Tootja: Namco Bandai, Media.Vision
Lavastaja: Tetsuya Okubo, Syuhei Oka
Platvormid: Playstation 4 (meie mängisime), Playstation Vita
Ilmumisaeg: 05. veebruar 2016 (Euroopa), 12. märts 2015 (Jaapan)
Mängisid: Raiko – 60h (kirjutab) ja Martin (kommenteerib) – 100h
Maaletooja ja toetaja: HobbyGamer.ee

Digimonide frantsiis sai alguse 1997 ja pidi olema konkurent virtuaalseid koduloomi pakkuvale Tamagotchi väikestele käsikonsoolidele, kuid kiiresti paisus populaarseks anime seriaaliks ning kümneteks videomängudeks, millest enamus pole kunagi Jaapanist lahkunud. Välismaailma jaoks on digimoniteemalised videomängud eelkõige seotud kas “Digimon World” või “Digimon Battle Spirit” seeriatega. Nii minu kui ka Martini jaoks on “Digimon World 2” üks parimaid JRPG mänge, mis on eales tehtud, pakkudes tõeliselt kütkestavat võitlussüsteemi ja väljakutset. Ainukene probleem on selles – “Digimon World 2” ilmus 2001 aastal ja peale seda pole suudetud luua ühtegi mängitavad Digimon mängu…kuniks ilmus “Digimon Story: Cyber Sleuth“.
“Minu jaoks on tegemist väga kaua oodatud mänguga. Nimelt kui olete mänginud mängu “Digimon World 2” ning see teie arvates kogu seeria parim, siis võite lugemise lõpetada ja minna poodi, sest te tahate seda mängida.” ütleb Martin.

“Digimon Story: Cyber Sleuth” pole näiliselt mitte kuidagi seotud teiste digimoni lugudega, kus tegevustik liigub tulevikku, tehnoloogiarikkasse maailma, mille ühiskonna tuumas on hiiglaslik virtuaalreaalsuskeskkond nimega Eden.
Loo kangelasele saab valida endale sobiva soo, nime ja välimuse, peale mida tutvume kahe sõbraga Edeni salajases ja keelatud serveris, sest keegi salapärane saatis neile kõigile kutsed. Peagi kohtavad noored veidrat looma nimega “eater“, kes sööb igasugust digitaalselt informatsiooni, kaasaarvatud pärisinimeste avatarid, mis jätab füüsilise keha igavesse koomaseisundisse. Läbi erinevate sündmuste saavad kõik kolm sõpra endale häkkerite programmi, millega on võimalik püüda ja käsutada Edeni sees elavaid väiksemaid digitaalseid loomi nimega “digimon“. Keelatud serverist põgenedes ei pöördu loo peategelane mitte tagasi enda füüsilisse kehasse, vaid jääbki pooleldi digitaalseks, olles nüüd võimeline liikuma nii päris kui ka digitaalses maailmas. Temaga koheselt sõbruneb salapärane naisdetektiiv Kuremi Kyoko, kellega koos hakatakse lahendama erinevaid müsteeriumeid, kaasaarvatud protagonisti enda veider õnnetus.
“Mängu käigus tuleb lahendada erinevaid mõistatusi, millest paljud on seotud digimonidega, paljud on tehtud huumoriga. Üldse on mängus palju huumorit ja “twiste“. Kuigi vahelduseks kergetele ja naljakatele või jaapani rollimängule omastele veidratele dialoogidele on ka üllatavalt sügavaid dialooge. Ja mõnede juhtumite lahendamine nõuab tõelisi Sherlock Holmesi oskusi. Õnneks on need olemas Kyokol, kellele meeldib peategelast aeg-ajalt Watsoniks kutsuda.” võtab Martin asjad kokku.

