. Ainukene probleem oli, et pikema mängimise jooksul väsib näpp ära pidevast nupu all hoidmisest.
Odava hinna kohta on siin mängu omajagu. Põhifookus on punktid ning igal levelil on olemas kohalik kui ka rahvusvaheline liidrite tabel, kus saab enda oskuseid teistega võrrelda. WarDucksi poolt toodetud mäng ei paista silma millegi erilisega, kuid Frank on päris humoorikas ning hästi kirjutatud. Põhimõtteliselt ka ainukene tegelane, kelle suust tuleb ka üks paremaid lauseid, mida see aasta olen kuulnud. Ei reeda, mis see on, kuid see tuleb viimasel momendil enne mängu lõppu. Audiovisuaalselt jääb “Sneaky Bears” alla keskmise, kus detailid ei ole selged, muusika on korduv ning juba paari minuti möödudes igasugune efekt kaob ära.
Alguses mainisin, et mängul tuli suurem uuendus, siis üks lisa oligi rahvusvaheline punktitabel, siis teine on Crazy raskusaste. See tegi tänahommikuse uue katsetuse küll huvitavamaks, kuid endiselt on mäng liiga kerge. Võiks vabalt lisada ka näiteks Ultra või midagi sellist. Samuti pole hetkel tegelikult erilist mõtet neid suuri punktiskoore taga ajada, sest siit on puudu igasugune motivatsioonipakett. Pole mitte midagi juurde saada, mitte midagi lahti lukustada – lihtsalt punktid. Samas peab ütlema, et mängu tootja on motiveeritud ning saatnud nimekirja plaanidest, mis on tegemisel. Hetkel isiklikult natukene kärbiks hinda, kusagil 10 euro kanti, kuigi ega see tegelikult kallis ka ei ole. Põhjuseks on ainult kahetunnine kestus, väikene väljakutse ning motivatsiooni puudus punkte taga ajada. “Sneaky Bears” on hea mäng, millega VR keskkonda noortele tutvustada, kuid väljaspool seda ei oma erilist mõju, sest teisi taolisi on mitu ja neid tuleb aina juurde.
Hinne: 6,5/10
+ Nunnu, sarmikas ja lastele meeldib vaadata.
+ Hea sissejuhatud VR mängudesse.
+ Üllatavalt hea huumor. Frank on meeldejääv karakter.
+ Lihtne ja kiire kogemus.
+ Odav.– Liiga lühikene.
– Väljakutse on puudu.
– Playstationi Move probleemid segavad.
– Ei tõuse enda žanris kuidagi esile.
– Visuaalselt keskpärane.
