Tootja: Sony Computer Entertainment, Koei Tecmo
Lavastaja: Fumihiko Yasuda
Platvormid: Playstation 4, PC
Ilmumisaeg: 7. veebruar 2017
Toetaja: –

Meil kõigil on selliseid mänge, mis jäävad maha vanadele konsoolidele ning uuemate masinate jaoks neid mingil põhjusel saada pole. Vanal hallil ajal, mõni konsoolipõlvkond tagasi, jäi silma üks Onimusha nimeline mänguseeria. Tegevus toimus Sengoku ajastu Jaapanis ning võidelda tuli erinevate mütoloogiliste elukatega Aasiast.  Uue konsooligeneratsiooni tulekuga sai kahjuks Onimusha otsa ning oli aeg pöörata pilk mujale. Dark Souls’i frantsiis ei ole lihtsalt märul-rollimäng, vaid täiesti omaette žanr, mille narratiiv on segane ning mängijale võib osutuda eluohtlikuks ka mõni lihtsamat tüüpi vastane mängu alguses, lisaks muidugi ka veel omajagu puldiloopimist, mis sellega kaasneb. Ei ole saladus, et antud valemit on üritatud kopeerida ning tuua välja sarnaseid, kergelt muudetud ning kohati lõbusamaid tooteid nagu “Bloodborne”. 2017 aastal ilmus veel üks sarnase valemi järgi loodud teos, parajalt ohkama panev ning üllatavalt vähese verega, milles on nii Onimusha kui ka Dark Souls omal moel esindatud – nüüdseks juba enam mitte nii värske “Nioh”.

Tehniliselt peaks Nioh kuuluma narratiivipõhise kolmanda isiku vaates rollimängu elementidega märuli alla, kuid olles samas ka väga sarnane Soulsi seeriaga, leian, et tegemist on veel millegi muuga, seni täpsustamata žanriga, mille on tumedad hinged suutnud luua. Nioh sai alguse multimeediaprojektina 2004. aastal ning põhines lõpetamata käsikirjal. Olukord muutus, kui Tecmo alla kuuluv Team Ninja selle enda valdusesse sai ning 2015. aastal uut Playstationi eksklusiivmängu tutvustas. Lõppverisioon avaldati 2017. aastal. Nioh kujutab endast seiklust läbi killustunud Jaapani, ajal, mil erinevad sõjapealikud tahavad seda igaüks oma võimu alla ühtsena kokku tuua ning panna kehtima oma arusaama rahust ehk siis Sengoku ajastu. Värskest Hispaania ja Briti sõjast on tekkinud uus salarelv, amrita kristall, mida kasutades on võimalik sõdureid tugevamaks muuta, loomulikult tuleb see inimlikuse arvelt. Kuna Briti impeeriumi varud salarelva osas on lõppemas, suunatakse pilk mujale, kust oleks võimalik seda sujuvalt juurde saada, nii tuleb mängu Jaapan oma lõputute kodusõdade ning avastamata varudega. Edward Kelley nimeline pahalane alustab oma rännakut, varastades keset sõjategevust erinevatest pühamutest amritakristalle, ise samal ajal segadust juurde külvates. Olukorda ei tee paremaks ka vägivaldsete mütoloogiliste elukate ilmumine. Mängu peategelaseks on aga William Adams, mees, kes on läbi ajaloo tuntud kui meremees ja valge samurai,valmis iga hinna eest Kelley‘t peatama.

Kuna Nioh ei ole otseselt ei üks ega teine, siis ei mahu ta ka päris täpselt sinna tumedate hingede valemisse, siiski sisu on omajagu ning kõik kõrvalülesanded on mängija jaoks nähtavale toodud. Mäng ei toimu ühes suures avatud maailmas, kus sujuvalt edasi-tagasi liikuda saab, vaid erinevate regioonide ja põhi- ning kõrvalmissioonidena. Suurel kaardil liikumine toimub ainult menüüdes. Samas sarnaselt Souls’i sarjale on ka siin võimalik enda tugevamaks muutmise nimel koguda vastavat toorainet – amrita. Kuna vastased pillavad seda üsna heldelt, siis tõusevad ka üsna kiiresti nõutavad kogused karakteri tuunimise osas. Atribuutide arendamine käib selleks ette nähtud altaritel. Surma korral jääb mängijast maha “haud” koos kõige kaasas kantud amritaga ning kui surra veel kord, ilma, et oleks oma kraami kätte saanud, on mängija sellest lõplikult ilma. Teise valuutana on kasutuses kuld, mida on võimalik kasutada sepa juures uute relvade ostmisel või vanade võimendamisel. Igas põhimissioonis on ka võimalik leida altarite jaoks väikseid rohelisi vaime(Kodama spirit), kes mängijale erinevaid boonuseid pakuvad(näiteks rohkem amritat tapmise pealt). Võitlusepool on jällegi aetud keerulisemaks. Williamil on võitluseks kolm erinevat asendit ning igaüks tuleb oma plusside ja miinustega.

