Arvustus: “Watch Dogs: Legion”
Tootja: Ubisoft, Ubisoft Toronto
Lavastaja: Clint Hocking, Kent Hudson
Platvorm:  PlayStation 4 , Xbox One, Stadia, Amazon Luna, PC, Playstation 5 (12. november), Xbox Series X/S (10. november),
Ilmumisaeg: 29. oktoober 2020
Toetaja: Ubisoft

Neli aastat tagasi kirjutasime “Watch Dogs 2” kohta, et see ei olnud absoluutselt lõbus ning kohe kuidagi ei suutnud maha raputada tunnet, et tegemist oli halva GTA, Saints Row ja Mafia klooniga, mis pani mööda kõigega, mis tegi neist mängudest legendid ja enam. Kahjuks olen tagasi kurvameelse sõnumiga, et “Watch Dogs: Legion” ei lähe oluliselt kaugemale kui eelmine osa ning on painatud samasuguse murega – see ei ole lõbus. Esimene osa triloogias on endiselt kõrgeim kvaliteet, mida Ubisoft on sellest seeriast välja võlunud. Olen sisemiselt pisarais, sest olen selle seeria fänn. Ubisoft on minu jaoks nagu vägivaldne suhe, mis selgelt ei toimi, kuid ometi ei suuda lõpetada armastamist. Kogun nende mängude kujukesed riiulisse, vaatan ja imetlen neid ja muidugi mängin üks mäng teise järel. Oleme siiski positiivsed ja vaatame mängule natukene detailsemalt, et saaksin selgitada enda muresid ja rõõme.

“Watch Dogs: Legion” leiab aset düstoopilised lähitulevikus, kus imeilus London on muutunud tehnoloogia poolt kontrollitud suurlinnaks. Ubisoftile omaselt on nad loonud uskumatult suure kaardi, mis on detailne ja elust nõretav. London on maaliline pilt võimalikust tulevikust ning keeruline on mööda linna liikuda ja mitte ahhetama jääda. Visioonirikas linn on selle projekti üks alustalasid, sest Ubisofti ambitsioonid siin on uskumatult suured. Osaliselt nad õnnestusid, kuid mitte kõike mehhanismid ei olnud nauditavad ja kaasahaaravad. Morbiidne narratiivi ja olustiku esimene kolmandik on kõige teravam ja võimsam, kuid kui lühiajaline imestus ja kurameerimise periood on möödas, jääb diivanil losutav avatud-maailmaga videomäng, mis juba mitu aastat lubab parandada kunagi tehtud vead. Me kahjuks siiani ootame ja tundub teeme seda veel kaua aega.

Austusavaldus brittidele ja nende kultuurile

Olustikult on see kohati liigagi realistlik, sest sündmused peegeldavad UK kohalikku immigratsioonipoliitikat, politsei vägivalda, kultuurilist lõhenemist, peidetud poliitikat, korruptsiooni ning eelkõige vihjeid Brexitile kui sündmusteahela esimesele lülile. Enamus ajast on võetud satiiriline lähenemine ning naerame brittide mõru saatuse üle, kuid selle taga on tegelikult imetlus kohaliku popkultuuri ja inimeste üle. Eelmine teos oli liiga hipster, et olla midagi tõsist, siis seekord on stuudio sotsiaalpoliitilist ideoloogiat tagasihoidmatult igale poole piserdatud. Üks narratiivi ja sujuva mängu nõrimaid kohti ongi just see ideoloogiline konflikt. See on põrkub iseendaga, põrkub reaalsuse ja mängijaga ning põrkab ka mehhanismidega, mitte ei tööta nendega koos. Rääkides mehhanismidest – areng pole kaugeltki nii suur kui ootasime ning pigem tundub sama vana paremas pakendis esitlemisena.

Atmosfäärilt tahab olla liivakasti seiklus, tunnetuselt on pigem nagu Kingsmani pool-tõsine spioonisoperdis ning mänguliselt pigem nauditav, kuid enda žanris jääb kesiseks. Ambitsioonikad ideed jooksevad eest ära ning ega neid tegelikult kuidagi eriliselt ellu ei viidagi. Lõputult korduv levelite ja missioonide disain tapab igasuguse loovuse ning mängijana unustan selle peagi. “Watch Dogs: Legion” ei ole meeldejääv, milles on äärmiselt kahju.

Mäng alustab võimsalt. Mõnusa tempoga puhas spioonifilmist võetud stseen juhatab sisse sündmused, mis teeb DedSecist terroristd ja sätib salapärase kurjami Zero-Day kui põhiline antagonist. Sealt edasi kõik aeglustub, sest mängija ülesandeks on taastada kurikuulus DedSec. Selle jaoks on loodud unikaalne võimalus värbata kes iganes tervest linnast. Jah – KES IGANES. See on äärmiselt ambitsioonikas ning toimib. Iga inimene on ainulaadne. Neil on nimed, vanused, oskused, kodud ja omane rutiin. Neid saab jällitada ja kontrollida, kuid reaalselt – kõik linnas olevad inimesed ei ole tühjad NPC-d, vaid kellegi poolt paika pandud iseloomudega. Neil on kõikidel dialoogid sisse loetud, aktsendid ja veel palju muud. Tegemist on tehnoloogilse saavutusega, mille potentsiaali näeme tõenäoliselt mitme aasta pärast.

