Oktoobri lõpus sõitsin autoga mööda linna koos oma vanema lapsega, kui sain kõne Gamestari lahkete inimeste poolt, et uus Assassin’s Creed on saabunud. Pean tunnistama, et ei olnud kuigi elevil selle uudise üle, kuid otsustasin mängule anda ausa võimaluse ennast tõestada. Samal õhtul panin lapsed vaikselt magama, liikusin läbi maja remontimata osa, kuhu olin ehitanud omale väikese mehekoopa. Panin valmis kõrvaklapid, joogid, näksimise, sooja teki ning vaikselt nurruva kassi. Juba pool tundi hiljem ei olnud enam kusagil saja-aastases vanas talumajas, vaid hoopis Londonis aastal 1868. Ronisin mööda seinu, liikusin mööda tänavaid nagu linna kaitsev Ämblikmees ning päästsin lapsi suurtest tehastest. Ma olin kangelane sellest ajastutruus seiklusmängus, mis on märgiks, et Ubisoft suudab selle frantsiisi päästa.
Kahekesi on ikka parem
Alustasin Assassin’s Creed seeriaga tutvumist alles kolmanda osa juures, peale mida olen korralikult mänginud igat episoodi. Senimaani raudne lemmik on Assassin’s Creed: Rouge, sest lugu oli paeluvam kui tavaliselt ning liikumine andis rohkem vabadust kui seda oli teinud eelmised mängud. AC: Unity jättis mind pigem külmaks, kui midagi muud, sest ei suutnud kuidagi edasi minna ega isegi paigal olla, vaid liikus tublid mehesammud tagasi tuldud suunas, jättes terve frantsiisi kvaliteedi ja vajalikkuse tugeva küsimärgi alla.
Syndicate alustab tugevalt – puudu on võrgusmängimise võimalused ja vajalikkus ning mäng on lisanud juurde rohkem rollimängu elemente. Kindlasti ei pea eraldi üle mainima, et mäng on paganama ilus. Kodus on mul suur FHD televiisor ning õgisin seda linna iga nurga alt. Pidevalt tuli ette momente, kui lihtsalt rahulikult jalutasin mööda tänavaid, ronisin mööda katuseid ainult selle jaoks, et linna paremini vaadata saaks. Kindlasti aitab asjale kaasa, et saan turnida mööda Londoni arhitektuuri tippsaavutusi ning juttu rääkida erinevate ajalooliste figuuridega. Ajastutruudus on olnud tugev läbi terve frantsiisi, kuid Syndicate toob selle rohkem esile kui kunagi varem on seda suudetud teha.
Terve linn on täis elu. Hommikuse päikesetõusu ajal linnas liikudes on tajuda terve linna elujõulisus ja inimeste kohalolek. Tänavatel ei liigu lihtsalt NPC-d (non player characters), kes on kivinäod ja stoiliseid kujukesed, vaid virtuaalsed kodanikud, kes suhtlevad ja on osa suuremast plaanist. Linnas sõidavad ka hobukaarikud, tuhisevad ringi rongid, möllavad tööhoos tehased ning tänavate pimedates nurkades on kodutud inimesed ja loomad. Atmosfäär imeliseks seikluseks on loodud.
Rohkem sügavust ja vähem draamat
Syndicate toob mängijale tervelt kaks protagonisti, kes on erinevad isiksused ja arvamused. Õe-venna duo Jacob ja Evie töötab ootamatult hästi, pakkudes vajalikku variatsiooni mängulisse naudingusse ning luues uue kihi karakterite arendamise jaoks. Olulisel kohal on nende kahe erinev elufilosoofia ning arusaam, et mida tähendab olla palgamõrvar, kus Evie on tugeva missioonitundega ning Jacob humoorikam ja mängulisem. Narratiiv, mida läbi nende kahe antikangelase räägitakse, on intiimne nagu seda oli Unity lugu, kuid draamat on tugevalt tagasi tõmmatud. Mängu stsenaristid võtsid kuulda tagasisidet Unity kohta, kus liigne draama hakkas päris kiirelt häirima, siis seekord on draamat natukene liiga vähe. Klassikaline lugu ahnusest on draamapuuduses veidikene kuiv ning karakterid säravad liigselt muude tegevuste taustal.
Hoolimata väikestest puudujääkidest on Syndicate’i lugu frantsiisi üks parimaid, selles ei ole kahtlust. Kaasatundlik ülesehitus tolle ajastu lapstööjõu suunas on kergelt imponeeritav ning eriliseks muudab võimalus suhelda ajalooliste figuuridega nagu Alexander Graham Bell, Charles Dickens, Charles Darwin ja Karl Marx. Lisaks väikesele ajaloolisele tunnile, saab iga mängija olla osa nende inimeste edasises edus ning põhjustes, miks nad on tänapäeval niivõrd tuntud.
Olgugi, et peategelastel on veidikene rohkem sügavust ning suhted on paremini ekraniseeritud, on kahjuks loo lõpp äärmiselt antiklimaatiline. Mängus olev antagonist ei ole tõsiseltvõetav, kuigi teda upitatakse terve mängu jooksul päris pidevalt ja suure hooga. Kahjuks Crawford Starrick ei ole meeldejääv ning äärmiselt antiklimaatiline lahendus ei paku sellist rahuldust nagu mängus olev teekond võiks lubada. Templirüütlite osakaal on seekord jäänud väiksemaks ning annab loota, et juba järgmine Assassin’s Creed lugu toob ehk midagi muud.
Limiteeritud kontroll ja uued funktsioonid
Mäng ei lähe kaugele endale omasest lihtsusest. Assassin’s Creed ei ole kunagi olnud mäng, mis nõuaks eriliselt head mängimisoskust, vaid hoiab väga sirget ja rahulikku joont. Kogu liikumine ja ronimine on endiselt ainult kahe nupuga ja suuresti toimub täisautomaatselt, seega kusagilt alla kukkuda ei olegi võimalik. Selline liikumismudel on siiski kohati halb ning töötab mängija kahjuks, sest mitteintuitiivne nuppude paigutus ning kogu tegevuse paigaldamine ainult kahele nupule toob vahel kaasa ebameeldivaid situatsioone, mis ei ole tingitud mängija enda oskuste tõttu, vaid mängu limiteeritud kontrolli pärast.
Syndicate samuti suurendab rollimängulisi elemente ning seda teeb juba suurepäraselt. Mängusisese raha ja XP punktide osakaal on suurem kui varem ning motiveerib paremini tegema ka kõrvalisi ülesandeid. Lisaks pakub mäng palju uusi oskuseid, mis on erinevad mõlemale “kangelasele” ning igasugune areng toob kaasa ka kurikuulsust, mille pealt elatub mängija gäng. Syndicate toob sisse ka veel ühe uue elemendina gängi loomise ja majandamise kui kolmas tegelane, mille kaudu on võimalik oma mängukogemust tugevalt parandada ning lihtsustada.
Lisaks uuele varustusele, relvadele, nugade loopimisele, pakub Syndicate ka täiesti uut käsikähmlust, mis on tugevalt meelelahutuslik oma brutaalsusega. Verine, jõhker ning koomiline, mis annab lootust, et ühel päeval võiks Assassin’s Creed karakterid liituda ka Mortal Kombati universumiga. Täiesti uuena pakub mäng hobukaarikutega sõitmist, nendega linna hävitamist ning täiesti reaalseid tagaajamisi koos rammimise ja kõige muuga. Hiilimise teeb kergemaks uus indikaator, mis näitab vaenlaste suunda, kes võiksid mängijat märgata, tehes kõvasti lihtsamaks esimeste vastaste mahavõtmise situatsioonides, kus nähtavus ei ole väga hea.
Hinnang
Hindena annaksin sellele mängule tugevad 7,5 punkti kümnest, mis on 2,5 punkti kõrgem, kui enne mängimist julgesin loota.
7,5 – väga hea mäng, mille puuduseks on materjali potentsiaali vähene kasutamine või omab väikeseid puudujääke teostuses
Mängu arvustamisega abistas Gamestar!
