Tootja: Insel Games Ltd., Runewaker Entertainment
Lavastaja: –
Platvormid: PC
Ilmumisaeg: 20. september 2017
Hind: 14,99€
Kui esimest korda “Guardians of Emberi” kohta lugesin, siis tundus olevat see kui unistus. Olen alati arvanud, et “Diablo 3” oleks palju parem mäng, kui seal oleks vaheldusrikkam lõppmäng. Seda kõike “Guardians of Ember” vähemalt paberil pakub, oma teistmoodi lähenemisega, sidudes kokku ARPG ja MMORPG elemendid. Mäng on üle elanud mitu erinevat faasi, saades alguse Taiwanist ja Free to Play mudelist. Euroopasse jõudis ta hiljem, hinnaga 14.99€ baasmängu eest, millele saab erinevaid lisapakke osta. Lisapakkidena siin ei saa rääkida lisa sisust, vaid mugavus- ja kosmeetikaelementidest.
Mängus on neli erinevat rassi, mille vahel tuleb endale meeldiv valida. Visuaalselt on karakteri loomine üsna tagasihoidlik, kus valida saab nelja erineva näo ja soengu vahel, veidi rohkem on võimalust juuste värvi sättida. Samamoodi klasside valikust, mida on mängus 6, midagi erilist ja üllatavat ei leia. On mindud tüüpilist MMORPGdest tuttavat liini pidi – tank , support , damage dealer. Nagu RPGdega ikka, oluliseks detailiks on lugu, mida mäng jutustada üritab ja mida Sina kui tegelane läbi elad. Siin ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks teada, mis edasi tuleb. Narrativ on üsna mitte midagi ütlev juba algusest peale ja mingit tõsist huvi questide tekste lugeda ei tekkinud. Seega, relv kätte ja võitlema!
Alustasin oma seiklust väikesest laagrist, kus kohe anti kätte esimene ülesanne ja teele ma läksin. Tee peal seisvatele 1-3 vastasele sai üsna kerge vaevaga lihtsalt peksa antud, raha ja varustus endale krabatud. Taaskord ei ole midagi uut siin leiutatud. Valge-roheline-sinine värviskeem ja igipõline valik – kas veidi rohkem eluenergiat või jõudu. Alguses on kasutada kaks oskust, mida saab skilltree kaudu kas tugevamaks arendada või siis uusi oskusi juurde võtta. Nuppude valik on lihtne, hiire parem-vasak nupp ja numbriklahvid klaviatuuril, kuhu siis erinevaid oskusi ritta panna. Võimalus oma oskuseid ja näitajaid resettida ja uuesti paika panna põhimängus puudub, seda saab eraldi osta mängusisesest poest.
Erinevad maagiad ja efektid on hästi ja ilusti tehtud, kus taevast välku alla võludes või mürginooli lennutades on seda lausa lust vaadata. Esimese hooga veidi aeglasem võitlusmehaanika tundus täiesti rahuldav ja elamust pakkuv. Aga see tunne kadus kiirelt, sest üle viie vastase gruppides ei olnud ja neid vaikselt ükshaaval maha nottida ei olnud üldse nii rahuldust tekitav kui Diablos läbi kümnete vastaste raiumine. Veidi põnevust tekkis kui esimest “Public Eventi” nägin. Need on siis kaardil asuvad avalikud üritused, kus kõik mängijad saavad oma panuse anda. Esimese sellise tegin üksinda, kuna ühtegi teist mängijat silmapiiril ei paistnud ning kahjuks tuli hiljem tõdeda, et ka järgmised tegin üksinda.
Värskendava uuendusena lihtsalt mööda samu kaarte liikuda on mängu lisatud ka random dungeonid (koopad), kus on valida kolme erineva raskustaseme vahel ja teha saab neid nii grupi ka kui üksinda. Ühel hetkel sai proovitud mitu packi korraga võtta ja esimest korda surmagi saada. Surma saamise korral pakuti mulle kolm varianti, et kas tahan ellu ärgata viimases checkpointis, linnas või siis kasutada mingit asja, mis mu sama kohapeal ellu äratab. Kuna viimast oli mul ainult üks (neid saab osta raha eest, mängusisesest poest, enda ühe sain Deluxe editioniga), siis valisin viimase checkpointi. See asus muidugi kahe kaardi tagusel alal, nii et uuesti samasse kohta joosta oli ikka jupp tegemist. Kui tüüpilises ARPGs maha löödud vastased jäävad surnuteks, siis “Guardians of Emberis” on tänu MMORPG osale see lahendatud nii, et vastased tekivad tagasi. Tüütus kuubis! Selle tagasijooksmisega sain igatahes aru kui oluline on Deluxe Editioniga kaasa tulnud hobune. Ilma selleta oleks tagasijooks kordades tüütum olnud.
Graafilise poole pealt on tegemist normaalse teosega, küll aga tehniliselt vigase mänguga. Mitmed graafilised seaded mängusiseselt ei rakendunud, korduvalt jooksis mäng kokku seadete muutmisel ja lõpuks tuli ise konfiguratsiooni failides asjad paika sättida. Samamoodi ei saa öelda, et mängu heliline pool minu jaoks kuidagi esile tõuseks. Tavaline ja suht tüütu taustamuusika, suht kuivad heliefektid ja suures plaanis võib rahulikult heli üldse välja lülitada ja lihtsalt muusikat kuulata. Maailm on suur, 58 erinevat regiooni, mis jällegi MMORPGle omaselt on püsiva ülesehitusega, nii et kaardid on alati samad.
Siin ülevaates korduvalt mainitud MMORPG – Massive Multiplayer Online Role Playing Game – see on sellest mängust täiesti välja jäänud. Viie tunni jooksul nägin ainult ühte teist mängijat ja see oli ka kõik. Huvi pärast uurisin internetist, et palju siis neid mängijaid on, et minul ühtegi kohata ei õnnestu. Steamcharts ütleb keskmiseks mängijate arvuks erinevate kuude lõikes 28 – 79 mängijat korraga mängus. Ehk siis kui mängijaid on vähem kui regioone, siis võib-olla keeruline kedagi teist kohata.
Omas žanris on seda mängu veidi keeruline võrrelda, sest see on esimene ARPG/MMORPG segu, aga kui võtta nüüd žanrid eraldi, siis ei ole tegu hea mänguga ei ARPG ega ka MMORPG teemas, millest on veidi kahju, sest idee on ju tegelikult hea. Raske on ka soovitada mängu, mis on võtnud MMORPGst elemendid ja muuda sellega ARPG poole halvemaks. Mängijate baas on ~50 mängija juures, seega midagi massiivset siin küll ei ole. Nii et enamus elemente, mis MMORPGst on võetud, võiks tegelikult täiesti olemata olla ja siis saaks ehk keskmiselt hea ARPG kokku – kuidagi.
Hinne: 3/10
+ Diablolik kaamera nurk.
+ Ilusad animatsioonid.
– Igav story.
– Vähe mängijaid.
– Paljud elementaarsed asjad on paywalli taga.
– Hetkel ei ole reaalselt mängitav.
