Tootja: Capcom
Lavastaja: Norio Hirose, Mike Evans, Tsukasa Takenaka
Platvormid: Playstation 4, PC, Xbox One,
Ilmumisaeg: 19. september 2017
Hind: 59,99€
Toetaja: Capcom
Kaklusmängud on alati olnud minu pärusmaa, juba varajasest noorusest peale kuni 30 minutit tagasi, kui tegin “Tekken 7″ ja kirusin, kuidas kõik hea on rikutud. Marvel vs Capcom seeria ei ole eriliselt imponeerinud mitte kunagi ja enamasti sellel põhjusel, et nii Capcom kui Marvel ei ole kumbki südamelähedane. See viimane on tugevaks abiks, et “Marvel vs Capcom: Infinite” nautida, kuid kindlasti mitte vajalik, sest täiskomplektne mäng on žanris arvestatav tegija ning tõuseb esile mitme unikaalse omadusega.
“Marvel vs Capcom: Infinite” on täiesti puhas kaklusmäng, mis on 2D graafikaga värvikirev kombinatsioonide põhine kogemus. Lihtsam, lõbusam ja mitte nii tõsine kui enamus teisi nimesid žanris, pakub eelkõige kiiret ja hullumeelselt löömingut, mis on täis ilusaid efekte ja plahvatusi. Sobilik igas vanuses huvilisele ning eelnev kogemus žanris ei ole kuidagi vajalik. Neljanupuline kaklusmäng pakub kõik vajaliku – Story Mode, Versus Mode, Arcade Mode, Online ja muidugi treening koos veel mõne väiksema režiimiga.
Kõik algas kunagi X-mehed kaklusmängust, kus oli üllatusboss Street Fighteri mängust. See oli ootamatult populaarne käik, mida noored fännid ei suutnud uskuda ning peagi tuli X-mehed ja Street Fighter segu. Sealt arenes edasi Capcomi tegelaste ja Marveli peale, kuhu lisati kaks vs kaks mängurežiim. Populaarsus kasvas, mäng kasvas – tuli uuesti, nimega “Ultimate Marvel vs Capcom 3“, mis oli 3D graafikaga ja kolm vs kolm hullumeelne lööma. Pidevalt arenevaid ja uusi asju toovaid seeriaid on vähe ja seda heal põhjusel – kunagi tuleb alati lagi ette. Ühel momendil on tegemist sama mänguga, mis lihtsalt uueneb visuaalselt, kus menüüde disain on natukene teistsugune. “Marvel vs Capcom: Infinite” eesmärk ei ole väike ning latt on jubedalt kõrgele tõstetud. Enne ilmumist olid fännid iga momendi lahti arutanud olemasolevast materjalist, kus ühele ei meeldinud disain ja teisele erinevad mehhanismid ja liigutused. Kas “Marvel vs Capcom: Infinite’il” oli üldse lootust olla hea mäng?
Capcomil on paralleel olemas – “Street Fighter V“. See tuli samasuguse murega, kus edasi arenemine eelmisest hittmängust oli keeruline ülesanne ja nagu täna saame öelda – siis põruti. Capcom on sellest õppinud ning on selgelt eesmärgiks võtnud samasse auku mitte astuda. Selle asemel mindi natukene tagasi, et proovida seeriat uuesti leiutada ning näidata uut suunda, mis on ka põhjuseks mängu neljandaks osaks mitte nimetamine. Põhimõtteliselt on MVCI puhul tegemist “X-Men vs. Street Fighter” kaks kahe vastu süsteemi kohtumisega “Marvel Super Heroes” vääriskivide süsteemiga. Rahuliku südame saan öelda, et muretsemiseks ei ole põhjust, sest tulemus on oodatust parem.
Väiksemad meeskonnad võitlemas tähendab rohkem ruumi ja vähem segadust ekraanil, mis oli eelmise mängu üks murepunkte. Assisteerimise süsteem on ära kaotaud, mille asemel on tavaline võitleja vahetus. See nihutab fookust ja muudab kogemuse ligilähedasemaks “Street Fighter x Tekken” soperdisele, kus ainsaks vaheks on hõljuvamad kombinatsioonid ja üleüldiselt mängitav mäng (SFvsT ei kanna kriitikat).
Täiesti uus lisa on Infinity Stone süsteem, kus mängija valid ühe mitmest variandist enne kakluse algust. Ideeliselt suurepärane, mis lisab rohkem kihte ja reaalset strateegiat, kuidas vastasele lähenema hakata. Tegemist ei ole kiviga, mida saab paha pillata (nagu “Marvel Super Heroes” mängus), vaid erilise oskusega, mida terve meeskond jagab. Sellel on oma väikene meeter all nurgas ning iga kivi on fundamentaalselt erinev.
Infinity Stone jaguneb tavaliseks rünnakuks ja Infinity Storm erirünnakuks, mille saab käivitada kui meeter on täis. Taust muutub vastavalt valitud kivile ja see on kõige võimsam element terves mängus. Space stone paneb vastase kasti sisse kinni, Power stone teeb kõik rünnakud tugevamaks, Mind stone täidab trikkide meetri ära, Reality stone toob jää/tule/elektri rünnakuid. Tavaliste löökide, trikkide, kaaslaste ja kivide kombineerimine ongi selle mängu tuum ja edu saladus.
