Tootja: Squad, Private Division,
Lavastaja: Felipe Falanghe
Platvormid: PC
Ilmumisaeg: 27. aprill 2015 (põhimäng), 13. märts 2018 (lisapakk)
Hind: 39,99€

“Kerbal Space Program” oli veel alles hiljuti minu jaoks täiesti võõras nimi kui ühel päeval sain kirja reklaamiagendilt Daiva, kes viisakalt pakkus proovimiseks mängule värskelt ilmunud laiendit nimega “Making History“. Ütlesin muidugi ära, sest aega on vähe ning suuremaid teosed on palju käsil, lisaks veel puudus ka põhimäng, siis väga ei näinud mõtet. Daiva siiski oli järjepidev ning pakkus ka põhimängu, seega ei näinud enam põhjust ära öelda. Panin asja endale graafikusse ning vaikselt hakkasin õhtuti seda pusima. “Kerbal Space Program” on sandbox mängumaa, mis on tugevalt seotud sim stiilis mängimisega. Suurepärane ja täpne füüsika on alati meeltmööda, siis esimesed segased mängutunnid asendusid uudishimu ja enda proovile panekuga. Kogematta olin avastanud midagi, mida nautisin ning see asub kaugemal minu mugavustsoonist kui selle tegevustik meie koduplaneedist.

Loogiline on siin alustada mängust endast, et millega on üldse tegemist ning alles lõpun lisan ära kõik asjad, mida laiend endaga kaasa toob. Visuaalselt natukene harjumatu videomäng on loodud mängijat testima ja seda igal sammul. Siin on palju asju teha, veelgi enam avastada ning muidugi tuleb palju õppida. Reaalselt tuli lõpuks võtta kõrvale märkmik ning hakata konspekti tegema nagu kunagi vanal heal ajal koolipingis. Sellest kasvas välja üks elu enim rahuldust pakkuvaid saavutusi – raketiga teisel taevakehal maandumine. Nagu nimi ütleb, siis mängu eesmärk on ehitada töötav tehnika, mis suudaks väikseseid rohelisi mehikesi kosmosesse viia, ideega nad sealt ka tervena tagasi tuua ja just see viimane osa on raskem kui mis iganes videomäng tohiks olla. Tunnistan, et olen aastatega mugavaks muutunud ning jäänud liiga palju lootma enda kiirele mõtlemisele ja reaktsioonile, et enam ei suuda hakkama saada taktikalises keskkonnas, kus kannatlikus on kogu asja võti.

Tegevustik on planeedil Kerbin ning esimene eesmärk on jõuda planeedi lähedal olevale kuule nimega Mun. Mitu korda itsitasin kui selle kuu nime lugesin, kuid lõpuks võtsin ennast kokku ja tuletasin endale meelde, et olen siiski ju täiskasvanud (vähemalt dokumentide järgi). Ei oska öelda mitu rohelist mehikest hukkus, et saaksin esimese reisiga hakkama, kuid see number on suur. Vahepeal tundus, et see ei ole võimalik, sest iga asi muutis kosmoseraketi täiesti ebastabiilselt. Küll oli see liiga raske, küll kaldus koheselt küllili ning iga suvaline detail pani kõik asjad plahavatama. Valetaks kui ütlen, et natukene rusikada lauda ei peksnud ning kõvemat häält ei teinud. Frustratsioon oli siin oluline faktor, sest olen harjunud kõike oskama ja kiirelt, olema teistest parem ning targem, kuid “Kerbal Space Program” oli minu jaoks vajalik tagasihoidlikkuse õppetund.

Kõik need ebaõnnestunud maandumised ja tarbetud surmad siiski lõpuks viisid eduka missioonini. See õnnestumine tundus tõelise saavutusena, mitte sellisena, mida Playstation ekraaninurka viskab auhinnaks selle eest, et suutsin 10 kasti lahti teha. Veider on mõelda, et mäng tuli avalikuks esimest korda aastal 2011 ning vaikselt arenes edasi ja teeb seda ka veel täna. “Kerbal Space Program” kiidab ennast täpse füüsika pärast ja seda pean tegema ka mina. Tõsi, ülikoolis õppisin küll matemaatikat, kuid eluliselt täpsed lennumudelid, hõõrdejõud, kuumuse ja külma simulatsioon, aerodünaamika ning kaalujaotus ei jäta mind külmaks ning sellega katsetamine on puhas nauding, eriti kui iga uus muudatus viib natukene lähemale probleemi lahendamisele. Mängus on omajagu erinevaid missioone, võimalus valida ka naissoost väikeseid tulnukaid (moodne mäng ju siiski) ning detailne inseneride raport, mille järgi enda otsuseid paremini teha. Visuaalselt mitte midagi revolutsioonilist, kuid tänasel päeval täiesti arvestav tulemus. Alguses oli harjumatu ning jättis mulje, et mäng peaks olema kuidagi humoorikas, kuid tegelikult see oli minu enda soov näha humoorit kohas, millest tegelikult aru ei saanud.

