Tootja: Capcom
Lavastaja: Yuya Tokuda
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC (tuleb alles veel)
Ilmumisaeg: 26. jaanuar 2018
Toetaja: Capcom / Gamestar.ee
Monster Hunter seeria ei ole kunagi olnud midagi isegi lähedal peavoolumängurile, kus suurem osa edust oli ainult Aasia turul ning käsikonsoolidel, seega Capcomi selle aasta esimene suurem väljalase “Monster Hunter: World” pidi olema katse frantsiis viia pühapäevamängijateni, et kõikidel oleks nüüd võimalus avastada, millest ponisabaga nohikud on aastaid kusagil kogujate foorumites rääkinud. Seeria saab selle aasta märtsis neliteist aastat vanaks, kus “Monster Hunter: World” on viies põhimäng. Capcomi ülesanne antud mängu juures oli keeruline, kus kogu komplekt pidi olema uute mängijate jaoks avatud ning ligitõmbav, samal ajal ei tohiks olla eemaletõukav lojaalsetele pikajalistele fännidele. Hea uudis on see, et Capcom tabas märki ja paremini kui keegi oskas ennustada – mängurid üle maailma on armunud ning täiesti sõltuvuses, kus kõik peksavad ennast, et varem selle seeriaga tuttav ei olnud.
“Monster Hunter: World” peaks olema rollimäng, kuid pigem on märul-seiklus rollimänguelementidega, mis paneb mängija koletiseküti kehasse, keda saadab väikene kassilaadne abiline Palico. Suurt oskust ja kannatust nõudev kogemus paneb fookusesse numbrid – relva andmed, tööriistad, armor, rünnakud ja muud näitajad peategelase ja tema kaaslase juures. Tegevus toimub maailmas nimega New World, kus mängija on osa Fifth Fleet nimelisest uurijate rühmitusest, mille eesmärk on paremini tundma õppida keskkonda, kus nad elavad. Seal hulgas siis ka erinevad suuremad ja väiksemad koletised – miks nad käituvad nii nagu nad seda teevad?
Siin mängus on tohutus koguses asju, mida on vaja uurida. Igal asjal on küljes numbrid, et nende omadusi võrrelda ja hinnata. Numbrite armastajale või suvalisele analüütikule on see tõeline unistuse täitumine. Võiks mõelda, et selline kogus infot on kuidagi keeruline hallata ja selgeks saada, kuid Capcomi disaini geniaalsus on viis, kuidas kõik elemendid sujuvalt mängijale selgeks saavad, järjest ja märkamata. Kuna “Monster Hunter: World” on massiivne mäng, siis esimesed mängutunnid kuluvad imeilusa maailma nautimisele ning kergemate koletiste küttimisele. Loodus on siin võtmesõnaks, sest selline detail ja elus nõretav keskkond on midagi uut – vähemalt selliselt skaalal.
Kiitust tuleb jagada Capcomi ülesehituse viisile, sest peaaegu koheselt on võimalik minna küttima, ilma enamus asju teadmata. Iga vajalik asi tuleb täpselt õigel ajal ning mängijana on kogu kogemus pingevaba ning põnev, sest saab keskenduda enda oskuste arendamisele ja küttimisele. See muidugi tähendab, et peale 20+ tundi mänguaega on endiselt veel asju, mida mäng vaikselt juurde poetab. Selline tunne jääb, et igakord on midagi uut ja ükskõik kui palju tunde ka mängitud ei oleks, ikka saab midagi õppida ja avastada.
Visuaalne nauding on siin mängus olulisel kohal, kuid tuum on ikkagi koletiste küttimine ning nagu iga mängija avastab, siis need muutuvad kiiresti üsna keeruliseks. Alguses ignoreerisin palju erinevaid andmeid enda relva ja armori juures nagu nende vastupanu teatud elementidele ja muu taoline, sest eeldasin, et klassikaline RPG stiilis lähenemine, kus toores jõud on alati ülemuslik kõigele muule, on piisav. Mäng õpetab siinkohal ise ja juba peagi iga ülesanne on strateegiline ettevõtmine, kus varustuse iga element on elulise tähtsusega. Ei mäleta momenti, kus oleksin pidanud midagi õppima – see kõik lihtsalt tuleb mängimise jooksul märkamatult.
