Tootja: Ubisoft Quebec, Ubisoft
Lavastaja: Jonathan Dumont, Scott Phillips
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 05. oktoober 2018
Toetaja: Gamestar.ee
Eelmine aasta ilmunud “Assassin’s Creed Origins” oli üks 2017 aasta parimaid videomänge ning tookord tehtud ülevaates kiitsin seal enamus asju. Põhiline asi on uuendatud formaat, kus seiklusmärul muundus rohkem rollimänguks ning see valem töötab imeliselt. “Assassin’s Creed Odyssey” jätkab samasuguse valemiga, kuid täiendab seda veelgi, ainult lisades juurde ja juurde, hakates jõudma kohta, kus enne seisis suhteliselt üksinda “Witcher 3”. 2018 on ülisuurte mängude aasta, kus näiteks “Dragon Quest XI” võttis läbimisek süle saja tunni ja peagi tuleb “Just Cause 4”, mille kaart lubab tulla läbi aegade suurim, siis ka Assassin’s Creed frantsiisi viimane lisa lööb pahviks eelkõige enda massiivse suurusega. Tihti oli tunne, et seda kõike ei saagi hoomata ning minul pereinimesena ei ole võimalik seda kõike lihtsalt ära mängidagi. Siin tahaksin küsida kõikide nende käest, kes mängu arvustused 4-5 päevaga valmis said, et kuidas see võimalik on.
“Assassin’s Creed Odyssey” tegevus liigub antiiksesse Kreekasse, mille ilu ja iseloom on ekraanile toodud detailselt ning tõepoolest imestamapanevalt. Eelmisest mängust on jäetud alles kõik, mis selgelt sobis ja fännid armastasid ning lisatud on palju uusi ja huvitavaid ideesid, millest enamus tundub olevat eksperiment uute võimaluste avastamiseks. See tähendab, et mitte iga aspekt mängust ei ole ideaalne ning siin on kohti, kus natukene komistati, kuid see ei vähenda üldise kogemuse mõju, vaid kõik siiski näitab selle videomängu suurust ja skaalat, millel üldse midagi peaks siin hindama hakkama. Nüüdseks juba dekaadivanune frantsiis alustas ajaloo täpse kujutamisega, siis tänaseks on see ilus mälestus. On palju lisandunud fantaasiat ning seiklus on võtnud hüperrealistliku kujunduse, kuid virtuaalne ajalootund on siin endiselt alles – asukohad ja vanad ehitised on endiselt sedavõrd detailsed elutruud, et isiklikult naudin väga mööda neid turnimist.
Enne loo alustamist tuleb endale valida üks karakter – Kassanda või Alexios, kes mõlemad on legendaarse Sparta sõdalase Leonidase järeltulijad. Esimene mänguring valisin endale Alexiose, kelle abiga tuleb siis taaskord võidelda templirüütlite vastu, olles vast üks väheseid konstantseid asju terves frantsiisis. Olin alguses naiivne kui arvasin, et jõuan ühe nädalaga teha ära terve narratiivi Alexiosega ning seejärel proovida ära ka Kassandra, sest võtsin mõõdupuuks eelmiste mängude pikkused. Mängu ilmumise päevaks ei olnud suutnud isegi Alexiosega lugu läbida, sest tegevust on palju, vahemaad on pikad ning lugu ise kerib ennast lahti palju aeglasemalt kui oleks vajalik.
