Tootja: Square Enix
Lavastaja: Takeshi Uchikawa
Platvormid: Playstation 4, Nintendo Switch, Nintendo 3DS, PC
Ilmumisaeg: 29. juuli 2017/ 4. september 2018
Toetaja: Gamestar.ee

Minu esimene Dragon Questi kogemus oli rohkem kui 10 aastat tagasi, juhtusin proovima mingit imelikku Briti aktsendiga rollimängu Playstation 2 konsoolil. Olin rohkem kui üllatunud, et varem sellest sarjast isegi kuulnud polnud, sest tolle aja kohta oli “Dragon Quest VIII” tõsiselt kõva sõna ning esmamuljed väga positiivsed. Kuna frantsiisil oli omajagu osasid, siis kuskil ju pidi neid olema. Lähemal uurimisel selgus et läänemaailmas ei näidata antud sarja osas piisavalt suurt huvi üles, seega enamus toodangut ei tulnud Jaapanist kaugemale, isegi kui tegemist on peaaegu sama suure sarjaga kui Final Fantasy. Olgugi et aastad on möödunud, suhtub tootja lääneturgu endiselt skeptiliselt ning seetõttu said esialgu Dragon Questi uusimat mängu nautida ainult jaapanlased. Siiski nüüd, aasta hiljem on ka ülejäänud maailm selle võimaluse saanud, väidetavalt kulus kogu see vahepealne aeg tõlkimiseks ning vigade parandamiseks. Siin ta on, tõeline maiuspala jaapani rollimängude fännidele – “Dragon Quest XI: Echoes of an Elusive Age”.

“Dragon Quest XI: Echoes of an Elusive Age” on narratiivipõhine jaapani rollimäng, mis leiab aset Erdrea nimelises keskaegses maailmas, mille keskmes on hiiglaslik puu Yggdrassil. Mõõkadega vehkimine, hobusega ratsutamine ning tulepallide loopimine kipub olema täiesti igapäevane asi, sest iga tsivilisatsioonivaba nurga taga on enamasti peitumas mõni (üllatavalt armsa välimusega) koletis. Mängu nimetu ja hääletu peategelane (tahtsin nimeks panna Oh Shit he aga tootja keelas ära) on sünnist peale olnud eriline. Kuna noormehe käe peal on erilise kujuga sünnimärk, mis aeg-ajalt helendama kipub, peetakse teda suureks maailmapäästjaks, the Luminary. Kindlasti on tal ka müstilised võimed, kuid neid ei taha kunagi keegi näha, aitab sünnimärgist küll. Peagi pärast sündi rünnatakse noormehe koduküla koletiste armee poolt, vaatamata nende ponnistustele suudab siiski imikust peategelane kuidagi elus püsida ning korvis mööda jõge triivides põgeneda. Lõpetab kusagil kolkas ning võetakse kasuperre. Aastaid hiljem saab ta oma minevikust ning elu eesmärgist pooljuhuslikult teada ning üritab kohalikke võime oma olemasolust teavitada. Kahjuks on tekkinud aga arusaamatus ning mingil teadmata põhjusel peetakse hoopis noort luminaari kurjaks koletiste isandaks(nagu ikka, asjad ei saagi liiga libedalt minna). Nii algab meie peategelase seiklus, põgendeses võimude eest, kogudes enda ümber ustavaid liitlasi ning samas avastades iseennast. Luminaar ja sõbrad päästmas maailmat.

“Dragon Quest XI: Echoes of an Elusive Age” mängib välja nagu traditsiooniline jaapani rollikas. Mängija saab vabalt mööda linnu, maailmakaarti ning linnade vahelisi alasid seigelda, ainsaks takistuseks oleks narratiiv, mis lihtsalt ei lase osadesse aladesse enne edasi siirduda, kui mingi vastav punkt on kusagil täidetud, pannes teele ette erinevaid takistusi. Näiteks enne ei lasta mingi suvalise Jüri poolt mängijat oma kodukülla sisse, kui ta pole vastava mäe otsa roninud. Jõudes narratiiviga piisavalt kaugele, on maailm järjest rohkem avatud. Mängija ülesandeks ongi mööda maailmat ringi käia, võidelda erinevate koletistega, nautida narratiivi ja võtta osa erinevatest suurüritustest, sest loomulikult hakkab just peategelase ümber kõike juhtuma.

Külades saab ka majadesse minna ning kõik elanike kirstud tühjaks teha, on ka võimalik lõhkuda tünne ja potte. Lisaks niisama jooksmisele on mängijal ka võimalus hüpata, seega kogu action ei toimu ainult madalal tänavatel. Peategelane saab vabalt mööda katuseid hiilida ning kohati ka korstna kaudu mõnda majja sisse murda, kirstud ei tühjene iseenesest. Kui mängijaga koos juhtub olema mõni suvaline narratiiviga seotud tegelane, siis on teda näha peategelasele järgi tolknemas. Kui aga keegi juhtub luminaariga päriselt liituma siis pole neid enam eraldi näha, kasvõi selline seitsmeliikmeline tiim oleks kujutatud ainult ühe karakterina. Kõiki karaktereid on võimalik hallata selleks ette nähtud menüüs, varustust on võimalik leida, osta või ise meisterdada. Viimase jaoks on vaja korjata erinevaid tooraineid, mida saab koletisi tappes või leiab majadest või metsikust loodusest, meisterdamine eeldab ka vastava eseme retsepti olemasolu. Mööda maailmat saab seigelda näiteks hobuse või mõne koletise seljas, täiesti olemas on ka laev ning kiirrändamise süteem.

Lahingusüsteem on käigupõhine, karakterite tegutsemise järjekorra paneb paika kiiruse atribuut. Korraga võib lahingus olla 4 meeskonnaliiget, võitluseid saab küll panna toimuma automaatselt, kuid soovi korral saab karakteritele ka ise käske anda. Antud karakteri korra puhul avaneb menüü ning mängija saab valida, mida täpsemalt tegema peaks, ravima, kaitsma, põgenema või mõõgaga äsama. oma karaktereid saab ka mööda lahinguvälja võitluse ajal liigutada, mingit taktikalist eelist see küll ei anna, kuid on meeldiv pisiasi, mille ma lihtsalt pidin ära mainima. Igale karakterile on ette nähtud oma varustuse kott, kui seal ei juhtu olema ravivaid esemeid, siis pole võitluse ajal ka võimalik end esemetega ravida ning peab lootma loitsude toimesse. Peale piisavalt pikka peksa andmist või -saamist võib juhtuda, et mängija muutub ajutiselt tugevamaks, antud juhul teatud kui pep. Mujal mängudes teatud kui limit break või trance. Selles olekus suurenevad mängija atribuudid ning on ka võimalik teha erilööke, vahel isegi mõne tiimikaaslasega koos. Lahingutega teenib mängija kogemuspunkte ning muutub aja jooksul tugevamaks, kindlasti on ka varustusel oma roll. Lisaks on igal karakteril olemas päris oma skill tree, kus mängija saab teha omad valikud, ilmselt pole võimalik päris kõike sealt õppida, seega asju tuleb planeerida targalt.

Välimuselt on “Dragon Quest XI: Echoes of an Elusive Age” väga ilus. Külamehi on üritatud teha võimalikult erineva välimusega, tuleb lihtsalt ignoreerida fakti, et tegelikult on umbes 10 baasmudelit millele siis erinevaid objekte kas juurde on pandud või on midagi ära võetud, nagu pildilt näha siis on enamus neist oma eluga rahul, käib töö ja vile koos. Välimuse osas on variatsiooni siiski piisavalt. On isegi üritatud luua erinevaid rahvused, kuigi välimuses see väga silma ei paista, pigem kõnes. Näiteks kohalikud asiaadid räägivad ainult haikus. Pean ka ära mainima et pole veel suutnud märgata ühtegi neegrit. Ka peategelase ja tema meeskonna välimus võib muutuda, kui vastavad riidekomplektid selga panna. Nii külades, kui ka metsikus looduses domineerivad kirkad värvid ning erinevad pisidetailid, võib julgelt väita et uue Dragon Questi välimusega on tõsiselt vaeva nähtud. Koletised on endiselt suuresilmsed ning näevad sama ohtlikud välja nagu “Vorstipeo” animatsioonist tuntud toiduained. Maailma aitavad elustada suvaliselt ringi jalutavad külamehed, kohati astutakse täpselt teepeale ette, eriti hästi annab see tunda kohalikus kasiinos, kus inimesed suvaliselt masinate taha istuvad. Hea viis kuidas mõnda peategelast ja suvalist külameest eristada on silmad. Nimelt kõik mittetähtsad karakterid või vähemalt suur enamus neist on kõõrdsilmsed, päriselt ka, mingi ülemaailmne hälve.

Graafilise poole pealt tuleks kiita ka veel juhuslikke võitlusi, taust ei ole seal alati ühesugune ning korduvalt oli näha ka suvalisi koletisi taustal ekslemas, just samadel positsioonidel, kus nad enne võitlust olid. Päeva ja öö vaheldumisega muutuvad ka koletised ning linnaelanike liikumine, kohati võib isegi vihmasadudega kokku puutuda. Pean tunnistama, et kõik ei ole siiski nii roosiline kui esmapilgul paistab. Juba varakult hakkas silma erinevatel rohelistel aasadel udune pilt. See tekkis karakteri liikumisel ning ülimalt detailne pilt muutus rõvedaks, nagu oleks kerge vibratsioon pildil sees, hiljem leidsin et see on ka mujal nii, mitte ainult rohelistel aasadel, peab lihtsalt oskama otsida. Eriti hästi on seda näha küljele liikudes. Esialgu arvasin et süüdlaseks on 4k telekas või PS4 pro, seega tegin katse ka mingi vana teleka ja tavalise konsooliga. Ka seal oli graafiline hälve täiesti olemas, kuid ei hakanud nii valusalt silmadele kui 4k ja pro puhul, aja jooksul küll harjub sellega, kuid siiski kerge pettumus, mäng on ikkagi mõnda aega väljas olnud.