Kõik uus muutub kiiresti vanaks

Peale politsei, kurja tehnoloogia ja Zero-Day on linnas veel Albion ja Clan Kelley, kes on rohkem tüütud kui takistus. Värbamisel ise vaatasin enim karakterite välimust ning kuulasin rääkimist, et oleks enam-vähem. Oskused ei erine olulisem määral ning kuna põhiliselt kasutad nagunii ainult paari paremat, siis selliselt see 24 tundi kestev seiklus ka kujunes. Iga karakteri välimust saame muuta riiete ja maskidega, samuti ka nende erinevaid tehnoloogilisi vidinaid. Kõike seda teeme virtuaalse rahaga, mida saab mängus erinevatel viisidel. Põhiline tööriist on väikene mehaaniline ämblik, mis ronib ja hüppab igale poole. Kui mingil põhjusel sellega tööd tehtud ei saa, siis on kohmakas droon ja veel kohmakam ronimine. Kuna levelite disain on jubedalt üksluine, siis avatud-maailm ja vabalt valitavad DedSec liikmed peavad ikkagi mängima kõik täpselt samamoodi. Tekitas segadust ja jättis mulje, et minu valikud on illuusioon sarnaselt TellTale mängudele.

Ülekaalukalt kõige ebamugavam ja tüütum aspekt on vajadus kiirelt vahetada karakterid (operaatorid). Ühest linna otsast teise minnes on laadimisajad tapvalt pikad, mis teeb edasi-tagasi liikumise totaalseks õudusunenäoks. “Ghost of Tsushima” suutis teleportida üle terve kaardi sekunditega ning järgmine generatsioon selgelt on kiirem, kuid olgem ausad – põhiline ambitsioon ja innovatiivsus värvata operaatoreid on samal ajal ka suurimaks kirstunaelaks. See lihtsalt ei tööta. Alguses oli tore ja mõnes kohas särab, kuid see tehnoloogiline muskel on hetkel ainult steroidid ilma igasuguse jõuta.

Narratiiv – kas siin on üldse selline asi? Noh, midagi nagu on, kuid ei taha siin pikalt peatuda. Mõistan, et seda oli keeruline kirjutada, kuid koomiliselt kurjad antagonistid on liiga multifilmilikud, et “Watch Dogs: Legion” oleks tõsine avatud maailmaga täiskasvanute seiklusmäng. Nigel Cass on Albioni suur juht, kes on lihtsalt kuri. Nagu ka Skye Larson, kes leidis viisi inimeste teadvuse masinasse viimiseks. Minimaalne pingutus on nende tegelaste inimliku poole näitamisega või motivatsiooni selgitamisega. Ja räägime siin Ubisoftist, kes on loonud Far Cry universumist tuntud kurjamid. Nad oskavad ju teha küll, kuid miks siis mitte siin?

Linn on elu täis, kuid mitte keegi ei reageeri

Veetsin palju tunde, et linna erinevaid osasid vabastada. Seal hulgas päästes elusid, paljastades korruptsiooni ja tehes muud head, kuid linnas mitte keegi ei reageeri. Kõik elavad edasi nagu ikka, DedSec on ikka kõiges süüdi. Kus on minu tegevuse mõju keskkonnale ja narratiivile, mida nii uhkelt esitletakse? Sõnumiks on revolutsioon, kuid esitlus on olematu. Kedagi ei huvita. “Watch Dogs 2” tegi seda paremini, sest üks konkreetne grupp inimesi oli fookuses – siin on kõik hajali, selge suunata. Tuumikus olev revolutsioon ei ole tähenduslik, sest ka mina kui mängija ei hooli. Karakterid on kõik erinevad, kuid suures plaanis siiski elutud tööriistad ja mul oli täiesti ükskõik, kas nad on elus või surnud. Kahjuks.

“Watch Dogs: Legion” näeb imeline välja ja liivakasti mänguna on täiesti mõnus. Lühiajaliselt see tundub kui parim videomäng, mida Sa oled kunagi mänginud, kuid see fassaad kaob kiirelt. Elu täis linn muutub linnaks täis roboteid. Revolutsioon ei tähenda midagi, mehhanismid on “sama vana”, innovatsioon on kirstunael ning narratiiv on konarlik ning lihtsalt halvasti kirjutatud. Tahab olla tõsine triller, mis teeb satiirilist ühiskondliku kommentaari, kuid on lonkav paranoiline vandenõuteoreetik ilusa auto ja uhke telefoniga – lõbus vaada, kuid pigem kurb ja koomiline. Mänguna siin pole ühtegi sõnumit või kesket ideed, mida peale lõpetamist endaga kaasa viia.

Jah, mul on tunne, et see aeg ei olnud raisatud. Jah, nautisin erinevaid asju läbi terve mängu. Jah, siin on ruumi järje jaoks, et minna totaalse absurdini. Ei, see ei ole õnnestunud järg, vaid kukub suurelt lati alt, mille antud projekti ambitsioon kättesaamatusse kõrgusesse pani.

Hinne: 6,5/10

+ London on visuaalne ime.
+ Londoni suurus ja düstoopiline disain on kunst.
+ Operaatorite süsteem on innovaatiline ja tehniline saavutus.
+ Imestusse jätvaid momente on palju.

– Narratiiv on jube, halvasti kirjutatud ja oleks võinud üldse mitte olla.
– Antagonistid on multifilmilikult ühekihilised ja enda loo taustanäitlejad.
– Innovatsiooniline süsteem vananeb kiirelt ja muutub raskuseks, mida ei suudeta kanda.
– Potentsiaal jääb täielikult kasutamata.

Mängu saab osta SIIT.