„Evil West” on Poola arendaja Flying Wild Hogi kolmandas isikus märulimäng, mis lubas rohkem kui reaalselt suutis. Teos ilmus 2022. aasta novembris, kuid läks oma vanamoodsa mängupildiga suurema peavoolu radari alt läbi. Mäng selgelt pole veatu, kuid see väärib rohkem tähelepanu ja kiitust kui on juba saanud. Loo protagonist vampiirikütt Jesse Rentier on võimeline laineid lööma (ja koopiad müüma), kuid kahjuks keegi pole temast mitte midagi kuulnud. Kas „Evil West” on võimeline, et olla järgmine „God of War”?
Võrreldes „Evil Westi” teiste sarnaste videomängudega samast žanrist, siis on lihtne märgata kui vanamoodne see tegelikult on. Saame teha argumendi, et mäng on lihtsalt aja hammastrataste vahele kinni jäänud, kuid lähemalt vaadates on näha, et lavastajad Michał Szustak ja Paweł Libiszewski tahtsid taaslavastada Playstation 3 kuldajastu valemit ja nostalgiat.
Narratiiv leiab aset aurupunk-stiilis, alternatiiv-ajaloolises metsikus läänes, kus pesitsevad vampiirid ja muud deemonlikud olendid tabavalt nimetatud sanguisuge. Ainus, mis pahalasi vaos hoiab on Rentieri Instituut (edasi RI), kelle töö on tehnoloogia abil inimkonna vaenlaseid tagasi lüüa. Mängija kehastatud anarhistlik vampiiripüüdja Jesse Rentier on suhteliselt klassikaline kauboi – mitte-stereotüüpiline, mässumeelne, vankumatu ja kangekaelne. Tema isa, William Rentier, on RI asutaja ja teadlane, kelle leiutiste abiga on RI agendid, sealhulgas Jesse ise, suutnud vampiiridele vastupanu osutada.
Loo algusminutitel avastab Jesse, koos oma erru läinud RI agendist sõbraga Edgar Gravenor’iga, et kõrgel ametikohal olev vampiiripealik Peter D’Abano proovib veenda vampiiride juhtkonda alustamaks inimkonna vastu täieulatuslikku sõda. Jesse ja Edgari vaikne varitsus muutu sõneluseks rusikate ja püssidega. Suurema üleüldise vägivalla tõttu muutub D’Abano teovõimetuks, sest Jesse raiub ta pea maha. Sellest momendist edasi hakkab D’Abano visiooni edasi kandma tema tütar Felicity. Võimukast naisest saab loo tõeline antagonist, kelle vastu mängija (ja Jesse) võitlema hakkab.
Sünopsise edasine sügavam analüüs võib iga tavalise inimesegi oma meelemõistuses kahtlema panna. On ilmselge, et stsenaristid Aleksander Sajnach, Maria Borys Piątkowski ja Michał Gałek ei ole sellele suurt rõhku pannud, sest kogu teose narratiiv on vaid järelmõte. Siiski peab kiitma mängu dialoogi, huumorit ja õnnestunud one-linereid, mis on kiired, teravad ja vaimukad. Sinna hulka kuuluvad ka üksikud metanaljad. On arusaadav , et mäng ei proovi ennast võtta liialt tõsiselt, kuid mängib ohtliku piiri peal muutuda enda paroodiaks.
Suurt rõhku on pandud võitluse koreograafiale ja sadadele erinevatele viisidele kuidas vastaseid raiuda, hakkida ja tükkideks tulistada. Tuues võrdluseks teisi teoseid, siis tundsin iga kord kui missioonides tekkis vastasseis, et siin on palju sarnasusi „Doomi” mänguseeriaga. Mängija peab igal momendil midagi tegema, sest paigale jäädes on surm kiire tulema.Mobiilsus ja vaenlaste prioritiseerimine on kaks mängu tähtsaimat mehhanismi. Sarnasuse toovad esile ka eriti võikad finisherid, mis on piisavalt kiired, et mitte adrenaliinirohket võitlust pausile panna, vaid hoopis lisasid vürtsi „Evil Westi” juba niigi võikale atmosfäärile.
„Evil West” on palju laenanud oma žanri eelkäijatelt, eriti just God of Wari seerialt. Kuigi tolles on mängija kasutuses kirves ja sellega viskamine, siis „Evil West” on leidnud hea segu tulirelvade ja rusikate vahel. Ei teki kordagi tunnet, et mängiks tulistamismängu või kaklusmängu, vaid võtab parimad osad mõlemast ja seob need sobivalt kokku. Nüüd mängija ülesanne on igas olukorras otsustada, et kumb lähenemisviis on tõhusam.
Väljaspool võitlust on mäng konarlik. Kuigi Prince of Persia tüüpi pusled on kergelt lahendatavad, on need heaks vahepalaks vampiiride ja deemonite veristamisele. Veel üks põhjus, et miks „Evil West” tundub vanamoodne on karakteri uuendustes. Seal ei ole lihtsalt rohkeim numbreid, vaid on kas uus varustus või täiesti uus viis kuidas pahalasi tappa. Teose suurim puudulikkus on mängija vabaduses ja avastamisvõimaluses, sest mäng on üles ehitatud lineaarsel kujul. Algab suvaline missioon ja mängijal on ainult üks rada, mida mööda liikuda. Ühes alas tegeled vaenlastega, teises ja kolmandas on vahepeal pusle või videolõik ja ongi missioon läbi.
Meelitav noogutus vanemate põlvkondade mängudele on meeldiv, kuid sellest jääb tänapäeva publikule väheseks. Mängija liikumise ja vabaduse piiramiseks on nähtamatud seinad, mis viitab nõrgemapoolsele levelidisainile. Ainukene põhimissiooni kõrvalepõike põhjus on raha või muu karakteri uuenduse üles korjamiseks loodud pisikene pusle. Visuaalselt on tegemist vapustava elamusega, mis on ka peamine põhjus, et miks olen üllatunud mängu nõrga leviku üle. Tehnilisi probleeme ja erinevaid rikkeid on vähe, eriti kui võrrelda viimaste aastate teiste suurteostega. Isegi kui vahel harva tekib mõningaid visuaalseid defekte, siis on need pigem koomilised kui problemaatilised. „Evil Westi” maailmaehitus on kiiduväärt, sealhulgas ka levelite üldine disain. Kuna iga uus missioon leiab aset erinevas asukohas, oli meeldiv näha tasemete ja keskkonna varieerumist. „Evil West” ei ole järgmine „God of War” või „Devil May Cry”, kuid oma jala surus ukse vahele küll.
Head mängimist.
Hinne: 7/10