Muusika stiili osas ei ole väga erilisi muudatusi sisse toodud, kõik kõlab endiselt nagu vanemapoolne orkestrimuusika, kohati figureerib erinevaid viisijuppe ka vanematest sarja osadest. Olgugi et taustamuusika ei ole midagi erilist, kuratlikult head kuskilt teisest maailmast, suudab see end üsna kiiresti mängija alateadvusesse kaevata ning enne kui arugi saad, ümised iga teist viisijuppi kaasa. narratiiviga seotud vaheklipid sisaldavad ka muidugi sisseloetud inglisekeelseid dialooge, väidetavalt Jaapanis midagi sellist aasta tagasi ei olnud. Paaris kohas on isegi võimalik peategelast rääkimas kuulda, mis tundub rohkem kui imelik.

Tuleb tunnistada, et uusim Dragon Quest pole mind veel siiani alt vedanud, mäng on just selline, nagu ootasin – karakterid on pika taibuga ning narratiiv on üks suur klišee. Erinevalt Final Fantasy mängudest, kus üritatakse pidevalt uusi asju katsetada ning üks mäng on kohati hullem kui teine, on Dragon Quest suutnud hoida laias laastus end muutumatuna ja ei ürita olla moodne. Peategelane ei ole musta nahka riietatud transvestiit, võitlussüsteem on endiselt käigupõhine ning miski ei liigu edasi enne kui keegi on oma tegevusega lõpetanud. Kõigile karakteritele on mitu erinevat suunda kuhu areneda ning külades olevatesse majadesse saab reaalselt sisse astuda. Lisaks kõigele muule on ka palju kõrvalist tegevust. Asju lihtsalt tehakse õigesti, nii nagu need peaksidki sellises žanris olema. Eriti meeldisid mulle aga täiesti juhuslikud pisiasjad, mida mujal mängudes ei pruugi väga märgata. Mõni külamees võib hakata kobisema, kui tema nähes kirstu või kappi uurida, metsikust loodusest võib leida koletisi kelle seljas sõita saab, suvaline ämber või kõrvits läheb katki kui talle otsa joosta või lihtsalt see, et karakterite välimus võib muutuda, kiirrändamine tõesti on kiire ning laadimist on üpris vähe. Siiski suurim ja tähtsaim pisidetail oli aga see, et oma ustava ratsu seljast ei ole vaja maha tulla, et esemeid üles korjata või inimestega suhelda, asi, mida tahaks ka mujal mängudes näha.

“Dragon Quest XI: Echoes of an Elusive Age” on mõeldud just neile inimestele, kes armastavad pikki, aeglaseid ning avastamist täis rollimänge, siiski pean hoiatama, et võib osutuda liiga pikaks. Oma žanri suhtes on tegemist tugeva konkurendina teistele lähiajal ilmunud jaapani rollimängudele(jah ma vaatan sinu suunas Ni No Kuni). Kõiki karaktereid on võimalik omanäoliselt üles ehitada ning tänu vere puudumisele ja vähesele vägivallale, lisaks veel armsa välimusega koletistele, sobib uus Dragon Quest väga hästi ka noorematele mänguritele. Salvestatud mängu laadimisel on ka senisest narratiivist tehtud kerge kokkuvõte seega pole probleem pärast pikka eemalolekut uuesti hoogu sisse saada. Head puldinäppimist ja rännakut maailma suurima puu suunas.

Hinne: 8.5/10

+ Palju sisu, pikk mäng.
+ Mäng on ilus.
+ Huvitav ka kõrvaltvaatajale(eeldusel et kõrvalolija fännab jaapani rollimänge ning on harjunud dialooge lugema).
+Võitlussüsteem on lihvitud ning tasakaalus.
+ Sobilik ka lastele.

– Eelnevalt kirjeldatud graafiline hälve. Ei välista võimalust et endiselt on asi kuskil seadistuses kinni.
– Läbi sarja käinud easter egg “Puff Puff” tsenseeriti mustaks pildiks.
– Bosside ja mängija tiimi tugevuse tasakaal nagu oleks paigast ära, kõik on kuidagi liiga lihtne.
– Liigne pikkus ja -sisu võib osutuda mõnel puhul tüütuks.