Nagu mängu nimi reedab, siis on tegemist narratiivil põhineva mänguga, kus räägitav lugu on sama oluline kui mängumehaanika. Õnneks on lugu piisavalt hea ja tugev, et toetada ülipikka 40 tunnist kampaaniat. Rollimängulised elemendid on otseselt toodud üle ülipopulaarsest “Digimon World 2” ajastust, kuhu on lisatud hetkel trendikaid ja kaasaegseid funktsioone. Põhiline fookus mängudisainil ja huumori sihtgrupp on inimesed vanuses 25 ja üle, ehk siis need mängurid, kes veetsid enda lapsepõlve digimonide seltsis.
Üldiselt suurepäraselt kirjutatud lugu on täis läbimõeldud dialoogi, mis elab suuresti kõrvalkarakterite tugevusel, kuid kahjuks põrub seal kus on oluline – loo peategelane. Kuna protagonist ei saa rääkida (sest mängijal on võimalus muuta sugu ning teha valikuid), siis üsna kiiresti jääb mulje, et meie mängijatena oleme lihtsalt pealtvaatajad ega tegelikult ole osaline loo arengus. Sellest tulenevalt on mängu esimesed kümme peatükki veniva tempoga ning hoiab rõhku rohkem digimonide kogumisel ja arendamisel, siis alates üheteistkümnendast peatükist edasi saavutab lugu täiskäigu ning enam midagi tagasi ei hoita.
“Lugu on armas! Selline südamlik ja naljakas. Muusika võib-olla on selle mängu kõige tugevam külg, aga minu meelest sobib ta hästi selle spetsiifilise atmosfääri tekitamiseks. Põhijuhtumite lahendamise vahel saab ka lahendada lõbusaid kõrvaljuhtumeid. Ajaviide on hea ja nalja saab.” ütleb Martin.

Selle mängu ja narratiivi nautimiseks ei pea olema digimonide fänn ega olema eelnevalt teemaga kursis, kuid kindlasti frantsiisi pikaajalised austajad saavad parema kogemuse. Kõigile neile, kes võivad mõelda, et kas mäng on sarnane Pokemoniga, siis vastus on väga selge ei. Ainuksed sarnasused on -mon nimetuse lõpus ja väikeste loomade püüdmine enda otstarbeks. Mänguliselt on “Digimon Story: Cyber Sleuth” suhteliselt klassikaline JRPG (jaapani rollimäng), mis kasutab aegumatut turn-based võitlussüsteemi. Pigem saab siin tõmmata tugevaid paralleele “Shin Megami Tensei” seeriaga.
Mängus saab korraga kasutada kolme digimoni, kuid neid saab vahetada sisse ja välja nii palju kordi kui on soovi. Lahingu keskpunktiks peaks olema vastaste nõrkuste ärakasutamine, kuid kuna igasugused võitlused siin mängus on sedavõrd lihtsad, siis piisab kui mängida “Auto Battle” funktsiooniga (jah, isegi enamus bossid teeb selliselt ära). Mängu kergus on üks selle suurimaid probleeme, sest isegi kui mängija ei pane üüratult tunde, et enda digimonid ülitugevaks treenida, ei suuda mängu AI pakkuda mitte midagi erilist ega muutu tugevamaks terve mängu jooksul. Väljakutset ei ole.
“Gameplay on oma olemuselt lihtne – sul on teatud sihtpunktid, kus saad käia ja ala on väga piiratud. Battle system on tore! Suur pluss kogu süsteemi juures on minu arvates see, et selles mängus kõik stäkkub. Näiteks saad digimonide atribuute tõsta lahingu ajal mitte korra või kaks, vaid ka viis või kümme korda kui tahad. Samuti tunduvad stäkkuvat kõik passiivsed efektid. Näiteks esemed ja digimonid, kes tõstavad kogemuspunktide saamist. Saad isegi viiekordistada oma kogemuspunktide sissetulekut. See jälle kiirendab tunduvalt protsessi ja digimonide arendamine ei tundu sedavõrd grindimisena. Lahingud on kohati taktikalised, aga üldiselt liiga lihtsad. AI on mängus väga rumalaks tehtud. Lihtsalt mängijale on antud nii palju võimalusi ja vaene AI tundub kasutavat suvalisi asju. Väljakutset kahjuks eriti pole. Võibolla New Game+ suudab midagi sellist pakkuda.” räägib Martin.

“Cyber Sleuth” süda on peidus nendes väikestes digitaalsetes olendites ning võimalustes nende treenimisel ja kasvatamisel. Pool mänguajast tuleb veeta DigiLab nimelises kohas, kus arendada maksimaalselt tugevaid digimone, otsides pidevalt uusi võimalusi. Lõbusaks teeb selle see, et nende arendamine ei ole lineaarne protsess, seega alati on midagi uut avastada. Kokku on mängus 240 erinevat digikoletist, seega tegemist on vähemalt sajaks mängutunniks.
“Klassikalise “Digimon World 2” turn based “kes kiirem, see esimesena, aga üks liigutus raundis” käigujärjekorra pealt on üle mindud kaasaegse ja minu meelest väga hästi sobiva initsiatiiviriba peale, kus kiiremad võivad liikuda mitmeid kordi enne kui aeglasemad midagi teha saavad. Lahingus saad kasutada korraga kuni kolme digimoni ning vajadusel võid ka neid keset lahingut välja vahetada. Mängu eesmärk ongi tegelikult koguda, arendada ja tuunida oma lemmikuid või lihtsalt tugevaid digimone.” jagab Martin kogemusi.
Martin jätkab: “Digimonid saavad õppida uusi oskusi ja neid saab muundada tugevamaks või ka näiteks tagasi nõrgemaks, et suurendada tulevast potentsiaali veelgi või vahetada digimoni tüüpi ja nii õppida jälle uusi oskusi. Võimalusi on väga palju, et teha just sellised digimonid nagu mängija ise tahab.“

Mängu presentatsioon on fantastiline ning tabab ideaalselt selle seeria võlu. Värvid, stiil, graafika ja animatsioon on seni ilmunud digimoni mängudest parim. Kui varasemalt pole digimoni mäng ja hea soundtrack käinud käsikäes, siis “Cyber Sleuth” lisab võimsat bossi muusikat, mõnusat rütmi igasse lahingusse ning toob emotsiooni sinna, kus see olema peab. Kõrvaklappidega mängijad kindlasti rõõmustavad, kui ainult saaks vahetada põhilist lahingumuusikat, mida saame mängu ajal kuulda tuhandeid kordi. Häälnäitlemine on jäetud originaalseks jaapanikeelseks, mis on samuti üks mängu plusse, sest me oleme kõik näinud, kuidas halvasti dubleeritud dialoog võib terve mängu ära rikkuda.
Martini kommentaar: “Mäng on ilus ja võrdlemisi kiire.“

Üldiselt on mäng kerge soovitus igale “Digimon” ja “Persona” seeria fännile, kuid pühapäevane rollimängur peaks kaaluma, kas ilma erilise väljakutseta üpriski standard jaapani rollimäng on seda tundide arvu väärt.
Martin võtab asja kokku: ““Digimon Story: Cyber Sleuth” on mäng, mida keegi kindlasti loo pärast mängima ei hakka, aga digimonide arendamise osa on vinge ja rahuldab kindlasti kõigi soovid. Samas mängu käigus avastad, et ega lool ka midagi viga pole. Kes pole varem selliste mängudega kokku puutunud, soovitan siiski proovida, sest midagi liialt keerulist seal pole. Rumal AI tuleb isegi kasuks algajatele. Kes aga žanri austaja, siis soovitan tugevalt!“

Hinne: 7,5/10

Plussid:
+ seeria parim visuaalne esitlus
+ hea lugu
+ head karakterid
+ suurepärane soundtrack
+ DigiLab on uskumatult paljude võimalustega
+ eraldiseisev seiklus

Miinused:
– peategelane ei ole loos sees
– AI on liiga loll
– igasugune väljakutse on puudu

Vaata meie videot mängu esimeset kahest tunnist siit: https://www.youtube.com/watch?v=ncJ3IWMo9XE&t=4417s