2015. aasta üks oodatuimatest mängudest oli kindlasti, vähemalt FPS-mängurite jaoks,
Tom Clancy’s Rainbow Six Siege
. Kui arvata välja avatud ja suletud beetaversiooni perioodid, siis oli iga mängija jaoks mäng esimest korda saadaval
1. detsembril
. Mängu arendamist alustati kaks aastat tagasi, jaanuaris, ning täpsemat ülevaadet esitleti 2014. aasta E3’l – ehk oli mäng ikka ootamist väärt.
Rainbow6 frantsiis põhineb suuremas osas Ameerika novellikirjaniku Tom Clancy samanimelise raamatu põhjal ning loomulikult on mängudes Clancy tõetruusid fakte ja ülestähendusi sõjaväetegevusest. Esimene Rainbow Six’i osa jõudis avalikkuseni aastal 1998 – juba sellest ajast peale võib mängu teistest tulistamismängudest eristada hämmastavalt reaalsete situatsioonide ja taktikalise tegevuse poolest.
Käivitasin mängu, valisin gamemode’iks Situatsions ning alustasin eel-viimase raskustasemega esimest missiooni, mil nimeks CQB Basics. Meil kõigil võtab algul mänguga kohanemine aega ning nii ka minul: vahtisin ringi, kuhu olen sattunud, ja kas vastaseid leidub iga nurga taga või peab enne peitust mängima.
Esimese vastase “kahjutuks tegemine” oli jaburalt lihtne, tänu millele võtsin endale vabaduse enesekindlalt edasi liikuda. Kõik järgnevad vastased valmistasid aga korralikku peavalu. Pean end üle keskmiste oskustega First Person Shooterite mängijaks, mistõttu olin algul vähe solvunud, kui läbisin missiooni alles neljandal katsel…
Ubisoft on algusest peale rääkinud, kuidas Siege’is leidub ülimalt realistlikku keskkonda, mida kinnitab mängu veebilehel asuv suur pealkiri ,,Hävitus kui tööriist”. Olin selle kõigega kursis, kuid sellest hoolimata olid läbi seinte kallale tungivad terroristid mängimise ajal suureks üllatuseks.
Rainbow Six: Siege pakub head valikut mappides ja veelgi laiemat valikut varustuse osas. Minu lemmikuteks said, väike, kuid tõhus, kaameraga droon ja kõik, mis plahvatas.
Liikumine ja eriti veel sihtimine olid minu hinnangul puudulikud ning nende kahe kasutamine oleks võinud olla palju mugavam ja sujuvam.
On selge, et Rainbow Six: Siege nõuab mängijalt pühendunud taktikalist mõtlemist ja keskendumist, ilma milleta on ei pruugi läbida ka mängu esimest levelit.
Nagu alati, siis eelistasin ka sel korral mängida just PlayStation4 konsoolil ning soovitan seda ka lugejale, kuna arvatavasti on just DualShock4 see pult, millega üht tulistamismängu mängida. Kuid eks see ole ka maitse asi.
Seinu mööda ronimine, spionaaž ja tugev vastupanu loovad ülimalt reaalse atmosfääri luues tuliseid pingeid ja emotsioone (kuigi reaalsust ei suudaks me vist kunagi videomängu kaudu edasi anda).
Tänan Ubisofti järjekordse eduka mängu eest ja Gamestar’i, tänu kellele jõudis mäng meieni. Rainbow Six: Siege saab minu poolt 7/10.
Osta Rainbow Six: Siege Gamestarist või Hobbygameri veebipoest!
*mängitud PlayStation4’l
Jäta kommentaar:
