Märtsikuu meelelahutus on olnud imelise kvaliteediga ja see kõik algas “Resident Evil 4 Remake’i” käivitamisega. Olin peavooluga samas paadis ja kiitsin takka Capcomi otsuse vana klassika uues kuues tagasi tuua. Teine osa on puhas nauding ja tuletas meelde, et õudusmängude aeg pole kaugeltki veel möödas. Kolmas osa oli suures osas sama, kuid ebanormaalselt lühikene ja lohakas. Neljanda osa tegemine läks veidi kauem kui oodatud, kuid tulemus on vapustav. Üks pikemaid lugusid terves frantsiisis on põhimõtteliselt veatu õudus-ellujäämise kogemus, mis kestab vabalt üle kahekümne tunni.
Vana asja uueks tegemine ei ole tegelikult nii lihtne kui esmapilgul tundub. Osa mehhanisme on ajaga täielikult ammendunud, seega uuendamisel tuleb olla julge. Tihti isegi riskida. Fännid ei suhtu uuendamisesse hästi, kuid kui seda imeliselt hästi teha, siis on ka tulemus. “Resident Evil 4 Remake” on kogenud meeskonna meistritöö, mis tõestab fakti, et nad suudavad tagasi tuua mis iganes vana klassika. “Resident Evil 4” oli revolutsiooniline kogemus, sest tõi tuntud frantsiisi uude aastatuhandesse ning defineeris ümber mitu žanris paika loksunud arusaamist. Muidugi oli inimestel palju küsimusi, et kuidas selline kogemus uuena järgmisele põlvkonnale maha müüa, kuid praegu on selge, et raiskasin muretsemisega lihtsalt aega.
Parasiitzombid, kes keelduvad suremast
Esimene mängukord võttis mul natukene üle 18. tunni, kuid koheselt liikusin edasi, et proovida kõige raskemat versiooni. Leida asju, mis enne maha jäid. Kogu põhinarratiiv kestab 16 peatükki ja enamus kestavad natukene üle tunni, kus viimane on suur bossiga võitlemine. Vaheklippe on kokku umbes 90 minutit ja nagu nüüd juba kombeks on saanud, siis need on imeliselt näideldud ning visuaalselt praegusele ajale kohased. Loo peategelane on muidugi Leon S. Kennedy ning sellel korral ta leiab ennast Hispaania peidetud külakolkast. Tema missiooniks on päästa presidenti tütar Ashley, kuid see pole muidugi päris tavaline küla.
Kurikuulus Umbrella korporatsioon on seotud koos ühe teise suure ettevõttega, et kasutada vanast vahast leitud putukaid superinimeste loomiseks. Muidugi asjad ei lähe ootuspäraselt ja uut tüüpi zombid on sündinud. Leon ja Ashley peavad selle hullumeelsuse keskel kuidagi ellu jääma ja tee koju leidma. Kogu elamus on sellise 80-ndate B-filmi tooniga, kus atmosfäär ei ole liiga tõsine, kuid hirm ja veri on tõeline. Ebamugavustunnet jagub. Pimedaid momente täis ehmatusi on palju. Vaba kaamera ja palju tulistamist, mis on tänane Resident Evili standard, algas tegelikult just selle mänguga ning siin on see veatu.
Iga element on lihvitud oma parimasse vormi
Mäng on veidi tihedam ja tõsisem kui originaal. Žanr on paremini lihvitud ja dialoog on teravam. Leoni kasvamine on siin isegi loogilisem kui oli seda originaalis, mis nagu unustas teise mängu sündmused. Teemakohane muusika ja helidisain teevad sellest magusa elamuse inimestele (nagu mina), kes ehitanud tõelise kodukino. 4K HDR annab nii palju elamusele juurde, et raske oli mängupulti käest ära panna. Moodne ja detailsem lavastamine annab nii palju olulisi nüansse juurde, et iga moment kaalub rohkem. Ashley pole enam nii tüütu kui varem kui tema motiivid on selgemad. Isegi Luis on nüüd karakter kellele on kergem kaasa elada. Võib isegi veidi emotsionaalseks muutuda.
Ada on klassikaline Ada. Imeilus ja müstiline palgamõrvar, kelle sirged jalad ja suured silmad on pluss igal ajamomendil. Hunnigan saab palju rääkida, kuid teda me tegelikult eriti ei näe. Põhilised kurjamid omavad ka rohkem kaalu. Krauser, Mendez, Ramon ja Saddler on kõik erinevad bossid, kes on siin kordades paremini tehtud kui originaalis. Isiklik lemmik on muidugi Mendez ja enim vihkan Ramoni, kuna see bossivõitlus on tüütus kuubis. See vend lihtsalt ei ole paigal. Krauser on saanud paar muudatust, millest üks olulisem on QTE (quick time event) muutmine päriselt võitluseks.
Noaga saab blokeerida kõike – isegi mootorsaagi
Sarnaselt teise ja kolmanda mängu uutele versioonidele on ka siin täiesti uus kaamera ja sihtimise süsteem, et olla vastavuses moodsa standardiga. Lisaks on parendatud hiilimist ja puslede lahendamist, seega iga muudatus on olnud vajalik. “Resident Evil 4 Remake” ei ole ka enam nii lineaarne kui seda on eelmised. Kergem on liikuda tagasi, et otsida varandust, mida kaupmehele müüa. On palju avastamisrõõmu, ootamatuid lahinguid ja muud ehmatavat. Kuna lahingud on rasked ja pikavõitu, siis igasugune liikumine tundub teenitud, seega kastide katki peksmine, et paar kuuli leida on puhas nauding.
Oluline uus lisa on nugadega rünnakute tõrjumine. Mis varem oli surmav, siis nüüd on võimalik seda osava ajastusega blokeerida. See muidugi lõhub nuga kiiremini, kuid parem ikkagi kui surma saada. Teine huvitav uuendus on Bolt Thrower relv, mis kasutab taaskasutatavaid elektrilisi nooli. Selle külge on võimalik ka miine kinnitada. Tundub, et see relv on loodud vaikselt hiilimiseks, kuid minu stiil on ikkagi pumppüssiga uks maha lasta ja sisse joosta. Muidugi selline agressiivne stiil ei sobi kui Ashley on meiega koos, sest ta võib pihta saada. Või hoopis vaenlane tapab ta ära. Veidi tüütu on, kuid mitte kaugeltki nii hull kui originaalis.
Saime kõik, mida oskasime soovida
Üldine presentatsioon on muljetavaldav. Kõik on nii hästi kokku pandud, et piinlik oleks siin midagi kiruda. Vaenlased on samuti targemaks tehtud ja nende eest ära jooksmine pole enam nii kerge kui varem. Õnneks nad teevad üksteisele liiga, seega tasub seda nende vastu ära kasutada. Parasiidi peast välja purskamine on rõvedam kui kunagi varem, seega head isu kõikidele neile, kes mängides midagi näksida soovivad. Kaupmees on endiselt müstiline vana, kes telepordib mööda seda küla, lossi ja saart ringi. Tema kaudu saame uusi relvi ja varustust. Tema kaudu saame kõrvalmissioonide boonuseid ja üldiseid uuendusi. On vaja ainult raha. Palju raha.
Graafiliselt on tegemist visuaalse silmakommiga, mis isegi konsoolide peal jookseb 4K60. On mitu valikut nagu kombeks on saanud – HDR, ray-tracing jms. Tundub, et eelmine generatsioon on väikene ankur kaelas, sest kogu see elamus oleks võinud olla palju parem. See muidugi tähendaks, et eelmise põlvkonna omanikud ei saaks “Resident Evil 4 Remake” oma käega katsuda. Kõigest hoolimata saan rahuliku südamega öelda, et “Resident Evil 4 Remake” on tõeline meistriteos, mis on selle aasta üks parimaid kohe kindlasti. Oma žanri tippe on tagasi oma troonil ning tõestas taaskord, et Resident Evil pole valmis oma trooni kellelegi teisele loovutama. Head mängimist.
Hinne: 9.8/10
