Tootja: Ninja Theory
Lavastaja: Tameem Antoniades
Platvormid: PC, Playstation 4
Ilmumisaeg: 8. august 2017
Toetaja: Hobbygamer.ee

“Hellblade: Senua’s Sacrifice” ei ole kindlasti raske mäng, kuid väljakutsuv teos enda žanris, hägustades piire videomängude ja teiste meediumite vahel ning eelkõige eksperimenteerib võimalustega vaimuhaiguste näitamisel väljaspool olijatele. Keerulise ehitusega videomäng saab edasi antud ainult samasuguse ülevaatega, sest psühoos, skisofreenia ja teised reaalsust murdvad haigused ei ole midagi, mida saab ühe lausega kokkuvõtvalt edasi anda. Senua seiklus sellel veidral Skandinaavia maastikul on märkimisväärne, sest suudab mängija panna kahtlema kõiges, kasutades selleks mitmeid innovatiivseid visuaalseid lahendusi, mida pole kunagi varem videomängudes näinud. Juba esimestel minutitel kui Senua paadiga mööda järve sõuab ja erinevad hääled hakkavad kõnetama, sain aru, et tuleb meeldejääv seiklus, mis testib kannatust ja laiendab arusaamist probleemidest, millega vaimuhaiguste all vaevlevad inimesed peavad igapäevaselt tegelema. Skandinaavia mütoloogiasse seatud psühholoogiline seiklusmärul viib mängija surmatud armastuse otsingule allmaailma pimedatesse ja halastamatutesse nurkadesse, kus mitte midagi ei ole selline nagu paistab.

Senua sündis andekana, olles võimeline nägema asju, mida teised ei ole – täpselt nagu oli enne teda tema armastatud ema. Või vähemalt selliselt erinevad hääled mängijale ajalugu teada annavad – kord ühte, kord teistmoodi. Esimest korda tõeliselt hämmastunud moment oli teel illusioonide jumala kõdunenud kaarna Valravni poole, kus vaatenurgad muudavad reaalsust – avades ja sulgedes võimalusi. Liikudes läbi kraavi, piiritletud laipadest, kes põrgust põlatud, kuulsin tuttavat häält sositamas: “Kui pimedus räägib, see muudab kõike – tehes kodust võõra maa ja armastatud inimestest tundmatud koletised. Pagendamine on loogiline kui selgub, et sa pole kunagi tegelikult kodus olnudki.” Erinevad tumedad sosinad, illusioonid ja veidralt tõesest vaated inimhinge sisemusse on üks osa mängukogemusest, kus pimedus on metafoor vaimsetele haigustele ning suurepäraselt kirjutatud videomäng tõestus, et psühhoosis liikuvad deemonid on sama tõelised kui iga teine iseloom inimeste eludes.

Senua teekond viikingite põrgusse on keeruline ja väljakutseid täis, kus isiklikud deemonid segunevad veriste ja õudsete põrgusigitistega, kes kõik tahavad karistada naise soovi enda armastatud mees – Dillion – päästa. Imeliselt kirjutatud ja esitletud isiklikud deemonid on tõeline fookuspunkt, kus Hellbalde särab suure leegiga, olles sammukene ees ainult osaliselt avastatud psühhoterrori žanris. Need hääled Senua peas on kunst selle kõige õõvastavamas tähenduses, sest õudus ei tule mitte sõnadest, vaid teadmatusest – kes on päris, kas üldse on keegi päris ning kes on neist Senua ise – kes iganes see siis ka ei oleks. Nimelt Senua kannatab psühhoosi käes, mis on kliiniline termin reaalsust puudutavate vaimuhaiguste kohta, kus hääled räägivad, erinevad iseloomud tõusevad esile ning mitmest reaalsusest saab üks kaos, kus iseseisev orienteerumine on võimatu.

Ninja Theory (Devil May Cry, Heavenly Sword) loodud mäng on ühtejagu geniaalne ja teist sama palju frustreeriv, sest hääled ei jää kunagi vait, nad pidevalt valetavad või annavad valeinformatsiooni, kuid kuna vahel on neil ka õigus (hoiatavad ohu eest), on keeruline neid ignoreerida. Nad annavad taustainfot loo protagonisti, viikingite eluolude ning detailset infot Skandinaavia mütoloogia kohta, mis jooksavalt muudab maailma, kus Senua on vaikselt eksimas. Mängumehaanika ehitab ennast selle frustratsiooni najale, pakkudes mitte mingisugust informatsiooni nuppude kohta, võitluse kohta või üleüldiselt – kuidas see mäng toimib. Õnneks lihtsakoelised juhtnupud ei ole probleem igale mängijale, kes varem on pulti käes hoidnud, kuid kõik need elemendid loovad kogemust, mis defineerib ümber palju asju, mida arvasin videomängude kohta teadvat.

Vaime manipulatsioon on oluline võtmasõne “Hellbalde: Senua’s Sacrifice” juures, sest juba promokampaania ajal räägiti, et liiga palju suremist paneb mängu salvestatud progressi kustutama. Samasugune info tuleb ka siis, kui esimest korda mängus surma saab, kus hääled hoiatavad, et kõdunemine ei tohi jõuda peani. Reaalsuses siiski midagi ei juhtu – ei Senuaga ega ka mängijaga, kuid see teadmine teeb ettevaatlikumaks ning rohkem mõjutatavaks tervest keskkonnast, sest suurendatud tähelepanu detailidele tähendab nende suurendatud mõju vaatlejale. Tugev sümbolism mängib samuti rolli atmosfääri loomisel, kus teadlikult paigutatud keskkonna elemendid ja ruunide otsimine demonstreerib inimaju võimet leida mustreid sealt kus neid tegelikult ei ole. Huvitav on ka viis, kuid Ninja Theory tõlgendab võltsreaalsust – perspektiiv muudab füüsilisi objekte ning füüsikaseadused on suhteliselt, seotud emotsioonidega, mitte tegelikkusega. Noh, see viimane on ikka tugeva debati all terve lühikese kaheksatunnise seikluse käigus.

