Tootja: Bandai Namco, Shift
Platvormid: PlayStation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 27. september 2019
Toetaja: Bandai Namco
Suure koletistejahtimismängude fännina olen ma kokku puutunud “God Eateri” frantsiisiga. Selle teose arendustiim Shift on aga võtnud hoopis teise suuna ning keeranud oma vindi ka Souls-like žanrile, mille tulemuseks on “Code Vein“. Pikalt arenduspõrgus olnud teos on nüüdseks juba pikemat aega väljas olnud ning mitu korda läbi tehtud, mistõttu uurib “Code Vein” arvustus, kas ootamine oli seda väärt?
“Code Vein” on, nagu mainitud, Souls-like žanrisse kuuluv teos. See tähendab, et suur rõhk on pandud väljakutsuvale võitlussüsteemile, maailma avastamisele ning perfektselt ajastatud põiklemisele. Mäng saab sellega väga hästi hakkama, mis pole ka üllatus kuna arendustiimi kuulusid ka inimesed, kes töötasid “Dark Soulsi” kallal. “Code Vein” keskendub aga vägagi palju loole ning tegelastele, kes seda maailma täidavad.
Teose lugu räägib sellest, kuidas tulevikus olevad inimesed on välja suremas ning enamjaolt on nende kohad üle võtnud Revenandid- vampiirid, kes selleks, et mitte hulluks pöörata, peavad tarbima verd. See veri on aga spetsiaalne ning on manustatud “Blood Beadide” kaudu. Mängijategelane asub uurima enda ja selle maailma tagamaid, et paljastada suur vandenõu. Lugu on täis põnevaid momente ning suuri üllatusi, eriti seoses ühe teise frantsiisiga. Mängul on kolm erinevat lõppu, mille saavutamiseks tuleb teha mängijal mõned valikud läbi loo. Teose New Game+ laseb mängijal valida kas klassikalise(kus vastased on tugevamad) või uue laadi vahel(kus vastased on samal tasemel mis esimeses ringis), et lihtsalt paari tunniga(Mis kehtib ainult New Game+ kohta- muidu on teose pikkus umbes kakskümmend tundi) loost läbi rutata ning kõik lõpud kätte saada.
Võitlussüsteem teoses on tuttav igale Soulsborne’i frantsiisiga kokku puutunud inimesele, kuid samas ka piisavalt erinev. Erinevatel relvatüüpidel on erinevad liigutused, erinevad rüüd pakuvad erinevaid võimalusi teha “Drain Attack”– enamasti peale edukat vaenlase löögi tagasilajatamist või selja tagant ründamist toimuv rünnak, mis teeb suures koguses haiget. Lisaks sellele taastab see ka Ichorit- seda kasutatakse erinevate oskuste kasutamiseks, olgu need relvade katmine erinevate elementidega, spetsiaalsed rünnakud või elude taastamine ilma eluplaskuta.
Alad, mida mängus avastada, on enamasti väga hästi disainitud. Tegemist on piisavalt suurte kohtadega, mis on täidetud erinevate saladuste ning kogutavate asjadega. Küll aga mainin ära, et kohustuslik katedraaliala on kohutav mustvalge labürint, milles navigeerimine on õudusunenägu. Ülejäänud alad on aga fantastilised. Vaenlaste ning bosside variatsioon ning nende jaotus on täpselt nii nagu peab- pole suuremaid kohti, kus korraga hävitab mängijat pea kümme vaenlast. Seetõttu on võimalik omas tempos mängust läbi jalutada, kuid see ei tähenda seda, et mängus poleks hektilisi momente.
Teose muusika on fenomenaalne. Absoluutne kandidaat aasta parimale heliribale. Seda aspekti nautisin ma nii palju, et keset bossivõitlusi jäin ma lihtsalt jooksma ringe, et kuulata taustamuusikat. Nüüdseks on nad ka muidugi minu playlistis, et neid ükskõik millal kuulata. Visuaalselt on arendajad teinud suurepärast tööd, et segada kokku animelaadsed tegelastemudelid ning realistlikud maailmad, luues silmale väga hea kombinatsiooni. Taaskord võtavad Jaapani arendajad julgeid samme, segades kokku kaks täiesti erinevat visuaalstiili.
“Code Vein” on selle aasta üks parimaid Souls-like mänge. Tegemist on mänguga, millel on palju uuesti mängimise väärtust, millel on hea muusika ning millel on fantastilised tegelased ning lugu. Ootan huviga ka peagi tulevaid lisapakke, et teose juurde kindlasti tulevikus naaseda.
Hinne: 9/10
+ Hea narratiiv
+Tugevasti kirjutatud tegelased
+Fantastiline audiovisuaalne pool
+Suur uuestimängimise väärtus
+Võitlussüsteem toimib fantastiliselt-Terve Cathedral of the Sacred Blood ala
-Mõningad pisivead
