Tootja: Supermassive Games, Sony Interactive Entertainment Europe
Lavastaja: Nik Bowen
Platvormid: Playstation VR
Ilmumisaeg: 23. jaanuar 2018
Toetaja: Playstation Eesti / Sony Playstation

Playstation VR on virtuaalsete mängude vankumatu turuliider, kuid see ei tähenda, et kõik oleks ideaalses korras. PSVR ja tegelikult terve VR mängumaastik, kannatab mahukate narratiivipõhiste teoste puudumise käes, mis on miski, mida väljaspool VR kogemust peavad kõik mängurid standardiks. Selge on see, et VR mängib teisiti ja fookus on natukene mujal, kuid tugev narratiiv on peaaegu alati see, mis loob emotsionaalse kogemuse, mida VR ainult võimendaks. Hetkel on tekkinud selge trend, kus tulistamine, õudus ja lõbusõit on põhiline tuumik mängudest, mida toodetakse ning peab tunnistama, et peale paarisadat mängu need kõik sulanduvad üheks ja samaks. “The Inpatient” pidi olema see mäng, mis toob tugeva narratiivi, seob seda interaktiivse VR võimsa keskkonnaga ning muidugi hirmutab terve selle protsessi juures, kuid midagi läks väga valesti ning aasta 2018 üks esimesi suuri pettumusi on sündinud.

“The Inpatient” on “Until Dawn” eellugu, mis räägib sündmustest Blacwood Pines sanatooriumis paarkümmend aastat enne kui arenes välja “Until Dawn” noorte hormoonirikas õuduslugu. Supermassive Games on näidanud enda sõltuvust heast narratiivist ning mängija mõjust sündmuste käigule, mida peegeldeb ka tegelikult terve “Until Dawn” kogemus alates esimestest minutest kuni lõpuni välja. Samal ajal on “The Inpatient” tegijate juba teine VR õuduslugu, sest poolteist aastat tagasi ilmus ka “Until Dawn: The Rush of Blood“, mis oli tegelikult lihtsalt väikene lõbusõit läbi õudustemaja.

“The Inpatient” tegevus toimub aastas 1952 ja mängija võtab endale nimetu patsiendi rolli, kes ei mäleta suur midagi. Mängijat küsitleb doktor, kes palub meenutada eelnevaid sündmuseid, kuid kõik on segane ega ei oma mingisugust erilist loogikat. Põhiline tegevus mängus on vaatamine, kuulamine ning lihtsalt sündmustega kaasaminemine. Peaegi vallandub põrgu kui hakkavad toimuma sündmused, mida teab ja tunneb juba “Until Dawn” õudusloost.

Mängus ei ole mitte mingisugust vabadust ning igasugune tegevus on piiratud. Keskkonnaga ei saa eriti suhelda, sest puutuda ja katsuda saab ainult üksikuid ettemääratud asju, mis üldiselt on põhilooga seotud. Liikumine on tugevalt piiratud väikestele aladele nagu haigla palat või kitsas koridor, kus saab liikuda ainult ühes suunas. Liikumine ise on vaevaliselt aeglane, kuni lausa frustreerivalt aeglaseni välja. Mängijana ei ole isegi võimalust kellegagi rääkida, vaid ainult vastata ja reageerida. Siin ei ole tegemist märuliga või isegi õudusega, vaid rohkem minimaalselt interaktiivne lühidraamaga nagu David Cage’i “Heavy Rain” või Supermassive Gamesi enda loodud Playlinki “Hidden Agenda“.

Mis selle mängu mõte siis on kui midagi teha ei saa? See on hea küsimus ning ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Tõenäoliselt on eesmärgiks sisse kasseerida “Until Dawn” suurest nimest ja VR edust, mitte luua midagi suurepärast. Mängijana ainukene reaalne asi, mida teha sain, on valikud dialoogides, mis loovad erinevaid tulemusi, kus tegelikult suurt midagi ei muutu. “The Inpatient” jätkab “Until Dawn” valemit, kus valikud ja teod mõjutavad, kes lõpuks ellu jäävad ning selle jaoks on eraldi valik peamenüüs nimega “liblikaefekt“, kus on võimalik vaadata ja muuta erinevaid otsuseid, et siis näha teistsugust tulemust. Kas ma juba ütlesin, et mäng on alla kahe tunni pikk? 

Visuaalselt on mäng võimas ja võtab PSVR võimekusest maksimumi. Teos mõjub positiivselt läbi VR silmapaari ning produktsioon on tugev. Supermassive Games oskab luua ilusaid mänge, selles ei ole kahtlustki. Heli on samuti viimaseni lihvitud ning atmosfääri luuakse läbi detailide. See toimib, kuid see mõju ei ole kestev. Esimesed 30 minutit on võimsad, kuid siis see efekt kaob ning kogemus muutub väsitavaks. Mängus on huvitavaid kohti ning paar tõeliselt äkilist ehmatust. Luupainajate esitlemine on kunstiliselt hästi lahendatud, kus varjudel on sarved ja koletised tekivad selja taha õigel ajal. See ehmatab tõepoolest, kuid kohe kui muster saab selgeks, siis igasugune võlu jääbki sinna nurgatagustesse varjudesse.

“The Inpatient” tegelikult eeldab, et mängija on tuttav “Until Dawn” mänguga ning vägagi detailselt. Ilma “Until Dawn” mängimata on terve kogemus üks igavamaid, mida PS4 pakkuda tänasel päeval saab, kuid isegi koos detailsete teadmistega maailmast ja sündmustest ei ole siin väga seda koort, mida endaga kaasa võtta. Dualshock 4 puldiga vaevu mängitav ja Move pultide jaoks mitte piisavalt tegevust peale kätega niisama vehkimise, et igavust peletada, see mäng lihtsalt ei tee mitte midagi. Kurb on seda öelda, sest ootasin sellest palju, kuid “The Inpatient” on suur pettumus, mis tundus olevat sissejuhatus eepilisele mängule, kuid lihtsalt sai otsa…

Kokkuvõtteks saab öelda, et mäng on visuaalselt mõnus ja hea kogemus, millega PSVR kellegi uue jaoks demonstreerida, kuid väljaspool seda kukub näoli maha ning ununeb kiirelt. Mängijale pole konkreetset tegevust ega vabadust, kõik on aeglane ja suhteliselt igav ja muidugi ülemõistuse lühikene, mida hinnasilt kindlasti ei peegelda. Ambitsiooni ei ole kusagilt tunda, jätab pinnapeale mängu mulje, mille eesmärk on frantsiisi ja platvormi edust raha teenida, mitte luua kvaliteeti ning meeldejäävat kogemust. Õnneks 2018 on veel palju suurejoonelisi VR mänge tulemas, seega pöidlad pihku.

Hinne: 5,5/10

+ Visuaalselt võimas.
+ Helitöö on kvaliteetne.
+ Näitlejate töö on veatu.
+ Idee on suurepärane.

– Mängija roll on minimaliseeritud.
– Ülemõistuse lühikene.
– Liiga kallis.
– Muutub kiiresti igavaks.
– Sündmuseid ei ole, tegevust ei ole.
– Ehmatuste ja atmosfääri mõju on lühikene.

Video sellest, kuidas Videogamers.eu “The Inaptent” läbi mängis.