Alexios ei erine palju selle frantsiisi protagonistidest, kuid kuna tegemist on esmakordselt avatud dialoogiga, siis mängijal on natukene rohkem õigust otsustada enda valitud tegelase iseloomu üle. Minu mängitud Alexios oli ülbe, halastamatu ning alati valis võitluse – ei mingit diplomaatiat või kompromissi. Alexios on enesekindel ning kannab endas Sparta võitlusvaimu. Dialoogid siiski ei ava palju võimalusi, sest valikud on tihti hea ja kurja vahel, kus keskteed ei eksisteeri. Kas halastad enda sihtmärgile või hukkad? Dialoogide valikud meenutavad midagi Mass Effect seeriast, millega tulevad kaasa ka romantilised suhted ning muidugi elades ajastul kus me elame, siis mingit sugu keegi siin ei vali. Tegemist on selgelt katsetusega, et näha kuidas frantsiisi fännidele selline asi sobib, seega mingisugust suuremat mõju asjal ei ole. Tihti on tegemist veidralt koomilise situatsiooniga ning enamasti just kõrvalmissioonide juures.
Narratiiv ei ole selgelt selle mängu tugevaim külg ning seda mitmel põhjusel. Esimene põhjus on äärmiselt hüplik tempo, millega on raske kaasa minna, kuid see on sedavõrd suurte avatud maailmaga mängude juures tavaline. Teine mure on episoodiline lahendus. Mõtlen siin seda, et kõrvalmissioonidega koos tundus kõik olevat jupitatud väiksemateks episoodideks, kus vahepeal mitte midagi ei toimunud. Seega tihti leidsin ennast mõtlemas kõrvalmissioonidele ja uutele asukohtadele samal ajal kui mõni oluline vaheklipp oli ekraanil käimas. Kindlasti ei taha siin öelda, et narratiiv oleks nõrk, vaid lihtsalt antud mängu massiivses raamis on tegemist ühe nõrgima aspektiga. Kiituseks sellele mängule, siis sama narratiiv kusagil mujal oleks kindlasti suureks plussiks.
Mänguliselt on tegemist “Assassin’s Creed Origins” koopiaga. Koheselt on tunne, et nagu poleks mängust eemal olnudki. Kõik nupud on jäetud samaks ning üldine mehhanism on täpselt sama, mis eelmises loos. See muidugi tähendab, et ronimine on vaevutu ühe nupu peal hoidmine, mis annab võimaluse ilusat graafikat nautida kuniks Alexios kõrgele torni otsa jõuab. Tagasi on ka ustav ratsu, kellega saab niisama mööda saari ringi joosta või lasta temal automaatselt mööda ettenähtud rada järgmise märgitud punktini liikuda. Vahepeal ära kadunud laevaga liikumine on tagasi ning nüüd juba suuremal ja olulisemal määral, saades eraldi menüü ning paar täiesti uut mehhanismi. Näiteks saab laevu korralikult uuendada – rünnakut, kaitset ja välimust. Samuti saab suvalisi inimesi endale laevale abiks värvata, kellel igal ühel on unikaalsed oskused erinevate aspektide parendamiseks.
Saarte avastamine on üks selle massiivse videomängu fookuspunkte ja ka suurimaid õnnestumisi. Tegevust on palju ning kaart on erinevatest asukohtadest kirju. Vahel tundus, et saarestik on lõputu ning ots ei paista, kuid õnneks see siiski nii ei ole, lihtsalt palju suurem kui tänaseks olen harjunud nägema. Avastamise juures on oluline aspekt – karakteri level. Selle kaudu käib missioonide ja asukohtade raskusastme mõõtmine ning iga väiksemgi tegevus annab kogemuspunkte. Nende abil saab uusi oskuseid, mille abil kas paremini võidelda või jahti pidada. Viimast nimelt on vaja, et enda relvi ja varustust uuendada.
Karakteri oskused on jaotatud kolme kategooriasse – palgamõrvar, sõdalane ja jahimees. Siin palju ei pea seletama, sest kes vähegi rollimängu on käega katsuda saanud, teab täpselt kuidas ja mismoodi siit asjad edasi lähevad. Osad oskused on mitmekihilised, kus karakteri leveli tõstmine annab automaatse uuenduse. Siin peaks ära märkima, et filmist “300” tuntud Sparta jalalöök on ka olemas ning põhiline vahend, millega endale uusi abilisi värvata. Võitlus ei ole siin väga keeruline ning suur valik oskuseid annab piisavalt võimalusi vastaste alistamiseks. Oskuste tegemise üle peab arvestust adrenaliini riba, mille juurde tulemine sõltub nii relvadest, turvisest ja veel muudest detailidest.
Uue lisana on “Assassin’s Creed Odyssey” teinud Conquest Battle suure lahingu, mille eesmärgiks on vaenlaste liider hävitada ning regioon enda kontrolli alla saada. See lahing käivitub kui mängija on piisavalt palju regioonis valitsevat juhti nõrgemaks teinud ning lõpuks ka hukanud. Siis käivitubki Conquest Battle, mille käigus tuleb mängijal maha võtta teatud arv vastaseid, kellest iga üks annab erinevalt punkte. Selliselt tuleb liikuda läbi vaenlastele kuuluvate alade kuniks pole enam midagi vallutada. Suureks plussiks siin lihtne fakt, et kõikide nende tundide jooksul ei hakanud mul igav ning arvestades minu elutempot ja mängude arvu, mis igapäevaselt on kavas, on see päris ootamatu ja hea saavutus.
Lõpuks olen jõudnud punkti, kus tuleb natukene analüüsida “Assassin’s Creed Odyssey” probleeme, mis tuleneb sellisest sedavõrd massiivsest maailmast. Esimene on mängija ja keskkonna eraldustunne. Kui näiteks “Monster Hunter World” pani mind alati tundma, et olen osa sellest imeilusast maailmast, siis siin olin alati kõrvalvaataja. Maailma minu ümbes on ilus, kuid ei kõnetanud ega tõmmanud kaasa. Sama idee kehtib ka narratiivi juures – olin nagu eemal, mitte seal sees. Ubisoftil on selge eesmärk ning ambitsiooni on tunda, kuid maailma suurus ehk käib natukene üle jõu ja korraga proovitakse teha liiga palju, mis ei anna seda ideaalset tulemust, mis on niivõrd lähedal.
Koht, kus Odyssey astub mööda Origins poolt paika pandud kvaliteedist on Explorer Mode. Erinevalt varasematest mängudest, kus kõik asjad söödeti mängijale ette, siis nüüd tuleb ise sihtmärke otsida ning pöörata tähelepanu kohanimedele, teedele ja muudele märkidele, sest tihtipeale inimeste juhendamine ei ole kõige täpsem. See on õige suund ning annab mängijale mitu uut võimalust maailmaga paremaks suhtlemiseks. Mängus on veel erinevaid asju, millest detailsemalt ei rääkinud nagu Kassandra lugu, teiste palgamõrvaritega kohtumine (nende äraostmine või tapmine), peidetud aarete otsimine, tänapäevane maailm ja veel mõned asjad, mille jätan inimestele endale avastada. Minu jaoks on “Assassin’s Creed Odyssey” äärmiselt tugev tegija aastal 2018, kuid kahjuks aasta parimate hulka ei paneks. Seal on juba ees “God of War”, “Monster Hunter: World” ja veel mõni suur nimi. Kõigest hoolimata on tegemist selle aasta ühe suurima videomänguga, mis pakub tegevust sadadeks tundideks. Kohe kohe on tulemas ka esimesed laiendused, mis lisavad veelgi sinna, kus on juba palju.
Hinne: 9/10
+ Massiivne maailm. Detailne, ilus ja elav.
+ Kaks erinevat ja tugevat peategelast.
+ Explorer Mode on õige suund.
+ Conquest Battle on huvitav lisa niigi töötavale valemile.
+ Dialoogivalikud ja sellega avanevad võimalused.
+ Ajalooline turism on endiselt suur ja oluline osa kogemusest.– Romantilised suhted ja valikud on rohkem koomilised kui midagi muud.
– Narratiiv võtab vähem tähtsa rolli.
– Karakter nagu ei oleks osa mängust, vaid rohkem pealtvaataja.