“Marvel vs Capcom: Infinite” on jube lihtne kaklusmäng, kus on palju asju automatsieeritud ning igasugused erinevad abid on kaasatud. Kõik saavad seda mängida ja uhke kombinatsioon, mida ekraanil on näha, on tõenäoliselt ainult ühe nuppu vajutamine koos väikese triki lisamisega. See muidugi ei tähendaks, et siin ei oleks peidus sügavamaid kaklusmängude tõdesid ja meta mänge. Need on olemas ja espordina on see võib-olla isegi parem kui eelmine, seega Capcom on teinud tõeliselt universaalse toote, mis ühendab algajaid ja professionaalne.
Mängus on kolmkümmend karakterit – viisteist kummastki universumist. Seerias uutena astuvad ülesse Captain Marvel, Gamora, Ultron, Jedah, Mega Man X ja Thanos (oli olemas “Marvel vs Capcom 2”, kuid hoopis teistsugune). Kohe peagi lisanduvad seltskonnaga esimese DLC karakterid: Black Panther, Sigma, Black Widow, Winter Soldier, Monster Hunter ja Venom.
Fännidele on siin koheselt üks probleem – nimistus pole mitte ühtegi X-Men ja Fantasitc Four karakterit. Kõik algas ju X-meeste maailmast ning Wolverine, Storm ja Magneto olid ühed populaarsemad karakterid eelmistes väljaannetes. See on tegelikult suurem miinus kui tundub, sest DC ja NRS panevad samal ajal üksteisega vastamisi Sub Zero (Mortal Kombat) ja Hellboy ning Namco paneb üksteisega mõõtu võtma Geese Howardi (King of Fighers) ja Akuma (Street Fighter). Isegi Deadpooli pole valikus…
Visuaalselt on tegemist keskmise mänguga. Ei midagi erilist ja kole nagu ka ei ole. Capcomi kaklusmängud ei ole kunagi olnud teab mis ilusad, sest nende rõhk on olnud alati mujal. Tunnistan ausalt, et ei suuda meenutada ühtegi muusikalist pala, mis kusagil taustal oli, sest igasugune dialoog ja trikkide nimetamine on sedavõrd konstantne, et midagi muud on raske kuulda. Kõige paremini saaks seda kirjeldada kui parimat Playstation 3 ajastu graafikat.
“Marvel vs. Capcom: Infinite” on esimene terves seerias, mis proovib lõpuks seletada, et mis mängus toimub. Varasemalt lihtsalt eksisteerinud universum saab konteksti, dialoogid ning korraliku narratiivi. Lugu räägib Ultroni (Marvel) kohtumisest Sigmaga (Capcom), kes on mõlemad pahalased. Nad liituvad omavahel, luues uue olendi nimega Ultron Sigma ning kasutavad Reality ja Space kive, et teha üheks need kaks maailma. Kes mäletab sellist koletist nagu “Mortal Kombat vs. DC universe”, siis lugu tundub kindlasti tuttav.
Lugu mängija jaoks algab paar kuud peale universumite ühinemist, kus erinevad kangelased teevad koostööd, et leida lahendus Ultron Sigma suurele võimupoliitikale. Iga üks neist säilitab samal ajal endale unikaalse maailma – Black Panther valitseb Valkanda üle, Thor võitleb Alsgardi eest, Chris Redfield uurib Umbrella korporatsiooni jms.
Kaklusmängude narratiivid on hunnik animeeritud klippe, mis ühendavad kaklus A ja B kaklusega C. NRSi poolt ülevõetud ja Tekkeni poolt alustatud teema on Marvel vs. Capcomi jaoks uus ja seda on näha. Piinlikult halb dialoog ja liiga lühikene lugu on sammukene õiges suunas, isegi kui see esimene samm on sitahunnikusse. Olenemata suurtest vigadest on lugu lõbus (või liiga lühike, et igav saaks hakata) ning sisaldab omajagu märkimisväärset. See näitab, et idee oli olemas, lihtsalt kogemusest jäi puudu. Näiteks on huvitav Ryu ja Hulki sõbrunemine ja vihakontrollimise arutamine üksteisega, siis Strider ja Gamora jagavad mitu kõnekat momenti ning Thanos on selline vahepealne neutraalne jõud, mis võib kõik ära rikkuda kõikide jaoks.
Kokkuvõtteks saan öelda, et vaatamata paljude inimeste soovidele see mäng ei ole halb. “Marvel vs. Capcom: Infinte” on ootamatult lõbus, vahelduseks niivõrd lihtne, et saab keskenduda muudele elementidele kui nuppude vajutamine ja 2vs2 formaat on rahulikum kui varem. Idee on olnud suurepärane, kuid teostuses on natukene puud jäänud. Story Mode on halb, olenamata mõnest heast momendist. Karakterite valik on nukker ning üleüldine esitlus on kohmakas. See muidugi ei tähenda reaalses maailmas midagi, kus seeria fännid taovad seda tuhanedeid tunde ning Capcomi toetusega on tegemist juba omajagu suure espordi mänguga. Pigem ütleksin, et need veidrused teevadki sellest sedavõrd ajuvabalt lõbusa vahelduse Tekkenile ja Street Fighter tõsistele žanriloomadele.
Hinne: 7/10
+ Hea tutorial erinevatele tasemetele.
+ Unikaalne ja uudne võitlusüsteem
+ Online töötab ideaalselt. Palja võimalusi.
+ Mõnusalt kerge, igale maitsele midagi.
+ Story Mode lisamine võttis julgust.
+ 2vs2 formaat.– Koledad menüüd, kesine graafika.
– Story Mode on suhteliselt porno ja kaos.
– Karakterite valik on arusaamatu.
– Liiga kerge.
– Mission Mode ei oma mingit mõtet.