“Hellbalde: Senua’s Sacrifice” ei ole esimene mäng, mis käsitleb vaimseid probleeme ning esitleb neid huvitaval viisil. Varasemalt tehtud erinevad ideed ja ka hetkel värskelt ilmunud “Observer” kõik annavad unikaalse versiooni sedavõrd suuremahulisest probleemist, kuid Hellbalde teeb midagi teistest paremini. Ninja Theory eesmärk oli murda vaimuhaiguste stigmasid, kus levinud ideed, et inimesed peaksid depressioonist “üle saama” on rohkem kahjulikud kui tavainimene suudab ette kujutada või isegi näiteks puudulik arusaam skisofreeniast ja kui hävituslik see on. Mänguga on kaasas 25-minutiline dokumentaalfilm, mis käsitleb seda teemat ja seal on näha, kuidas erialaspetsialistid ja psühoosi diagnoosiga inimesed oli arendamisesse kaasatud.

Mäng on siiski seiklus, kus Senua liigub läbi erinevate ülesannete, et liikuda lähemale enda kaotatud armastuse hingele, mille peab püüdma mehe koljusse, mida endaga kaasas kannab. Illusioonide jumal pakub erinevaid puzzlesid, kus lahenduseks tuleb läbida väravaid, mis muudavad keskkonda. Siis on tulejumal Surt, kes põletab keskkonda, millest Senua peab kiiresti läbi saama, taksituseks erinevad hinged, kes tulesurma läinud. Ühel momendil tuleb Odini katsed, kus iga erinev ülesanne on täiesti unikaalne mitmes mõttes. Isiklik lemmik oli pimeduse väljakutse, kus silmad valetavad. Tuleb uskuda teisi meeli nagu kuulmine. Pime, hirmus atmosfäär ja koletis seisab mängija ees, kuid kuuled midagi liikumas enda kõrval. Mida teha? Suurepärase pikkusega erinevad momendid läbi terve kestvuse teevad kaasakiskuva terviku, kus ei jõua igav hakata, kuigi pean ütlema, et lõpuks minu kannatus sai võitu. Soovisin rohkem teada saada, mis lõpuks tuleb kui lahendada veel erinevaid ülesandeid ja tappa veel põrgusigitisi.

Senua lahkus enda hõimust ja elas pagenduses mõnda aega üksinda, enne kui otsustas enda mõrvatud armastust otsima minna. Huvitav on, et kuidas hääled, mis kord on ratsionaalsed ja rahulikud, muutuvad kiiresti edasi ja tagasi. “Ta otsustas võidelda ja tappa selle, mis oli saanud tema osaks. Olin naiivne uskumaks, et ta suudab teha seda üksinda.” räägib üks häältest koheselt seikluse alguses. “Pole olemas sellist asja nagu võit pimeduse üle. See ei soovi teda tappa…vähemalt mitte veel. Sa arvad, et suudad pimeduse üle võtta. Suudad seda lahti mõtestada. Ja kui vaikne moment saabub, kergendus hinges, saabub see taaskord ja viskab kõik kaosesse. See uputab mõistuse hirmus, tõmmates järjest sügavamale sügavamale auku ning iga järgmine kord tundub, et äkki enam ei tulegi sealt tagasi. Iga lahinguga pimedus saab tugevamaks. Iga lahing viib teda lähemalt hävimisele. Ebaaus, kas ei ole?” jätkab see sama hääl. Suitsiid on väljapääs ja pimedus on metafoor millegi palju hullema kohta. Kas kõlab endiselt nagu “ainult videomäng”?

Hetkeks tagasi reaalsuseses, siis “Hellbalde: Senua’s Sacrifice” on üks paremaid teoseid läbi kõikide meediumite, mis käsitleb vaimuhaiguse probleeme ning kuidas lein võimendab niigi keerulist situatsiooni. Ainukene vaenlane on inimene ise – mitte keegi muu. Sujuv võitlusmehaanika, minimalistlik menüüdisain, lineaarne vähe interaktiivne keskkond ja mõõdetud korduvus on kõik töötavas harmoonias hullumeelse naisega, kes ei suuda leinaga toime tulla. Ninja Theory on varasemalt olnud teemas seksistliku disainiga, siis huvitava irooniana on nende hittmängu protagonistiks naine, kes peab päästma enda mehe. Peale selle, et naine on totaalselt segane (surnud mehe pea on kotis kaasas), ei õnnestu ka tema missioon, mis polnud algusest peale isegi reaalne. Või ma hetkel valetan ja naine leiab Dillioni, kelle armastus on tasakaaluks naise psühhoosile? Või hoopis Senua peab ennast ohverdama, et päästa mehe hing, sest mängu nimi on Senua ohverdus? Või hoopis Senua ise on pimedus ning mingeid deemoneid ei olegi? Või hoopis…….

Hinne: 10/10

+ Innovatiivsed visuaalsed lahendused
+ Oluline ja kaasakiskuv teema
+ Unikaalne disain
+ Sujuv mängukogemus
+ Harmooniline mänguosade sümbioos
+ Kalkuleeritud tegevustik, pikkus ja manipulatsioon
+ Suurepäraselt näideldud ja sisse loetud
+ Suurepärane narratiiv
+ Imeilus detailne keskkond
+ Mitmekihiline emotsionaalne ja vaimne kogemus
+ Odav (30€)