Kõrgemas asendis on löögid tugevad, kuid aeglased, samas madalas asendis on vastasele tekitatud kahju väga väike, kuid oluliselt paraneb manööverdusvõime. Lisaks on ka võimalik juurde õppida erinevaid oskusi ning lööke, tehtavad teiste nuppudega, mis muidu võitluses kasutust ei leia, hea soovi korral saab teha tõsiseid combosid. Mängijal on ka võimalik aeg-ajalt appi kutsuda mõnda loomavaimu, muutudes ajutiselt haavamatuks ning teha samal ajal väsimatult lööke, väga sarnane Onimusha sarjas olevale Oni maagiale. Iga tehtud löök tavaolekus kulutab vastava koguse energiat, kui vehkimisega üle pingutada jääb mängija ajutiselt “püksid maas” keset kaklust hingeldama ja end koguma, jäädes vastase jaoks täiesti avatuks. Oma olemuselt on Nioh vägagi lihtne ning väga palju pead vaevama ei pea, kõik tähtsam korratakse ka mängu alguses olevas põgusas õpetuses üle.

Erinevad levelid on oluliselt lihtsamakoelised kui mõnes tumedate hingede teoses, enamasti üsna lineaarsed. Kõigepealt tuleb leida endale sobilik relv olgu selleks siis oda või keti otsas asetsev sirp, alguses on võimalik valida viie erineva relva vahel ning lisade ostmine suurendab valikut. Teiseks, hakkida end läbi erinevate vastaste, keda missiooni jooksul pidevalt kohtab, samal ajal jättes meelde, millal on paras aeg lüüa või kaitsta. Kolmandaks, panna kasutusse vaenlaste tapmisest kogunenud amrita ja tuunida Williami atribuute, võimalusel proovige võita ka leveli boss. Neljandaks, kui bossi võitmisest asja ei saa, tuleb pöörduda tagasi teise sammu juurde. Lühidalt öeldes on tegemist tõsisema “grindfestiga“, kus on üllatavalt lihtne surra ning lõpp võib tulla kohati täiesti arusaamatust kohast.

Olles just värskelt mänginud Dark Souls 3 võin kindlalt väita, et Nioh on eelnevaga võrreldes täiesti teine maailm. Mäng on täiesti teistsuguse rütmiga, nii löögid kui ka manöövedused näevad välja küll sarnased tumedatele hingedele, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et nii see siiski pole, suremine käib viimase puhul oluliselt kiiremini ja lihtsamalt. Plusspooleks võib lisada et Nioh on oluliselt lõbusam ja värvilisem, tumedate hingede maailm kipub enamasti olema surnud, võimalikult negatiivne ja tume nagu DC filmid. Vaatamata sellele kui palju on igas levelis laipu ning hävitustööd, on verd üsna vähe. Isegi vaenlaste hakkimisel ei ole seda väga palju kuhugi lendamas, pigem purskab neist lihtsalt energiat välja, seega oluliselt lapsesõbralikum. Ka bossid on jäetud sellised, mis isegi parima tahtmise korral lastele õudusunenägusid põhjustada ei suuda.

Üsna meeldiv on ka see, et bossid muudavad oma strateegiat, olles piisavalt palju peksa saanud tullakse lagedale uute ägedate rünnakutega. Huvitav lisavõimalus on vaenlaste laipu veel kukkumise ajal tükeldada, enne kui need päris ära kaovad, mõne tülikama olendi mahalöömisel võib see eriti meeldiv kogemus olla. Kahjuks ei toimi laibarüvetus bosside puhul. Üllatav on kordki sedasorti teoses näha arusaadavat, normaalset narratiivi, vaheklipid ning muu sinna juurde kuuluv, erinevalt Souls’i seeriast, kus on vaja väga palju kujutlusvõimet ning ridade vahelt lugemist. Nioh sunnib ka mängijat olema oluliselt agressivsem. Pidevalt on vaja vaenlastel seljas elada ja hingamisruum ära võtta. Täiesti olemas on ka võrgu kaudne mitmikmäng, kus saab pidada võitlust teise mängija vastu või teha koostööd mõne tülika missiooni osas. Tumedatest hingedest tuttavad teated ja vereplekid on aga asendatud teiste mängijate haudadega. Soovi korral on võimalik minna nende juurde tüli norima ning  omanikega võidelda, sellisel juhul kontrollib vastast tehisintellekt.

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Nioh näeb välja ilus ja värviline, elusaks ma seda maailmat siiski nimetada ei saa, sest väljaspool vaheklippe on võimalik kohata ainult vaenlaseid ning selline niisama “tavaline pool” maailmast on puudu. Siiski on välimusega omajagu vaeva nähtud. Majad on Aasiapärased ning ajastule vastavad, erilist rõhku on pandud kaitserüüde, kiivrite ja relvade detailidele. Samamoodi on pandud rõhku ka inimeste nägudele, peegeldamaks emotsioone või lihtsalt pandud mõni nägu tõmblema, selles osas on töö suurepärane. Seda, kui sarnased mängus olevad inimesed ajaloolistele kujudele on öelda kahjuks ei oska, sel ajal polnud jaapanlastel korraliku joonistusoskust veel välja arenenud. Muusika on ajastule sobilik ja Aasiapärane. Dialoogid on jaapanikeelsed, William räägib tuimalt Inglise keeles vastu, kuid siiski paistab, et aru nad üksteisest saavad. Jaapanikeelset hala saab kuulda ka missioonisiseselt, erinevate laipade väärisesemetest vabastamise ajal võib peategelane kuulda/tajuda mõne surnu viimaseid mõtteid ja emotsioone, pidevalt annavad need ka aimdust, milline boss missiooni lõpus ees ootamas on.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et Nioh on huvitav kogemus, isegi kui ta on natuke teistsugune ja vähem tõsine. Vähemalt on tegemist ikkagi päris mänguga, mis kuulub tumedate hingede kategooriasse. Tänu vaheklippidele sisaldab Williami seiklus isegi omajagu huumorit, arusaadavat narratiivi, palju ajaloolisi tuttavaid nimesid ja isegi ehk mõnda müütilist elukat, kes võib olla kusagilt mujalt mängust või animatsioonist tuttav, sekka ka mõni “easter egg“. Vaatamata sellele, et taheti luua rasket mängu, mis Souls sarjaga konkureerida suudaks on lõpptulemus paraku jäänud oluliselt kergemaks, kus ettevaatlikuse asemel on vaja lihtsalt hästi palju vaja nuppe vajutada, siiski üsna tugev sooritus Tecmo poolt. Tunnistan, et olen pettunud maailmas seiklemise osas menüüde kaudu, oleks lootnud, et lõpptoode on veidi vähem lineaarne ja annab võimalust ka kohalikku ümbruskonda uudistada, näiteks hobuse seljas. Nioh oleks võinud olla midagi palju enamat. Lisaks annavad mängutunde juurde ka kolm lisapaketti, milles narratiiv edasi läheb. Välja toodud negatiivsetele punktidele vaatamata oleks antud žanri fännidele Nioh näol kindlasti tegu teosega, mis tasub võimaluse korral järgi proovida.

Hinne: 6.5/10

+ Palju sisu, pikk mäng.
+ Huvitav ka kõrvaltvaatajale.
+ Võitlussüsteem on teistsugune ja huvitav.
+ Mäng on ilus.
+ Narratiiv on kõigile arusaadav.

– Antud mängu huumor ei pruugi kõigile sobida.
– Tumedate hingede veteranile ehk natuke liiga lihtne.
– Võitlussüsteem on liigselt kellasid ja vilesid täis topitud, kõike seda pole vaja.
– Bossid ei vaja peamurdmist, üsna lihtne on üle mõelda.
– Hetkel veel üllatavalt kallis.

PS. Näide Nioh huumorist, kuidas kohalikud kella vaatavad.