Arvustus: MediEvil Remake
Tootja: Other Ocean, Emeryville
Lavastaja: Chris Sorell
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 25 oktoober 2019
Toetaja: Playstation Eesti

Uues kuues vanade mängude taastootmine võtab üha enam hoogu. Spyro ja Crash on suutnud korralikult maailma raputada, märtsis teeb seda kindlasti ka “Final Fantasy VII”. Vahepeal on aga oluliselt vaiksemalt (taas)ilmunud üks minu lapsepõlvelemmikuid – “Medievil”. Pärast mitmeid porte nii pihukonsoolidele kui ka telefonile nüüdseks saadaval ka Playstation 4 konsoolile. Loomulikult väga mugavalt Halloweeni ajaks.

Gallowmere kuningriigis kunagi segadust külvanud sorts, alkeemik ja surnumanaja, väidetavalt sada aastat surnud Zarok, ilmub taas kuskilt teadmata suunast, tuues endaga kaasa igavese öö ja elavad surnud. Mängu peategelaseks on Sir Daniel Fortesque, kes väidetavalt saja aasta eest Zaroki ja tema deemonliku armee alistada suutis, reaalsuses suri mees juba rünnaku alguses ühe õnnetu noole läbi, sellele vaatamata sai ta kogu au võimsa maagi peatamise eest endale.

Igavese öö ja surnute elustamise loitsu kaudu saab loomulikult Dan väga mugavalt uue võimaluse Zaroki peatamiseks – Nii saab alguse ebasurnud rüütli rännak, lõpetada pooleli jäänud missioon ja päästa oma au. Viimane pole üldse mitte nii lihtne. Iga järgmise nurga taga on jälle keegi, kes tuletab meelde peategelase ebaõnne ja saamatust, olgu selleks hallikarvaline, tüükaid täis nõid või mõni kohalik, seinal rippuv, elus ja vaimukas veesüliti(loe gargoyle).

Tõeliselt truu uusversioon – isegi vead on alles

Kogu seiklus on iseenesest lihtne, kes on antud teosega varem kokku puutunud, saab kohe aru, et mehaanika osas muutusi pole. “Medievil” on narratiivipõhine seiklusmäng, ülesandeks on joosta läbi erinevate tasemete, mõõkade, kirveste ja piksenooltega vehkides, vahel harva peab ka mõne kergema mõistatuse jaoks oma ajuvärki minimaalselt kasutama. Kogu seiklus leiab enamasti aset kolmanda isiku vaates, vahel harva ka fikseeritud kaameraga, karakteri ümbrust on tavaliselt hästi näha. Puudub endiselt võimalus sihtmärki kindlale vastasele lukustada, mingisugune sihtimist assisteeriv mehaanika küll on, kuid see muutub vastavalt Dani vaatesuunale – seega uuema aja mängurid võivad hakata selle peale pulti loopima. Mõned vanemad ehk lihtsalt ohkavad ja mängivad edasi. Peale iga taseme läbimist leiab mängija end kohalikult maailmakaardilt, kust saab valida järgmise sihtpunkti või juba läbitud leveli, mida uuesti mängida.

Gallowmere avastamine algab loomulikult tühjade kätega, esialgu on vaenlaste tapmiseks ainult enda vasaku käe küljest rebimine ja sellega molli andmine. Erinevaid tasemeid läbides ning teatud tingimuste täitumisel on võimalik oma arsenali täiustada – odad, kirved või isegi vasarad. Samuti võivad teised mineviku kangelased oma relvi Danile laenata. Loomulikult käib sinna juurde ka paar sõna “kangelase” saamatuse kohta. Aeg-ajalt võib kohata ka mõnda poemüüjast veesülitit, kes on valmis nooli või odasid kulla vastu vahetama.

Välimuse osas on tehtud suurepärast tööd, tasemed on oluliselt värvilisemad ja siledamad kui varem. Isegi Sir Fortesque on välimuselt uhkem ning nüüd on tal isegi võimalus kanda oma kunagist lahingurüüd. Pime ja kole sipelgapesa on uusversioonis oluliselt valgem ja värvilisem, isegi kohalikud, koledad haldjad näevad heas mõttes koledad välja. Ainsaks kõrvaliseks eluks siin mängus oleks rotid, varesed ja mõned üksikud ringi jooksvad käed, kuid need ei anna väga midagi maailmale juurde, vähemalt saab rottidele haamriga virutada.

Muusika ja hääled on kõik uuesti lindistatud

Heli osas pole väga midagi uut, peategelane kõlab endiselt nagu Mr Bean, kõik teised karakterid on häälte osas viisakalt sisse loetud. Muusikaks on suures enamuses kasutuses sama viisijupp kergelt muudetud kujul, seega ei midagi uut avastamiseks, sellegipoolest igas mõttes sobilik ja korralik. Nähtavasti on ka muusika pool uue hingamise saanud ja kogu asi kõlab paremini kui kahekümne aasta eest.

Uues kuues “Medievil” ongi lihtsalt uues kuues, kõik muu peale välimuse on jäänud samaks, selle sama all mõtlen ka seda katkist poolt, mis originaalteoses ette jääda võis. Täiesti tavaline on kõndida õhus, vajuda läbi põranda või olla võimetu mõnda vihjeraamatut lugema, sest mingi narratiiviga seotud element on peaaegu kuskil jalus. loomulikult saab ronida ka erinevate objektide otsa, kuhu ei peaks saama ning siis selleläbi lihtsustada vaenlaste tapmist.

Ometi suudab mäng olla lõbus ning tõesti oli meeldiv seda kõike ilusamal kujul taaskogeda. Lihtsalt tekib küsimus, et miks “Medievil”? Esimese Playstationi aegades on palju silmapaistvamaid moodustisi nagu “Tomba” ja “Jersey Devil”, mis taaselustamist rohkem vääriksid. “Medievil” polnud kunagi halb mäng, kuid ta polnud ka kunagi midagi nii fenomenaalset või erilist, ta lihtsalt oli.

Hinne: 8/10

+ Mäng on ilus.
+ Mäng on lõbus.
+ huvitav ka kõrvaltvaatajale.

– Uusversioon ei lisa midagi uut.
– Mängu pisemad vead on endiselt parandamata.

Osta mäng siit: https://www.playstation.com/en-us/games/medievil-ps4/