Esimesed tunnid on äärmiselt keerulised ning viis, kuidas mäng enda võimalusi tutvustab, ei ole eriti hea. Tutorial jättis asjad segaseks ning enda käega õppimine võttis lisaks veel omajagu aega,, rohkem kui tahan siin tunnistada. Seega soovitaksin koheselt minna sandboxi kallale, kus eelarve on piiramatu ning kõik võimalikud tehnilised jupid on koheselt olemas. Tegevustik ise on tegelikult suhteliselt üksluine – valid ühe jupi, paned sinna kuhu soovid (mäng ise ei lase päris suvalised siiski asju panna) ning kui tundub, et asi on valmis, saadad masina stardiplatvormile. See on oluline moment, sest siit saab korjata infot. Mis iganes läheb valest on uus probleem, mis tuleb lahendada. Ja seda kordab tsüklit kuni masin on õhus, maandus sihtkohas ja tuleb ka tagasi. Palju õnne kõikidele, kes proovivad täpseid kütusekoguseid välja arvutada, sest mina seda ei suutnud.

Kahjuks on siit puudu igasugune struktuur väljaspool ehitamist. Mitte ükski asi ei suuna mängijat mitte ühelegi poole. Loogiline oleks alati sihtida järjest kaugematele planeetidele, kus iga järgmine samm on korralik lisa raskusastmele. Samas võib alati jäädagi sama asja tegema, proovides saada ideaalse lahenduse, mis hakkaks toimima kui turismimagnet. Selline natukene kaootilien esitlusviis on miinuseks ja plussiks samal ajal. Ühel pool on tore leida lahendusi pikkade maade läbimiseks, sest kütusepaagid saavad olla ainult kuni teatud suuruseni, seega tuleb ehitada erinevaid orbitaalseid tankimise ja ehitamise vahejaamu, kuid see võtab tohutult aega ja asjatut vaeva. Teiselt poolt on hea, et mäng ei hoia koguaeg käest, vaid annab mängijale vabadust arendada kuni momendini, kus see enam tegelikult ei olegi mäng, vaid õppeprogramm.

“Kerbal Space Program” ei ole siiski ainult kuiv ja ruineeriv numbritega mängimine, mis on disainitud nohikutele ja professoritele, vaid siin on natukene hinge kusagil peidus. Siin tulevadki mängu need väiksed rohelised mehikesed, kes annavad kogu asjale mõtte. Nemad on need, kes kõik need asjad ehitavad ning ka enda elu vajadusel teaduse arengu nimel ohverdavad, seega paneb natukene mõtlema küll, et kas ikka tahan jätta seda lolli naeratusega astronauti kosmosevaakumisse surema või mitte. Elu kogu selle teaduse juurde toob ka karjääri mängurežiim, mis on rohkem klassikaline sim, kus tuleb lihstalt ehitada, lepinguid hallata ja uusi hooneid genereerida. Iga uus asi toob midagi endaga kaasa, mille kaudu tuleb raha, et avastada uusi juppe masinate jaoks või hoopis kooliatada uusi teadlaseid ja astronaute.

Tunnistan, et karjäär siin ei pakkunud suurt huvi ning kiirelt naasesin vabamasse vormi. Saan aru kõikidest nendest, kes leiavad, et selline kuiv matemaatika ja puhas inseneriteadus ei ole kõigile, siis tahan nende inimeste jaoks lisada, et “Kerbal Space Program” toob kaasa ka tundmatu avastamise ja suuremate jõudude enda tahtele allutamise, mis on võimas tunne. Isegi siis kui see väikene lennumasin on kohe kohe põrumas kusagil sügaval keset pimedust, paistab kaugelt valguskiirte keskel tundmatu planeet, siis see imestus on reaalne ning meeldejääv. Põhimäng on puhas ja truu enda loodud eesmärkidele. Avastasin enda jaoks midagi uut ning üllatavat head, seega on võimalik, et sama juhtub ka kellegi teise jaoks, tuleb anda ainult võimalus.

Making History lisapakk

Esimene lisapakk nimega “Making History”, mille ilmumine selle mängu üldse minu tähelepanu alla tõi, toob ametlikult asjad, mida seni on saanud tasuta kasutada kõik, kes on soovinud enda mängu modifitseerida. Nimelt lisab terve hunniku ajaloolisi kosmosesse lennanud masinaid nagu Apollo 11 ja Soviet R7, kuid see kõik ei ole asja fookuspunktiks. Nimelt lisati juurde võimalus ise luua missioone neid viimaste detailideni planeerides. Sellega proovitakse lahendada eelnevalt nimetatud struktuurituse probleemi ning mingil määral see ka töötab. Lisaks tuleb suur number uusi muutujaid, mis kogu tegevus segavad nagu suvalised meteoorid, õnnetused ja veel palju muid asju, mis võib kosmoses valesti minna. Detailide rohkus on hämmastav, mis mängijate kätte antakse ning nagu proovisin, siis inimeste ajal ja leidlikuse ei ole piire, kuid siin on üks suur mure endiselt alles. See kõik on jube kuiv ning missioonide ehitamine tundub töö rohkem kui päris töö, mida olen elus teinud ning ütlen ausalt, seda teha küll ei viitsi. Kõik näeb välja toores ning edu neile, kuid olen siiski mängija rohkem kui teadlane ja kodeerija.

Hinne: 7,5/10 (8,5 põhimäng, 6,5 Making History lisapakk)

+ Teadus on tõetruu.
+ Tegevust on palju.
+ Andestamatult raske ja keeruline.
+ Nauding on enda piire avastada.

– Ei ole struktureeritud piisavalt huvitavalt.
– Kuiv esitlus muutub probleemiks.
– Loodab liiga palju mängija huvile temaatika vastu.
– Lisapakk põhimõtteliselt lisab asjad, mis juba olid olemas.
– Karjäär on mängu nõrgim külg.