Arvustus: “Age Of Wonders: Planetfall”
Tootja: Triumph studios, Paradox Interactive
Lavastaja: Tom Bird, Benny Arents
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 6. august 2019
Toetaja: Paradox Interactive
Olles enamuse oma elust konsoolimängur, pole mul oma valiku osas kunagi erilisi kahetsusi olnud, kui siis välja arvatud see üks mäng. Kunagi rohkem kui 15 aastat tagasi avastasin enda jaoks “Age Of Wonders 2: Wizard’s throne” demo, mis tõesti pani mind kui käigupõhiste strateegiamängude huvilist tahtma teisele platvormile kolida. Kui kusagil keegi statistikat tegema peaks, siis kõikide platvormide lõikes on “Age Of Wonders 2: Shadow Magic” minu poolt mängituim käigupõhine strateegiamäng, Paljude teiste minusuguste suur lemmik “Heroes of Might and Magic III” pole isegi mitte lähedal. Võite ette kujutada minu üllatust kui nägin sarja uusimat osa ilmumas ka konsoolimaailmas, loomulikult oli vaja seda lähemalt uurida.
Age Of Wonders on suuremas plaanis, pigem tagaplaanile jääva narratiiviga, aega nõudev käigupõhine strateegiamäng. See leiab aset maagilises maailmas, täidetud erinevate rasside, elementidega ning kujutab endast erinevate võlurite omavahelist ja kibestunud võimuvõitlust, vähemalt siiani on asi olnud nii. “Age Of Wonders: Planetfall” läheneb hoopis teistsuguse nurga alt, alustades sellest, et mäng ei ole üldse enam nii maagiline, nagu tema eelkäiad. Surmakiir on küll ainuke asi, mis veel vanast alles on jäänud, kuid pole ka enam päris see. Kogu tegevus on tuleviku tulevikus, kus küborgid ning omapäi tegutsevad tehisintellektid on tavanähtus, umbes nagu prussakad.
Võimuvõitlus käib suure impeeriumi jäänuste, endiste orjade ning kõige muu imeliku vahel, mis veel hetkel elus on. Kui varasemalt töötasid asjad maagia baasil, siis nüüd kehtib pigem lause “teadus paneb selle tööle, sa ei peagi aru saama”. Erinevad rassid on täiesti olemas, lihtsalt päkapikud jooksevad ringi gaasimaskide ning voolikutest habemetega, planeedid on täidetud hiigelputukatega ning uusimad haldjalaadsed tooted pigem kasutavad rünnakuks mõistust kui vibu.
Mängu juurde on alati kerge tagasi tulla
Olgugi, et “Age Of Wonders: Planetfall” algab kerge õpetusega, on esialgset infot ja tobedaid menüüsid korraga läbi töötamiseks palju. Asjad tahavad harjumist ning õnneks on olemas arhiiv, kus kõige kohta hiljem, keset mängu alati jälle lugeda saab. Tänu mittemaagilisele tehnikakiiksule on nüüd erinevatest õpitavatest oskustest (vanasti teatud kui loitsud, tänapäeval strateegilised operatsioonid) palju keerulisem kiirelt peale vaadates aru saada, kuna “magnetic rail accelerator protocol” on suhteliselt mitte midagi ütlev. On vaja igat asja päriselt hakata eraldi üle lugema ning meelde jätma, võrreldes vanakooli loitsudega nagu “death ray”, mis räägib enda eest ise. Pisimuudatustele vaatamata oli mängu juurde üsna kerge tagasi tulla, ka uutele inimestele ei tohiks asi peavalu valmistada, sest asi on endiselt jäetud üsna lihtsaks, võimalik, et uute jaoks on asi isegi kergem. peale viivukest õpetust on saadaval juba erinevate karakteriklasside narratiivid, kus iga peategelane oma nutulaulu ja unikaalse tehnoloogiaga lagedale tuleb.
Vaatluse all olev teos ise viib mängija ühelt planeedilt teisele, kus iga missiooni kaart tähistabki tervet planeeti. Ekraanil ühte suunda liikudes leiab mängija end varem või hiljem kaardi teisest otsast, andes tõestus sellele, et ka selles kaugemas tulevikus pole planeedid endiselt lamedaks taotud, äärmisel juhul silindri kujulised, päikse kohta siiski infot pole. Iga uue missiooni alguses kukub mängija avatar kusagilt kosmoslaevast planeedile ning automaatselt rajatakse sinna ka algeline linn koos väiksema armeega. Mängija ülesandeks ongi planeeti koloniseerida, rajada küla, seda arendada, koguda ressursse, annekteerida uusi ümbritsevaid alasid ja rajada juurde uusi kolooniaid. Olenevalt mängija värvist, on võimalik Tootsi kombel terve planeet punaseks maalida. Kogu värvimine siiski nii lihtsalt ei õnnestu, sest mängija pole kunagi üksi.
Mäng nagu populaarsuse võistlus
Lisaks rohketele võõrliikidele, kes oma planeedil elada üritavad ning loomulikult strateegilistesse kohtadesse pesasid rajavad on ka teisi, mängijalaadseid tehisintellekti poolt kontrollitavaid osapooli, kes on täpselt samamoodi planeedile kukkuda otsustanud, et seda oma värvidesse võõpama hakata. Nende puhul tulevad mängu diplomaatilised suhted. Kohe alguses pole kõik omavahel sõjas, seda kuulutatakse, kui üks mängija teisele liigselt kandadele astub. Kui pole vastavat kokkulepet, või luba, siis ei ole ilus isegi teiste territooriumile oma jalga tõsta. Samas liitlaseid on võimalik kutsuda kaasa kellegi kindla vastu sõdima. Alusetud süüdistused ja põhjuseta sõja kuulutamine võivad jällegi kätte maksta, Age Of Wonders on omamoodi popularity contest, kus linnarahvas võib muutuda rahulolematuks ja isegi hakata mässama, kui teha stabiilselt ebapopulaarseid otsuseid. Näiteks ebaõnnestunud katse kolida mõni rass oma linnast üldse välja ja asendada teisega ei too populaarsust, umbes nagu sõja kuulutamine või halba keskkonda ehitamine.
Miniatuursetest kuusnurksetest paneelidest koosnevat planeeti avastatakse kuni kuue liikmelise meeskonnaga. Liikumine oleneb karakteritest, palju neil energiat on ning kas nad lendavad, piduriks jääb loomulikult kõige madalama sooritusega tegelane tiimis. Avastusmeeskonna tugevuse taset kujutatakse vastavate numbritega, kokkupõrgetel kohalikega oleks mõistlik eelnevalt tugevuse numbreid võrrelda. Selleks, et mängija kui ka teiste analoogsete osapoolte elu lihtsustada käivad aeg-ajalt potsensiaalsed kangelased, karakterid, kes kogemuspunktide kaudu tugevamaks saavad, linnaväravatele koputamas, pakkudes oma teenuseid.
Kangelased, nagu ka peategelase avatar, omavad unikaalseid oskuseid, mis suudavad kuueliikmelise armee tugevamaks muuta. Lisaks veel ka võimalust kasutada erilist varustust. Erinevalt mängija avatarist ei sünni kangelased uuesti ning surevad päriselt, seega lahinguid tuleb endiselt ettevaatlikult valida. Lihtsam kahuriliha muutub ka aja jooksul tugevamaks, kuid uusi oskusi nad ei omanda. Olgugi, et tiimis saab olla 6 olendit, võib mõnda strateegilist, vastase poolt ülevõetud punkti rünnata mitme tiimiga korraga, et tasakaalustada jõuvahekorda. Lahingusse kaasatakse kogu rünnatava kuusnurga ümbrus, seega seitse heksagoni, lihtsalt öeldes, parima tahtmise korral on lahingus kuni 42 erinevat sõdurit.
Lahingud näevad suurepärased välja
Lahingud näevad välja umbes nagu muu mäng, linnale või muule asupaigale zuumitakse kaamera sisse, et oleks asjadest detailsem vaade. Vastavalt valitud üksusele tuleb anda käsk liikumiseks ning suunata märklaua poole. Tavalised liikumispunktid asendatakse kolme tegevuspunktiga, mis on nii liikumise, kui ka ründamise põhiressurss. Siin kohas võib tõmmata natuke paralleele XCOM mängude lahingutega, üht teist on sarnane. Olenevalt karakteri võimetest ja keskkonnast tuleb võtta viimast ning karakterid targalt paigutada. Esimese käigu saab endale alati see osapool, keda rünnatakse, samas ründajal on alati võimalus põgeneda. Kui on keegi, kes kardab, et tema lahinguoskused pole just nii head kui võiks pole probleemi, täiesti olemas on automaatlahing. Viimast on ka võimalik teha ilma igasuguste animatsioonideta kiirelt ja valutult, muutes oma elu oluliselt lihtsamaks ja hoides kokku aega. Tuleb lihtsalt silmas pidada tõsiasja, et tehisintellekt ei pruugi tiimi ja olukorra potensiaali just täies mahus ära kasutada, seega ise võideldes võib lõpptulemus olla optimaalsem.
Välimuselt on uus “Age Of Wonders: Planetfall” lihtsalt suurepärane. Mäng on ilus ja värviline, kohalikke metsloomi võib leida nii maalt kui veest. Lisaks on täiesti olemas ohtlikud tsoonid, kus keskkond pigem segab mängijat. Näiteks uppunud naftatanker reostab keskkonda ja seda on ka niisama näha ja kajastub ka mängija populatsioonis, kui vastav sektor annekteerida. Ebastabiilse temperatuuriga alas kaotavad jällegi sõdurid iga käigu ajal elusid. Lahingutes saab keskkonda oma kasuks tööle panna, varjudes erinevate objektide ja ehitiste taha. Neid hävitades jääb ka linn ise päriselt mingist majast ilma ning vajab uuesti ülesse ehitamist. Kui varasemalt oli muusikapool väga flöödirikas ja meenutas sõrmuste isandaid ning muid analoogseid asju, siis nüüd on toimunud väike muudatus. Muusika on loomulikult hea ja sobilik, kuid pigem sarnaneb sellise mänguga nagu “Dune 2000”.
Arvuti peal on kergem mängida
Suures pildis on tegemist sama, juba tuttavaks saanud mänguga. Valuuta ja erinevad operatsioonid, mis loitse asendavad on küll teised, kuid mehaanika on tuttav. Täpselt samamoodi nagu varem, saab luurata vastaste järel, kasutada surmakiirt viiel erineval kujul või lihtsalt kutsuda välja erinevaid sõdureid. Harjumine võtab veidi aega, kuid pole probleemi. Mängusisesed saavutused premeerivad esmasaavutajat mõne ressursi või muu objektiga, mis peaks omakorda mängu mingil määral ka kiirendama. Eriti meeldib mulle võimalus oma kolooniatele spetsialiseerumise võimalus mingi valdkonna suhtes, olgu selleks siis teadus või toidu kogumine. Näha on, et kogu moodustis on sobilikum arvutusmasinate maailma jaoks, väga valedel hetkedel, üritades lugeda mõnda teksti hüppas mu vaatevälja mõni teine, seletava tekstiga aken, varjates pool tekstist ära.
Arvuti peal saaks kursori lihtsalt mujale liigutada ja probleem lahendatud. Antud kogemus on olnud suurepärane ning meeldiv on näha midagi sellist üle pika aja ka konsoolimaailmas, muide enam ei pea missiooni lõpetamiseks kõiki vastaseid maha tapma, jäetud on mitu võimalust asjade lahendamiseks ning vastavalt valikule võib ette tulla ka kergeid muudatusi järgmises missioonis. Ka peategelase varustus ja level kanduvad edasi järgmisesse narratiivi missiooni, mis on väga meeldiv üllatus. “Age Of Wonders: Planetfall” nagu ka eelnevad sarja mängud, on siiski väga aega nõudev ja veniv, seega kui olete kärsitu, ootate kiirust ning ei suuda rahulikult kulgeva tempoga kaasas püsida, siis võimalik, et te peaksite vaatama kuhugi mujale. Välimus ja heli on kvaliteetsed, mehaanika on tuttav ent täiustatud – tõeline maiuspala žanri austajatele.
Hinne: 9/10
+ Mäng on ilus.
+ Olgugi, et kergelt muudetud kujul, sarjale tuntavad iseloomulikud jooned on alles.
+ Mitmeid erineva tehnoloogia ning oskustega klasse.
+ Mitmeid viise missiooni lõpetamiseks, mõni isegi rahumeelne.– Aeganõudev, asjad ei käi just kohutavalt kiiresti
– Pole kõrvaltvaatajale huvitav.