“Monster Hunter: World” ei ole avatud maailm, vaid iga asukoht on lineaarne, kus kusagil on peidus sihtmärk. Liikumine on transpordiga, mis paneb iga asukoha algusesse. Samuti võiks ju mõelda, et kuna igas asukohas on tegevus täpselt sama – jooksed ringi, korjad taimi, kaevad kontide hunnikutes ning liigud mööda jälgi enda järgmise sihtmärgi poole. Põhimõtteliselt see ongi kogu see mäng, kuid kuna see tegevus on sedavõrd nauditav ning motiveeriv, siis hetkel ei kujuta ette, et millal sellest võiks keegi väsida. Võlu on peidus võitlussüsteemis ning viisil, kuidas mängus käib enda karakteri arendamine.
Iga koletisega võitlus on totaalselt erinev ning harva toimib sama taktika mitu korda. Vahel on mõistlik loomal tulla enda järgi, et see näiteks kosega kaljult alla kukuks, sest käsitsi lihtsalt ei saagi jagu. Siin mängus enda karakterit ei arenda, seega kogu tugevdamine käib läbi mängija enda oskuste ja varustuse. Peale koletise mahavõtmist tuleks tema korjusest kõik vajalik kaasa võtta, et saadud materjalist hiljem endale uus relv või mõni muu varustus teha, mille omadused on palju paremad kui eelmistel. Pidevalt tuleb momente, kus kohtab elajat, kelle alistamine tundub totaalselt võimatu, siis sellisel juhul tuleb minna tagasi, korjata materjale ja teha endale parem varustus või kutsuda sõbrad appi.
Sõpradega koos tegemine on samuti oluline osa kogu mängust, kus kuni koos kolme sõbraga saab minna erinevaid koletisi küttima. Siin annab mäng täiesti vabad käed – kas minna üksinda kõvatama või võtta enda head sõbrad appi. “Monster Hunter: World” esitleb uut tüüpi kommuuni, mis on sõbralik. Keegi ei võistle, kõik töötavad koos ning tänasel päeval see on haruldane. Capcom on saanud hakkama millegi erilisega. Viimati tundsin sellist elevust “Bloodborne’i” tumedas maailmas ringi joostes. Ei mäleta, millal viimati veel kasutasin märkmikut enda kõrval, et panna kirja asju, mida on tarvis erinevate asjade jaoks või kus osad koletised on peidetud. Tõeline pärl.
“Monster Hunter: World” on üks parimaid mänge aastal 2018 täiesti kindlasti kohe. Esimesel nädalal üle viie miljoni müüdud koopia on alles algus. Seeria, mida palju arvasid olevat kadunud, on populaarsem kui ei kunagi varem ning selge on see, et enam ei lähe see kuhugi. Tasuta lisad peaaegu iga nädal, suur arv mängijad, väljakutsuv mängimine ning kommuun sõbralikum ja toetavam kui keegi oleks osanud loota. Vahel tuleb mäng, mis lihtsalt toimib ning selle aasta esimene selline on “Monster Hunter: World”. Raudkindel soovitus.
Hinne: 10/10
+ Imeilus, detailne ja elurohke maailm.
+ Uskumatult sügav ja mitmekihiline mängusüsteem.
+ Iga koletis on unikaalne ja erineva stiiliga.
+ Narratiiv on täiesti olemas ning päris hea.
+ Nauditav ja sujuv mängimine.
+ Suurepärane kommuun.
+ Sõpradega koos veelgi parem.– Esimesel nädalal oli palju probleeme mitmikmänguga, mis nüüdseks on kadunud.
Video:
