Tootja: Namco Tales Studio
Lavastaja: Yoshito Higuchi
Platvorm: Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilumise kuupäev: 11. jaanuar 2019
Toetaja: Bandai Namco
“Tales of…” sari on üsna suur, võttes oma põhi ja kõrvaliste mängudega umbes sarnaseid mõõtmeid nagu Final Fantasy laadne gigant. On olnud nii narratiivselt kui ka mehaanikalt paremaid ja halvemaid, kohati kahe- ja kolmemõõtmelisi teoseid, millest ei puudu sarkasmiga naljad või keerukad narratiiviväänded. Nagu ma juba varemgi öelnud olen, Jaapani rollimänge ei ole kunagi liiga palju, isegi kui tegemist on juba mõne vanema teosega, mis kerge värskenduskuuri läbib ning taas päevakorda kerkib. Kõik need kellel algse väljalaske ajal polnud võimalust mängu nautida, saavad selleks teise võimaluse. Aastate eest Playstation 3 ja XBOX 360 konsoolidele ilmunud “Tales of Vesperia” on teise ringiga tagasi, et anda fännidele uus võimalus.
Verejanuliste koletistehordidega maailmas (Terca Lumines), on inimesed koondunud suurematesse linnadesse, mida kaitsevad erinevad energiabarjäärid. Nii barjääride kui ka kõige muu eluks vajaliku energiaallikaks on blastia nimelised moodustised, purskkaevud, käevõrud, tänavavalgustid – kõike seda hoiab töös blastia, enamasti on tegemist mingisuguse kivikuju laadse tootega, millele omakorda annab energiat ümara kujuga tuumik (blastia core). Peale mõne üksiku hulljulge külamehe käivad linnadest väljas ainult impeeriumi rüütlid, kes aeg-ajalt koletiste osas puhastustööd teevad.
Loo peategelane, vaesemas linnaosas üles kasvanud Yuri Lowell on noormees, kes on pidevalt seadusega pahuksis, küll peksab makse koguma tulnud rüütleid, norib tüli aadlikega või lihtsalt istub järjekordselt kinni. Korraks oli isegi rüütel, siis selgus et ta ei saa selle ametiga hakkama. Ometi tulevad lihtinimesed just tema juurde, kui kuskil mõni probleem esile kerkib. Keeruline ning arusaamatusi täis rännak saab alguse, kui vaeste linnaosas oleva purskkaevu blastia tuumik röövitakse ning Yuri seda tagasi saada üritab. Teekond viib ta loomulikult kaugemale kui esialgu plaanitud, ning enne kui arugi saab, on Yurist saanud inimröövel ja terve riigi poolt taga otsitud kurjategija. Loomulikult ei astu noormees katsumustele vastu üksi, ning peagi ümbritseb teda kari sõpru, nagu jaapani rollimängudele tavaks on.
“Tales of Vesperia: Definitive Edition” on narratiivipõhine Jaapani rollimäng, mis oma mehaanikalt meenutab pigem vanemaid Tales sarja mänge nagu “Tales of Abyss” ja “Tales of Symphonia”. Nagu sarnastes mängudes traditsiooniks saanud on, siis näeb liikudes ainult peategelast, kogu ülejäänud kamp tuleb esile vaheklippides. Mängija saab joosta vabalt mööda linnu ja maailmakaarti ning siseneda erinevatesse majadesse, aeg- ajalt tuleb ette ka lihtsakoeliste mõistatuste lahendamist. Külameestega saab kõikjal juttu puhuda ning kohati võib ka mõnda kõrvalist ülesannet leida. Enamasti on igas linnas olemas nii ööbimiskoht, kus elusi taastada kui ka pood relvade jaoks. Narratiivi edenedes on võimalik uusi kohti, kaaslaseid ning liikumisvahendeid avastada. Relvade küljest on võimalik õppida erinevaid oskusi, millega oma karaktereid tugevamaks teha saab, hiljem saab kasutada neid samu vanu relvi, et toota uusi. Loomulikult on alles ka selle sarja igavene trademark – söögi valmistamine. Yuri ja tema kaasosalised õpivad aeg-ajalt mõne uue toiduretsepti, millega ajutiselt oma atribuute tõsta või natuke ravida, tänapäeval muidugi paistab et antud võimalus on pea igas rollimängus. Kuna automaatsalvestus puudub, siis on vaja seda pidevalt ise teha, soovituslik on, sest vaatamata oma uuele tulekule, pole väga palju muutunud, katkised bossid on endiselt sama katki ja sõidavad võimaluse korral mängija tiimist ilma mingi vaevata üle.
Enamasti on kõiki tavavaenlasi ka näha ja soovi korral võib neist ka lihtsalt mööda joosta. Kui aga mõni koletis mängija karakteriga kokku puutub, leiate end kolmemõõtmeliselt lahinguväljalt. Kuna Yuri kamp kasvab üsna kiiresti, siis on vaja varem või hiljem teha valikuid oma võitlustiimi osas, kokku saab mängija poolel olla neli karakterit. Mõnel halvemal juhul võivad mitu vaenlaste gruppi korraga rünnata. Mängija kontrollib lahingus ühte oma tegelastest, samas ülejäänutele saab vastavad strateegilised käitumismaneerid enne lahingut paika panna ning nad toimetavad ise ringi. Narratiivi edenedes on ka võimalik võitluse sisest karakterit vahetada ning kuna nad kõik mängivad välja erinevalt, võib mõni teine oluliselt rohkem käe järgi olla kui peategelane. Rünnata saab nii maagia kui mõõgaga. Kõik tava- ja erirünnakud toimivad erinevalt, mõni lööb vastaseid õhku ja on aeglane, teised jällegi kiiremad aga vastase kaistmise korral karistatavad. Samamoodi on võimalik mängida kaitsega – astuda kõrvale, päriselt kaitsta, hüpata üle või teha parry ja lihtsalt löögist läbi murda. Seega “Talest of Vesperia” puhul võib tõmmata kergeid paralleele võitlusmängudega. Lahingute võitmisel tasustatakse mängijat kogemuspunktidega, mille arvelt karakterid tugevamaks saavad ning uusi oskusi õppida võivad. Kuna oma olemuselt on Vesperia pigem sarnane teise, vanemate Tales of… mängudega, siis pole ka lahingus sellist mehhanismi, mis imiteeriks karakterite väsimist. Pigem on kasutusel ainult üks meeter, millega end ajutiselt tugevamaks teha saab. Erinevate lahingumehhanismide selgituseks on alati ka kergem õpetus, kõik saab järgi proovida enne kui asjaks läheb. Minimenüü avamine keset lahingut annab hea võimaluse mõtteid koguda ja plaani pidada, jättes kogu toimuva tegevuse hetkeks seisma.
Välimuselt on “Tales of Vesperia: Definitive Edition” ilus, ei midagi maailmamuutvat ja revolutsioonilist, algne versioon tegi lihtsalt läbi kerge värskenduskuuri, siiski ilus. Mäng on värviline, linnad on täidetud inimestega ning mõni isegi liigub, muutes üldpilti elusamaks. vaheklippideks on lühidad joonisfilmid ning siin – seal on näha ka karakterite omavahelisi vaidluseid ja dialooge animeeritud näoilmetega. Meeldiv näha, et karakterite suud päriselt animeerimata dialoogide ajal liiguvad. Kohati võivad actionirohked mitteanimeeritud vaheklipid olla liiga auklikud ja hüppelised. Ka heli osas on tehtud korralik töö, dublaaž on kvaliteetne ning iga kord on mängu käima pannes võimalik valida Inglise- või Jaapanikeelse heliraja vahel, olenevalt valikust muutub ka avaklipi laul. Mingil põhjusel jäi avalaul mulle väga pikaks ajaks pähe kumisema. Muusika ei ole halb ja ei tee kõrvadele haiget, selles osas on oluliselt rohkem variatsiooni, kui hiljuti mängitud Dragon Questis.
Isiklikult olen antud teosega väga rahul. “Tales of Vesperia: Definitive Edition” teeb just seda, mida analoogsest tootest ootaks, ta on lõbus ning samas ka huvitav, lahingud muutuvad küll pikapeale tüütuks, kuid sellegipoolest jäävad üsna lihtsaks. Plussina võib ka välja tuua tugeva peategelase, kellel on algusest peale olemas oskused, enesekindlus ja kogemus, tegemist pole saamatu, suvalise matsiga kuskilt põllult. Esimest katkist bossi kohates olin rohkem kui hämmingus, esimene mõte oli, et ehk olen ise kuskil vale pöörde teinud. Peale kerget guugeldamist selgus, et boss on siiski lihtsalt katki ning minu karakterid peaksid tema jaoks olema omajagu tugevamad, nähtavasti polnud ma ainuke kes selle peale üllatus. Oleks arvanud et uusversioon selliseid pisiasju kergelt korrigeerida üritab. Samas suures lahingus tuli välja ka tehisintellekti saamatus käske täita, karakterid kippusid ärajooksmise asemel paigale jääma, oma eludele mitte tähelepanu pöörama ning lisaks veel ravimise(sul oli ainult see üks lihtne ülesanne) asemel vastase ümber ringe jooksma ning mõõgaga taguma. Neid pisiasju kõrvale jättes saab muus osas tehisintellekt asjadega hakkama.
Üldpildis on “Tales of Vesperia: Definitive Edition” suurepärane lisa igasse rollimängude kogusse. Kuna esialgne versioon ilmus läänes ainult Xkastile, olen ka mina üks nendest kes antud mängu alles nüüd, 10 aastat hiljem nautida saab. Saan väga hästi aru, miks seda mängu omal ajal nii kõrgelt hinnati. Nähtavasti on uuendus pigem toonud juurde erinevaid narratiivijuppe ning vaheklippe, lisaks värskemale välimusele saab nautida ka kahte uut karakterit, lihtsamalt öeldes, kõik see, mis jaapanlastel oma versioonis juba eelnevalt olemas oli. Välja arvatud erinevad helirajad, see on kõigi jaoks uus. Kui kellegil on veel antud teose vastu huvi ning omal ajal jäi mäng proovimata, siis kindlasti, see on asi mida tasub proovida, eeldusel et vanemad seeria osad vastumeelsed pole.
Hinne: 8/10
+ Mäng on ilus, kvaliteetne.
+ Mäng on pikk.
+ Huvitav lahingusüsteem.– Tehisintellekt jätab soovida.
– Automaatsalvestuse puudumine tänapäeval on pigem negatiivne.
– Kitsas sihtgrupp isegi Jaapani rollimängude huviliste hulgas.
