Tootja: Capcom
Lavastaja: Hideaki Itsuno
Platvormid: PC, Playstation 4, Xbox One
Ilmumisaeg: 08. märts 2019
Toetaja: Gamestar.ee

Devil May Cry on tänaseks kurikuulus stiilist nõretav mänguseeria, mis isegi ei proovi tõsine olla ja tulemuseks on fännide silmis number üks hack’n’slash žanriliider. Hideaki Itsuno on samavõrd tuntud nimi ning mehe viimane lisa seeriasse hämmastava pealkirjaga “Devil May Cry 5” on vapustavalt hea videomäng. Märul, muusika, visuaalid ja üldine stiilirohkus on kõik loomuliku tunnetusega ning ilma pingutamata tekib minus tunne, et olen seda sama, mida näen ekraanilt – badass. Vaikselt läbi kahekümne missiooni liikudes uusi liigutusi, trikke ja abivahendeid kogudes saab kokku värvikirev deemonite tapatalg, mille sarnast tuleb nautida ainult 4K suurelt ekraanilt, suurte punnis silmadega. Kõlarid ka põhja, sest soundtrack on korralikult üle prahi, mis viib siit ka järgmise väiteni – Capcom on peatamus hoos ning viib videomängud uude kuldajastusse.

Eelmine aasta algas minu jaoks teise Capcomi suurteosega “Monster Hunter World“, millele tookord andsin lõdvalt 10 punkti kümnest ning see kehtib veel tänaseni. See aasta olen juba teinud “Resident Evil 2” ning nüüd siia takkajärgi koheselt ka “Devil May Cry 5”, mis tähendab, et terve järgnev aasta on tulevate mängude jaoks latt ikka korralikult kõrgel. DMC seerial on olnud häid ja halbi aegu, kuid üldiselt mingit suurt muudatust ei ole olnud. Dante on alati mõtlematu ja võitmatu ning seltskond, kes vahetub, ei erine väga olulisel määral sellest ühelauselistest lööklausetest koosnevast dialoogist, mis on ainukene viis neil kõikidel omavahel suhtlemiseks. Mehed on pringid, naistel on suured rinnad ja vähe riideid – nad kõik on enesekindlusest üle ääre ajamas ning mis veider, see toimib täiesti veatult.

Kuna tegemist on seeria juba viienda episoodiga, siis sündmuseid on palju olnud ning karakterid veelgi enam, siis Capcom on selle mure lahendanud osavalt. Üldine tempo on kergelt tajutav ning kui tõepoolest on soov rohkem teada, siis menüüs on olemas History of Devil may Cry, mis võtab kokku kõik olulised sünmused läbi terve seeria ja seda ainult paari minutiga. Sündmused on otsene jätk “Devil May Cry 4” loole, kus Dante, Nero ja uustulnuk V astuvad vastamisi deemonite kuningas Urizenile. Red Grave linn on deemonite halduses ning siit see lugu hakkab ennast vaikselt lahti harutama.

Loo alguses Dante kaotab ootamatult võimsale Urizenile ning Nero ja V on sunnitud põgenema, et tagasi tulla tugevamana ja konkreetse plaaniga. Kuu aega hiljem on Nero saanud endale kaotatud käe asemele Devil Breaker nimelise süsteemi, mille Nico disainis ja ehitas. See on vahetatav käe asenduseks oleks relv, millel on äärmiselt palju võimalusi – plahvatused, elude taastamine, aja peatamine, tuli-jää-elekter ja veel palju muud. Devil Breaker ise ei ole igavene ning murduvad päris kiiresti, seega nende kasutamine peab olema kaval, kuid mitte konserveeritud, sest neid vedeleb igal pool ning korraga saab kanda päris palju. Nero on antud loo peategelane ning kannab kogu asja suurema raskuseta, olles ehk vihjeks, et järgmised osad tulevad uue kangelasega.

V on midagi uut ja teistsugust. Vähese jutuga gooti wannabe, kes hingelt poeet ja cosplay superstaar, proovib žanri jaoks uuemaid lahendusi kui seda teevad teised karakterid. Tema isiklikult ründab vähe, vaid kasutab selle jaoks kolme deemonit – Griffin, Panther ja Nightmare, kellest esimene on lind, teine panter ja kolmas suur hiiglaslik goolem. Neid kolme ei ole võimalik ära tappa, kuid neil on siiski olemas eraldi eluriba, mille lõppemisel tuleb natukene oodata, enne kui uuesti tagasi kutsuda neid saab. Nightmare on natukene teistsugune, sest on kõige võimsam ja kasutab seega täiesti eraldi riba – see sama riba, millega Dante deemoniks muutub. V ise liigub aeglaselt, sest kasutab kõndimiseks keppi ning seetõttu on temaga vahest ka kõige keerulisem. Teine mure on seotud vastaste tapmisega – ainult V saab teha (Nightmare ka, kuid ta ei ole ekraanil nii tihti) peale seda kui deemonid on vastaselt kõik elud ära võtnud. 

