Tootja: Firesprite Ltd, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja:
Platvormid: Playstation VR
Ilmumisaeg: 24. juuli 2018
Toetaja: Playstation Eesti
Firesprite stuudio esimene videomäng maandub koheselt virtuaalses maailmas ning toob mängijani ulmelise ellujäämise pimedas kosmoses, mis on nii õudne kui adrenaliinitekitavalt meelelahutuslik. “The Persistence” on atmosfäärilt veidralt sarnane sellise suure nimega nagu “Dead Space”, olles kohati lausa sellise tundega, et nagu olekski Dead Space VR versioon. Mängija võtab endale kosmoseturvamehe rolli, kes tegelikult ei ole enam elus, vaid värskelt surnud turvamehe vaimne kloon. Õigemini öeldes “prinditud” kloon, kes peale iga suremist saab alati uuesti ennast printida. Süvakosmose uurimislaevaga on midagi juhtunud ning süsteem muudkui prindib veidraid mutante tervest meeskonnast ning mängija ülesanne on seigelda läbi laeva, teha see töökorda ning sättida tagasiteele kodu poole.
“The Persistence” on äärmiselt huvitav mäng, sest seob palju keerulisi elemente ning õnnestub seal juures. Disain on keeruline, kuid üllatavalt tark ning minu jaoks vägagi uus. Mõtlen siin seda, et tark AI teeb kõik asjad raskeks ning ellujäämine kindlasti ei ole kerge, eriti veel fakti juures, et laev muudab enda disaini peaaegu peale iga suremist. See tähendab, et vanad teekonnad on suletud, uued avatud ning kui tundub, et enam kusagile minna ei ole, siis võib alati mõnda lõksu astuda, et uue kehaga uuesti alustada. Mäng ise tegelikult ei ole üldse pikk, kuid kuna see on raske ja kavalt tehtud, siis vastupidavus muutub oluliseks momendiks. Mängija korjab tüvirakke mutantidelt ning mängu sisest valuutat (Erebus Token). Neid kahte resurssi kasutades on võimalik relvi uuendada, oskuseid juurde saada ning enda keha omadusi muuta. Iga kord kui uuesti alustab, siis korjatud varustus küll kaob ära, kuid oskused ja teadmiseid säilivad, mis tähendab, et lõpuks ka kõige nõrgem mängija on piisavalt tugev, et enda missioon ära täita.
Alguses, kui olin nõrk ja mäng oli veel võõras, siis hiilisin palju ringi ning olin ettevaatlik. Pidevalt ehmatasin kui pimedusest keegi välja hüppas või kaugel kuuled hingamist, kuid kedagi veel ei näe. Mängus saab liikuda tavaliselt või telepordi abil, kuid viimane ei ole piiramatu ning ei lähe ka päris igale poole. Kusagil tunnikene mängimist, siis olin targem, teadsin rohkem, omasin paremaid relvi ja olin ise tugevam, siis oli juba tegemist suht tavalise FPS mänguga, kus vajutasin päästikule ühe kiiremini ja kiiremini. Sellise viisiga tehtud kogemus ei ole kunagi sama, kuigi tegelikult olen üpris piiratud ruumis. Asukoht muutub, mängija muutub ning vastased muudkui tulevad ja tulevad, samuti pidevalt muutudes – olles välimuselt ja teadmistelt erinevad. Visuaalselt ei ole siin midagi laita. Väikene stuudio on loonud PSVR jaoks ootamatult ilusa mängu ning võin julgelt öelda, et isegi väljaspool pisikest VR keskkonda ei oleks siin midagi laita.
Järgmine koht, kus Firesprite stuudio on teinud imelist tööd, on tegelasega mängimine ja liikumine. Üldiselt on muutunud normiks, et sellised mängud on Aim mängupuldi jaoks, siis siin mängib tavalise puldiga ning istudes. Kõik tundub loomulik ning peaga sihtimine on kergem kui arvasin. Peapööritust ei teki ning kordagi ei pidanud ka mõtlema, et mida mingi nupp teeb – veidralt intuitiivne. Mängima asumisel ei arvanud, et nii palju aega selle mängu alla panen, kuid enne kui arugi sain, oli viis tundi möödas ning lugu ka läbi saanud. 85% ajast olin kinni esimesel kahel tasemel, kuid kui lõpuks ära tegin, siis tunne oli suurepärane. Narratiiv muidugi ei oma siin erilist rolli ning ausalt öeldes isegi enam ei mäleta, et kuidas see asi kõik lahenduse sai. Peale mängu ilmumist kuulsin, et peaks olemas olema ka telefonide äpp, millega teine mängija saab olla arvuti, kes laevas tegusid teeb. Ehk siis saab aidata uksi avada, kaarti lugeda ning teatud asju veel. Pole seda proovinud ning ei tea, kas kunagi ka teen, kuid idee on vägev. “The Persistence” on suurepärane PSVR mäng ning julgelt soovitan kahe käega. Ainukene probleem on nimes selgelt välja toodud – järjepidevus, mille puudumisel muidugi kogu teos muutub talumatuks.
Hinne: 8,5/10
+ Ilus ja detailne keskkond.
+ Kaval disain, mis ei lase mängul igavaks muutuda.
+ Iga inimene teeb lõpuks selle mängu läbi.
+ Segab žanre vägagi edukalt.
+ Liikumine on sujuva ja tundub loomulik.– Narratiiv ei oma tähendust.
– Raskusaste on liiga hüplik.
– Edasi arendamine ei ole tasakaalus.
Ülevaade ka videona:
