„Exoprimal“ on Capcomi verivärske kolmandas isikus tulistamismäng, mis segab kokku „Sharknado“ absurdsuse, Christopher Nolani stiilis haarava süžee ja „Warframe-i“ tüüpi eriti futuristlikud exosuitid. Tulemuseks on värske ja piisavalt unikaalne elamus, mille teostus on parimal juhul konarlik ning ei vasta Capcomi tavapärasele standardile.
„Exoprimal“ on meeskonnapõhine tulistamismäng, kus mängija kehastab Exofighterit, üliarenenud lahing-ülikondades sõdalased, kes peavad tuliseid võitluseid dinosauruste vastu. Jah, needsamad hiigelsisalikud, kes läbi dimensioonide vaheliste portaalide meie dimensiooni valguvad. Abius Corporation, sama korporatsioon, mis toodab Exofighterite lahing-ülikondi, arendasid tehisintellekti nimega Leviathan, mille abil dinosaurustega võidelda. Leviathan eesmärgiks on aidata Exofighteritel sauruste rünnakuid ette prognoosida.
Mängija kehastatud nekrut Ace satub oma karmi ja humoorika meeskonnaga patrull missiooni käigus ühe eelmainitud portaali keerise lõksu ning leiavad end Bikitoa saarelt. Väikene saar on sauruste poolt maatasa tehtud. Seal Ace kohtub kogenud veterani Magnumiga, kes selgitab meeskonnale, et nad on läbi portaali uude dimensiooni ja aastasse sattunud, kus Leviathan on ära keeranud ja hakanud Exofightereid ajas tagasi sauruste hordide vastu võitlema saatma. Õigupoolest teeb seda selleks, et Exofighterite lahingusuutlikust mõõta ja muid andmeid koguda. Loo jooksul püüab Ace ja tema meeskond Leviathani kohta rohkem infot saada, et temast kuidagi võitu saada, samal ajal tema lahingsimulatsioonidest osa võttes.
Kontrollitud kaos
Üks esimesi märksõnu, mis „Exoprimali“ puhul pähe tuleb on kontrollitud kaos, sest mängu mängides just see koguaeg toimubki. Ekraanil on korraga massiivsed kogused sauruseid ja 4 meeskonna kaaslast, kellel on üksainus missioon – oma arsenaliga nii palju sauruseid, nii kiiresti kui võimalik, tappa.
Lahingus sees olles on kõik vägev, siis sellest väljaspool jõuame mängu suurimate nõrkusteni. „Exporimalis“ on 3 peamist klassi: Assault, Tank ja Support. Mõni kogenuim lugeja juba teab, et need on 3 peamist klassi ka kõiksugu nö „kangelastel“ põhinevates tulistamismängudes ja ka tavalistest rollimängudes. Kuna siin on tegu suuremal jaol PvE (Player vs Entertainment) mänguga, siis on vaja pisut laialdasemat klasside valikut. Samas ei saa mängustiili valiku kohta ka liialt nukrutseda, sest kõik lahing-ülikonnad on siiski täiesti unikaalsed.
Iseloomuta süsteemid
Klasside uuendamine jätab tugevalt soovida. Igal lahingülikonnal saab 16-ne mooduli hulgast valida 3, mis käituvad „ExoPrimali“ puhul kui uuendused. Kahjuks on tegemist järjekordselt vaid tühjade numbritega, kust on igasugune iseloom ja teema puudu. Kas tahad, et sul oleks 50 elupunkti rohkem või liiguksid 10% kiiremini? Olgugi, et mingi valik on mängijale antud, ei anna see mängupildile ega mängu teemale mitte midagi juurde. See on üleüldine probleem viimastel aastatel välja lastud mängudel, et ilusas pakendis ei ole mingit sisu. Mängija valik oma lahingülikonna oskuste uuendamisel peab olema selliselt, et see kajastuks ka mängu mängides, mitte ainult menüüs.
„ExoPrimali“ teiseks suuremaks miinuseks on mängu variandid, sest hetkel on valikuks ainult Training ja Dino Survival. Viimane on lihtsalt suvaliselt genereeritud level, kus mängija(d) peavad aja peale ülesandeid täitma. Ja „ülesandeks“ on pea alati lihtsalt sauruste tapmine ja kumb meeskond kiiremini ülesandeid täidab on võitja. Dino Survival on ka ainuke viis ExoPrimali narratiivis edasi liikuda, kuid nagu arvata võib, siis selliselt kipub mäng ennast kordama. Kuigi suurte masside dinosauruste õhkulaskmine on mingiks ajaks rahuldav tegevus, siis korduvate tasemete läbimängimine muutub siiski päris kiiresti igavaks ja lausa tüütuks. Isegi väsitavaks.
Ununeb kiiresti
Mäng on audiovisuaalselt täiesti keskpärane. Siin pole mitte midagi revolutsioonilist ja pigem alla Capcomi tavapärase standardi. Päris tihti rikuvad saurused mängus olevaid füüsikaseaduseid, mis lõhub sellist puhta mängukogemuse illusiooni, on üldine mulje siiski positiive. Muusika teeb oma töö ära, kuid ega tegelikult meelde ei jää, millest on alati kahju.
„ExoPrimal“ on paariks päevaks unikaalne ja lõbus kogemus, kuid pikas perspektiivis jätab tugevalt soovida. Kindlasti on siin midagi iga žanri fännile, kuid ei ole piisavalt fokuseeritud, et hoida mängijat uuesti ja uuesti tagasi tulemas. „ExoPrimal“ jääb üheks nendest mängudest, kus idee jooksis teostusel eest ära ning ajalugu tõenäoliselt mäletab seda kui „see dinosauruste protaali mäng“.
Hinne. 6/10
