Tootja: Square Enix, Dontnod Entertainment
Lavastaja: Michel Koch, Raoul Barbet
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, Linux, MAC
Ilmumisaeg: 27. september 2018
Toetaja: Gamestar.ee
Life is Strange mänguseeriast oleme varem mitmeid kordi kirjutanud ning seda heal põhjusel – tegemist on kvaliteetmänguga, mille oskus narratiivi läbi videomängu meediumi esitleda on üks tugevamaid tervel turul. Tegemist on episoodilise teosega, kus mängija ainukene ülesanne on valikuid teha. Erinevalt hiljuti pankrotistunud TellTale mängudest, saab siin ka karakteritega liikuda ning seeläbi keskkonnaga rohkem suhelda. Seeria võtmesõnaks on seni olnud teismeliste ängst, kus tugev emokultuur ning pseudodepressiivsus kontrollivad emotsionaalselt ebaküpsete noorte käitumist. Kaose toob endaga kaasa kontrollimatu üleloomulik element. Esimeses osas oli selleks elemendiks ajaga manipuleerimine, kus mängija ülesandeks oli saavutada enda jaoks sobiv tulemus. Teine osa, nimega “Before the Storm” oli lühem, ainult kolmest episoodist koosnev eellugu, kus rõhk oli kahe noore tüdruku suhtel ning esimesele mängule eelnenud sündmustele valguse näitamine. Värskelt ilmunud “Life is Strange 2” on uus lugu uute karakteritega, mis võtab üle esimese mängu iseloomu, kuid proovib säilitada teise mängu atmosfääri ning üldiselt tuleb sellega ka toime.
“Life is Strange 2″ räägis lugu kahest vennast – Sean ja Daniel, kus Sean on on vanem, peaaegu täisealine noormees ning Daniel varateismeline poisipõnn. Ühe teatud situatsiooni tagajärjel leiavad poisid ennast USA põhjaosa metsadest politsei eest varjudes. Asja problemaatiliseks teeb väikene fakt, et Daniel omab tugevaid telekineetilisi võimeid ning Sean ei tea, kuidas nendega peaks tegelema. Esimene episood on kusagil kaks ja pool tundi pikk ning üldiselt tundub nagu kõik selle seeria mängud. Tugev rõhk on muidugi pandud muusikale ning näitlejate oskusele, sest tegemist on siiski narratiivipõhise teosega, mida saab vabalt kohelda kui pikemat filmi. Visuaalselt ei ole seeria kunagi olnud midagi erilist ning isegi 4K kvaliteetiga ei ole siin midagi otseselt kiita. Tänapäevast harjumuspärast visuaalselt tugevat teost siit ei leia, olenemata, et tegemist on Square Enixi poolt levitatud videomänguga.
Sean on loo keskne roll, kelle ülesanne on ühe hetkega hakata venna kaitsjaks ning kasvatajaks. Lugu on paeluv ning piisavalt müstiline, et tõmmata mind tagasi ka järgmiseks neljaks episoodiks ning Sean Diaz on piisavalt iseloomukas ja värviline, et seda teost kanda ning tema ümber on juba paika pandud ka mõned olulised toetavad karakterid, seega on midagi oodata. Endiselt leian, et see veider vasakliberaalne liialdus, kus terve maailm on vähemuste vastu, iga politsei on ohltik relvaga vehkija ning suure müüri naljad ei sobi sellise teose konteksti. Pidevalt jääb mulje, et tegemist on rohkem poliitilise avaldusega kui videomänguga ning see häirib teose täiel rinnal nautimist. Suvaline rassism tundub sunnitud ning venitab minu kui mängija võimet situatsiooni uskuda.
Mida on uut lisatud võrreldes eelmiste mängudega? Telefon mängib endiselt suurt rolli sündmuste käigus, kuid nüüd on mängijale lisandunud kaardilugemine, kus tuleb pidevalt enda asukohta leida ning vaadata poiste teekonda eemale Seattlist. Sean peab ka päevikut, kus joonistab sündmuseid ülesse. See on hea koht, kust saada lisainformatsiooni poisi mõtete ja tunnete kohta, sest kõiki asju välja ei öelda. Kuna esimene episood on ellujäämise kursus, siis raha ja ressursside majandamine on oluline aspekt, kus mängija peab otsustama, et kas osta näiteks head matkavarustust või hoopis midagi süüa. Alati on võimalik prügikastist võtta või inimeste käest lunida. Üldiselt on esimese episoodiga rahul ning juba ootan, et mis juhtub edasi ning kuidas karakterid edasi arenevad. “Life is Strange 2” jääb töötava valemi juurde ning see peaks sobima igale seeria uuele ja vanale fännile.
Hinne: 8/10
+ Uued karakterid on kergelt imponeerivad.
+ Läheb tagasi toimiva valemi juurde, mis tõi esialgse edu.
+ Narratiiv on hea tempoga ning haarab koheselt kaasa.
+ Uued lisad annavad mängijale natukene rohkem teha.
+ Täidab enda ülesande kui narratiivipõhine seiklus.– Visuaalselt näeb välja nagu indiemäng. Praegusel hetkel peaks olema parem.
– Endiselt liiga sotsiaalpoliitiline, et olla tõsine sõnum väljaspool räägitavat lugu.
– Ei tundu värske, vaid sama asi uuesti.
Arvustus ka videona:
