Arvustus: “Watch Dogs 2” – kas liiga hipster, et tõsiselt võtta?

maxresdefault-3

Tootja: Ubisoft, Ubisoft Montreal
Lavastaja: Jonathan Morin, Patrick Bouldre, Danny Belanger
Platvormid: Playstation 4 (meie mängisime), Xbox One (meie mängisime), PC
Ilmumisaeg: 15. november 2016
Mängisid: Raiko – 22h (XB1), Andres – 40h (PS4Pro)
Maaletooja ja toetaja: Gamestar.ee

Watch Dogs” on nüüdseks kasvanud seeriaks ja kui esimene mäng kaks aastat tagasi ilmus, olid mängul mitmed sünnitusvalud, mis tegelikult rohkem pisivead, kui midagi mängu lõhkuvat. Paraku tegi Ubisoft, mida paljud suured kompaniid teevad – lubasid rohkem kui olid suutelised tootma ning esimesest päevast peale oldi kinni faktis, et mäng ei näinud nii hea välja, kui oli varasemalt näidatud. Samuti ei olnud 2014 Ubisofti aasta, kui mängud oli vigased ning selline pidev halb press hakkas matma maha tegelikult täiesti korralike mänge. See “keskmiste mängu tootmistehase” maine jälitab Ubisofti kuni tänase päevani ning “Watch Dogs 2” ei olnud selle suhtes immuunne – inimesed olid skeptilised ning tegelikult täiesti õigustatult. Täna hommikul sai meil lõpuks mäng tehtud, peale mida mina ja Andres vaatame lähemalt, millega siis on tegelikult tegu ning proovime ehk vastata enim levinud küsimusele – kas see on parem kui esimene osa?

watch-dogs-2-ps4-issues

Graafiliselt on mäng ilus, see ei ole isegi vaidlemise koht. Ükskõik, et mõni video kusagil E3 ajal oli nurgast sujuvam ja tekstuuri veidi rohkem. Xbox One peal jookseb mäng 900p, mis on suurendatud 1080p peale, PS4 peal on 1080p ning PS4 Pro peal on 2K, mis on suurendatud 4K peale. Silmaga ei teinud mitte mingisugust vahet, detailid on igal juhul väga selged. Kaadrisagedust ei hoia stabiilselt kolmekümne peal mitte kumbi konsool – PS4 ja XB1 (isegi mitte Pro). Kui ekraanil on palju tegevust korraga, siis taustal liikuvad objektid kaotavad tekstuurid ära – näiteks ainult püksid jooksevad minema või ainult autorattad sõidavad.
Watch Dogs 2” toob mängijani väga suure, visuaalse ja mitmekülgse maailma, mis hakkab jõudma “GTA V” tasemele üpris lähedale. Linna disain on suurepärane, kus erinevad sektsioonid sulanduvad kokku ilma probleemita ning suur erinevus linnaosade vahel näitab täpselt, mida see linn on pidanud läbi elama (tuleviku ühiskonnas on linn korra saanud tõsiselt vigastatud). Kaugused, valgus ja värvid loovad vägagi reaalse vertikaalsuse, mis lubab intuitiivsed motoorsed liigutusi (näiteks tead täpselt kui kaugele suudad hüpata, ilma mõtlemata), vihjates selle, kui reaalsena see kõik tegelikult võib tunduda. Linn on mängu kindel suur pluss!

Kaose mudel ehk siis viis, kuidas asju enda ümber hävitada ja lõhkuda on vaese mehe “GTA V“, kus häving on suhteliselt puine kohati isegi bug’ine, kuid NPC (mitte mängijast karakterid) reaktsioonid on toredad, andes huvi proovida erinevaid asju nende peal. Kuidas nad käituvad, kui auto õhku laseme? Kuidas nad käituvad, kui paadiga neist üle sõidan? Kuidas nad käituvad, kui ….? Avatud maailmaga mängu pole ammu näinud, kus oleks sedavõrd vähe inimesi, seega tekib mõte, et miks inimesed ei soovi nii ilusas linnas elada. Siinkohal on konsoolidel väikene vahe isegi sees – Xbox One versioonil on inimesi vähem liikumas, kui Playstation 4 omas, kuid mõlemal on ikka suhteliselt olematu arv.

watchpage-6_8revealtrailer_254586

Suurem osa muusikast on litsentseeritud artistid ning iga raadiojaama kohta, mida Marcuse telefonist kuulata saad, on olemas ka reaalne Spotify playlist. Iga list maksab mõni euro, seega fännile kindlasti hea ost. Mängul on olemas ka originaalne muusika, mille autoriks on Hudson Mohawke (Youtube channel). Minu jaoks on tegemist mängu ühe tugevaima küljega ning ma paar korda reaalselt jätsin mängu lihtsalt tööle (menüüst kõik muud helid maas), kuniks lastega tegelesin. See muusika ei ole universaalne ja kõikidele kindlasti ei meeldi, kuid mõnus rahustav rütm, kerge biit ning veider ulmeline harmoonia andis tervikliku kogemuse. Suure ja huvitava haardega muusika läheb kergest klaverist üle kitarrisoolole ning kohe hüppab digihelide temposse – ainult kiitused Hudson Mohawke’ile, kes enne seda mängu oli täiesti võõras nimi.
Mängus olev heli on detailne, kus taustal on kuulda kaja, loomade häälitsusi, inimeste juttu ja muid vihjeid, et linnas on käimas igapäevane elu (kuigi neid inimesi kusagil näha ei ole). Häälnäitlemine on tehtud loomulikult professionaalselt ning näitlejad on teinud maksimumi, mida antud materjal võimaldab. “Watch Dogs 2” kiituseks tahaksin tuua välja, et dialoogide üldine toon on rohkem humoorikas ja pingevaba ning võtab rohkem harjumist, kuid on suur kogus värsket õhku, mitte enam “GTA V” stiilis nüüdseks tüütuks muutnud tõsine eluraskustega toimetulemise üledoos.

wd2_pcspec_header_emea_271313

Narratiiv on suhteliselt lihtne, lineaarne ja ilma üllatusteta. Lugu kestab kusagil 20 tundi, mis on täiesti arvestatav pikkus. Marcus Holloway võitleb ühiskonda läbi informatsiooni kontrolliva süsteemi vastu, alustades enda profiili kustutamisest. Selliselt satub häkkerite grupi DedSec huviorbiiti ning peagi Marcus liitub selle väikese, kuid andeka seltskonnaga, kellega koos hakatakse tegema täpselt seda sama, mida valitsus teeb – kõike jälgima ja informatsiooni kontrollima. Karakterite põhiline fookus sealt edasi on koguda jälgijaid sotsiaalmeedias läbi ülesannete, kuritegude ja selfide. Olgugi, et mäng eetiliselt on suhteliselt piiri peal, siis ülesehitus on väga selgelt ideega, et “meil on alati õigus, teised eksivad”, õigustades selliselt kuritegevusi, mida Marcus ja sõbrad korda saadavad. Terve DedSec seltskond proovib nii raskelt koguaeg lahe olla, et valus hakkab. Pigem esitlevad need noored üleidealiseeritud mitte kunagi vabandavaid hipstereid, keda keegi mitte kunagi mingil juhul ei mõista.
Mängus pole mitte midagi uut neile mänguritele, kes elus vähemalt korra on avatud maailmaga kokku puutunud. Stiiliks on valida jällegi kaks varianti – kas lennata jõuga peale, kasutades üpris unikaalset relva (kuul nööri otsas) või hiilida vaikselt kasutades droonide abi, häkkimist ja muid tähelepanuhajutamise trikke (valvurid kontrollivad telefoni isegi keset tulistamist…tähtsad SMSid noh).
Liikumine on läinud hullemaks ja kannatab samasuguse probleemi all nagu suurem osa Ubisofti mänge – kogu tegevustik on ühe nupuga ning pidevalt läheb vale asja taha kattesse, hakkab ise ronima valest kohast või muu selline. See enam isegi ei aja tigedaks, vaid on pigem juba oodatud funktsioon. Uute lisadena ja plussideks on väikesed minimängulised häkkimised ning autode kaugjuhtimine, millega saab ikka tükk aega lõbutseda.

Mänguliselt võõraks jäid või ei tundunud sobivat üldisesse pilti on “reasearch points” (uurimustöö punktid) kasutamine ning online mitmikmängu osa. Esimene tundub olevat vägisi juurde lisatud funktsioon, et saada rollimängijate tähelepanu, kuid tegelikult ei täida ühtegi olulist rolli peale mänguaja kunstliku pikendamise. Online mitmikmängu idee on hea, kuid reaalsuses ei töötanud (muidugi olen suuremas osas lohaka online mitmikmängu vastu). Xbox One oli väga hädas ning kogemus pigem luupainaja. Andrese Playstation 4 Pro pidavat paremini hakkama saama, kuid ühes oleme nõus – see mõnus lisa on pigem pealesunnitud kohustus.

wd-media-ss06-full-marcus-beautiful-lies_254769

Minnes veel tagasi esimese ja teise osa võrdluste juurde, siis kuidagi suudeti hullemaks muuta autodega sõitmine. Esimesel pilgul täiesti hea sõit muutus pikapeale ikka väga tüütuks ning sellel on mitu põhjust. Osade autode heli on täiesti paigast ära – seistes teeb häält nagu oleks turbo, vahel väriseb niisama käes ning autosse sisse ja välja liikumine töötas nagu Jumal juhatas. Autod on tee külge liimitud ja siis vahel hoopis hõljuvad tee kohal – nagu maaga kontakti ei olegi. Suhteliselt talumatu on tundlikus, millega neid autosid peaks juhtima ning kuna mul ei ole kirurgi täpsust, siis enamus ajast sõitsin ringi nagu pildituks joonud Hiina naine. Täiesti mõistetamatu on see, et kusagil ei ole kohta, kus saaks seda tundlikust maha keerata. Arusaamatu.
Mingisugusel põhjusel inimesed räägivad, et Marcus Holloway on kõvasti parem protagonist kui seda oli esimeses osas Aiden Pearce. Ainukene vahe on selles, et Marcus on liikuvam, kuid üldiselt on nendest mõlemast täiesti ükskõik – mitte midagi ütlevad karakterid.

Lõpuks jõuan kõige suurema probleemi juurde selles mängus. See ei ole absoluutselt lõbus, kui mõned üksikud funktsioonid välja arvata. Kohe kuidagi ei saa maha raputada tunnet, et mängin halba “GTA“, “Saints Row” ja “Mafia” klooni, mis pani mööda kõigega, mis tegi neist mängudest head. “Watch Dogs 2” ei suuda mind kuidagi tagasi meelitada peale seda kui olen masina välja lülitanud, mida suutis teha isegi palju halvem mäng “Mafia III“. Tüütuks muutus ka see, et mäng pidevalt surus peale kui popp, kaasaegne, lahe ja hipster see ikka on. Suur hipster on see mäng nüüd küll, kuid see ei ole hea ega asi mida kõva häälega öelda. Kogu mängu sõnum tundub olevat selles, et sotsiaalmeedias ja informatsioonis on tohutult võimu ning need, kes neid manipuleerivad, kontrollivad kõike. Tõsi, selles on lausa nii palju jõudu, et peitis kusagile räägitava loo ära. Fookus on täiesti kadunud, tegevus on ilma igasuguse suunata ja juba esimene moment, kus pead liikuma üle terve kaardi, annab täpselt edasi, millega on tegelikult tegemist.
Mängu ideel on endiselt palju jõudu ja meeskond selle taga on võimas, paraku kusagil läks neil meelest ära, mida nad soovisid olla ja teha.

Hinne: 5,5/10

Plussid:
+ imeilus ja detailine linn
+ originaalne muusika on lummav
+ helitöö on suurepärane
+ tehniliselt on üllatavalt korras ja sujuv
+ tegevust on vähemalt 20 tundi
+ häkkimine püsib huvitav päris pikalt

Miinused:
– ilma fookuseta lugu
– ühetahulised karakterid
– mängulised kuiv ja igav (been-there-done-that)
– odava mehe “GTA V
– areng võrreldes esimesega on minimaalne
– jah, sain aru – oled väga lahe mäng

Vaata, kuidas mängime mängu esimesed tunnikene:

Lisa kommentaar