Tootja: Team Ico, Sony Computer Entertainment, Bluepoint Games (remake)
Lavastaja: Fumito Ueda
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 30. jaanuar 2018
Toetaja: Playstation Eesti / Sony Playstation
“Shadow of the Colossus” ilmus esmakordselt aastal 2005 Playstation 2 peale ning oli kohene klassika. Team Ico oskus luua midagi lummavat ja endasse tõmbavat on võib olla kõige paremini just esindatud siin meistriteoses. Tühi maailm, müstiline narratiiv ja hiiglaslikud vastased, kellest igaüks oli omanäolisem kui teine, kuid kahjuks peale kultusmängu tiitli ja suurt kiitust ei tulnud, kuna müüginumbrid ei olnud kiit. Edu siiski tulemata ei jäänud – Playstation 3 peale tehtud “remaster” versioon müüs juba korralikud numbrid, kuhu hiljem lisati veel “Shadow of Colossus” ja “ICO” kollektsioon. Nüüd Playstation 4 peale uuesti, algusest peale, tehtud “Shadow of the Colossus” ei too kaasa erilisi uuendusi ning põhimõtteliselt jääb selleks, mis see mäng oli originaalis, siis korraks võtab südame pummeldama küll, kui suurelt 4K ekraanilt vaatab vastu lõputu oaas imeilust graafikat, mille laadset naljalt ei leia. Julgen öelda, et mäng on ilusam kui “Horizon Zero Dawn” ja “Uncharted 4”, mis on tegelilkult juba äärmiselt suur kiitus.
Kas siin on rääkida millestki muust kui ilust ja emotsionaalselt võimekusest? Tegelikult mitte, sest väljaspool segast narratiivi ja detailselt endasse kiskuvat, elust tühja maailma, siin suurt midagi ei ole. Lugu räägib noorema poolsest seiklejast, kelle nimi peaks olema Wander, kes toob ühe tüdruku nimega Mono suurde altarisse. Seal altaris on jumalikud hääled, kes pakuvad enda abi kui poiss hävitab kõik sambad selles saalis. Trikk on selles, et sambaid surelikud puutuda ei saa, kuid iga samba jaoks on päris maailmas olemas hiiglaslik olend, keda poiss saab tappa enda müstilise legendaarse mõõgaga. See ongi kogu teema, kuid näiliselt lineaarse maailma taga on siiski misagi peidus.
Mängimine ise on lihtne ja ühe tsükli kordamine – algusest kuni lõpuni. Oled altaris, saad järgmise ohvri nime, kes Mono nimel peab surema, tapad selle hiiglasliku olendi ning kordad kuniks kogu mäng on läbi. Maailmas ei ole mitte kedagi peale Wanderi, tema hobuse ja järgmise ohvri, kes peale surma Wanderisse natukene pimedust jätab. Peale iga surma Wander teleporteerub tagasi altarisse, kus iga ohver vaatab teda ning peab moraalset kohut, andes mõista, et nende hiilgaste tapmine on totaalselt vale. Kuid mis siin tegelikult toimub? Kes on need hiiglaslikud olendid, kes osaliselt on kivist, osaliselt elavad hiiglased? See ongi see Fumito Ueda oskus panna mängija enda fantaasia täitma auke ning otsima selgitusi suures maailmast, mis peidab endast palju.
Bluepoint Games on teinud imelist tööd mängu uuesti ehitamisega. Terve audiovisuaalne elamus on märkimisväärselt võimas, kus Kow Otani soundtrack on nagu päevane unenägu raamatust, mida me kunagi lõpuni ei kirjutanud. Remake versioonis üks oluline muudatus on eest ära hüppamise nupu asendamine ühe nupuga, mis varasemalt oli R1 ja kolmnurk, siis nüüd on ainult ring. Lisatud on automaatne salvestamine ning peale mängu lõpetamist vähemalt ühe korra, avanevad väljakutsed ja aja peale tegemise võimalused, kus auhinnaks on erinevad esemed, mis muudavad mängu kohati päris palju. Ja nagu kombeks on, siis iga mäng, kus tootja on endas väga kindel, sisaldab ka detailset fotode tegemise võimalust.
Siiski kõik ei ole ainult positiivne. Wander sõidab mööda maailma ringi hobusega, mille kontrollimine on mängu suurem väljakutse. See on juba kolmas kord mängul ilmuda, kuid ikka ei saa seda hobust normaalselt kontrolli alla. Tulemuseks on see, et hobusega sõidab võimalikult vähe aega. Elutu maailm on endiselt väsitav, sest kui korralikult mängu rütmi kätte saanud ja ratsudad kaugemale, siis see pikk sõit on igav… mitte ühtegi looma, küla, majakest…mitte midagi. Sellest hoolimata on “Shadow of the Colossus” suurejooneline saavutus, mis näitab ette selgelt ja tugevalt – nii tuleb teha remake klassikast. Loodame, et kõik võtavad õppust ja peagi saame veelgi taolisi tooteid juurde.
Hinne: 9/10
+ Uskumatult ilus
+ Soundtrack on täistabamus
+ Uued väljakutsed ja lahtilukustatavad esemed
+ Fotode tegemise võimalus
+ Endiselt suurepärane kogemus– Hobust kontrollida on arusaamatult keeruline
– Maailm on ilus, kuid täiesti tühi