Dante on täpelt selline nagu seeriaga varasemalt tuttavad mängurid mäletavad. Küll on natukene vanem, kuid stiil ja oskused pole kuhugile läinud. Alles on tema mõõk Rebellion ja relvad Ebony/Ivory. Siin on temal neli erinevat variatsiooni – Swordmaster, Royal Guard, Trickster ja Gunslinger. Siia lisanduvad veel uued trikid nagu kaheks käiv mootorratas (jah, ta reaalselt vehib mootorrattaga kui mõõgaga) ja mõni üllatus uue ja võimsa relva näol. Dante on selgelt kõige tugevam nendest kolmest, kellega siin mängida on võimalik, kuid seda ilmselgetel põhjusel. Pikemalt tema asjadest ei hakka rääkima, vaid jätan avastamiseks ka midagi.

Mängu tegevuskoht on Red Grave City nimeline koht ning tundub olevat mingisugune Londoni koopia. Visuaalselt ei pea siin palju seletama – mäng on vapustavalt ilus. Detailid ja värvid, koos valgusega, loob tervava ja meeldejääva kogemuse, mis on saanud uueks Capcomi kaubamärgiks. Iga relv, deemon, koletis, riideese ja suvaline asi kusagil nurgas, tänavad ja hooned – kõik on poleeritud kõrgemasse kvaliteeti. Kahjuks ei ole võimalik palju seda nautida, sest mängu tempo on kiire ja liikumine peab käima äkiliselt. See sama tempo on ka põhjus, miks lõputu taplemine ja pikad koridorid ei muutu igavaks – täpse pikkusega episoodid vahetuvad kiirelt ning teised karakterid pluss pidevalt erinevad vastased hoiab koguaeg värske tunde. Uued trikid tulevad ka päris täpselt, seega iga lahing on natukene uus, mitte sama vana kordamine. See on midagi, millega Sony sai imeliselt hakkama “God of War” juures ning on näha, et Capcom ei istunud niisama, vaid vaatas ja õppis.

Õnneks on mäng piisavalt lühikene, et õigustada selle mitu korda läbimist. Esimene ring läks mul natukene alla kümne tunni ning koheselt hakkab Capcom motiveerima ka teistkordset seiklust. Läbi kõikide missioonide on peidus palju asju, mida koheselt ei leida ning samuti on teatud kogus “Secret Mission” eraldi menüüs olevad ülesandeid. Raskusastet soovitan ka juurde kruvida, et ikka kogu see frustratsioon endast välja elada hea muusika saatel. Siit jõuan nüüd lõpuks ka antud mängu ühe ehk ainsa miinuseni – loo lõpp. Põnev, müsteeriumeid täis lugu, hoidis mind ekraani ees kinni kuni saabus lõpp, kus minu ainukene mõte oli – kas see oligi kõik? Liiga äkiline lõpp ei anna vastuseid küsimustele, mida ise selgelt esile tõi, pigem jättes mulje uue mängu suhtes või mõne DLC jaoks. Igal juhul praegusel kujul ei ole sellega rahul. Capcom on hoos ning nagu tehti Monster Hunter ja Resident Evil seeriaga, siis tehti seda ka siin. Palun, Capcom, jätka selles tempos ja kvaliteetis. Ole eeskujuks.

Hinne: 9,5/10

+ Kolm mängitavat karakterit, kõik igas mõttes erinevad.
+ Audiovisuaalne stiil, mis nõretab stiilist ja unikaalsusest. Selge äratuntavus.
+ Produktsiooni tippklass, kus iga menüü ja etapp on selgelt ja korralikult disainitud.
+ SOUNDTRACK!!!
+ Võitlusmehhanismid on vapustavalt hästi kokkusobima saadud.
+ Väljakutsuvalt raske.
+ Tempo ja arengu ajastamine on ideaalne.

– Loo lõpp jätab soovida.
– Liiga kiire tempo ei lase keskkonda nautida ning tekitab mulje, et asukoht ei muutu.
– Konsoolidel on naiste paljad tagumikud tsensuuri haamrit saanud.