Tootja: Void Studios
Lavastaja: –
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 5. märts 2019
Hind: 19,99€
Põhjamaade mütoloogia tundub olevat kuum teema, eriti veel peale sõjajumal Kratose seikluseid üheksas maailmas. Koos sellega on kerkinud päevakorda uus mäng “Eternity – The Last Unicorn”, mis viib taaskord põhjamaadesse, kuid ilmselt kõvasti enne Kratose tulekut, sest surm on haldjarassi jaoks olnud senini tundmatu.
Esimestest Alfheimi haldjatest alates on pärandanud haldjad oma uutele põlvkondadele nelja püha ükssarvikut. Tegemist on kunagise kingitusega looja poolt. Lisaks sellele et väärarenguga hobused ilusad välja nägid, oli nende kõrvalmõjuks haldjarassi surematuks muutmine. Ühel ilusal ööl läksid aga sarvikud jäljetult kaduma, koos nendega ka igavene elu. Alles jäi ainult üks, neetud ja murdunud sarvega isend. Kuna surematuse kaotamine oli suur löök ning murdunud sarvega isend tundus liiga hirmuäratav, otsustasid vanemad haldjad, et noor neiu, Aurehen saab oma rassi päästmise au ning sarviku ravimise enda kanda võtta. Väga mugavalt leiti isegi üks ennustusega pärgament, mis just selle tüdruku kohta käis. Nii algabki rännak läbi põhjamaade üheksa maailma.
“Eternity – The Last Unicorn” on kolmanda isiku vaates narratiivipõhine rollimäng, toodetud väikse Brasiilia stuudio poolt. Kogu seiklus käib läbi fikseeritud kaamera vaatenurga, meenutades vanemaid Resident Evili mänge. Pilt käib ühest kaadrist teise, liikumine on jällegi jäetud traditsiooniliseks. Maailm on täidetud verejanuliste ebasurnute, goblinite, inimeste ja päkapikkude või mõne metsloomaga, siin-seal hakkab silma ka mõni suurem elukas nagu ork või troll. Mängija ülesandeks on lahendada lihtsakoelisemaid mõistatusi, hakkida end läbi vaenlasehordide ning loomulikult leida ravim ükssarviku probleemile – seda kõike kahe erineva karakteriga mängides. Mõlemal on omad unikaalsed trikid ning vigurid, mis peaksid üht või teist pidi tagama narratiivi edenemise, loomulikult ka oma loojupp ja nutulaul.
Näiteks haldjatüdruk Aurehen saab oma vibuga hävitada hiiglaslikke vääte, Viikingitepoeg ja alfaisane Bior taob aga jalaga väiksemaid uksi pilbasteks. Kogu asi on sedasi üles ehitatud, et üks karakter ei saa kõike teha. Täiesti olemas on põgus õpetusosa, enne kui päriselt actioniks kisub, põhiasjad saab selgeks. Vaenlasehordide tapmisega kogub mängija kogemuspunkte ja karakterid muutuvad tugevamaks. Võitlus käib reaalajas ning lisaks peksmisele saab ka äkksööstuga vaenlase ümber tiirutada või löökidest hoiduda. Kasutuses olev fikseeritud kaamera pigem raskendab võitlust, jättes mängija aeg-ajalt kuhugi pimedasse nurka. Meeldiv näha, et kõigil karakteritel on eraldi raha ning inventaar, puudub ühine majandamine. Aeg-ajalt jääb ka ette mõni kaupmees, kes hea meelega oma kraami müüb või vahel isegi mängija relva tuunima nõustub.
Välimuselt on kvaliteet üsna kõikuv, on kohti mida on tõesti ilusaks poleeritud, või vähemalt üritatud seda teha ning enamasti on kohe seal kõrval mõni väiksem element või midagi muud suuremat, mille puhul jääb mulje nagu poleks isegi üritatud. Antud fenomeni on võimalik näha juba avaklipis, eriti hästi hakkab see silma aga mängu kahe tegelasega. Kui Bior kipub olema suur mehemürakas ja mitte nii detailne, siis Aurehen on üsna detailne, varjud, mustrid riietel, noore daamiga on oluliselt rohkem vaeva nähtud, kuid ometi midagi tema välimuses häirib. Muide üha enam meenutab ta mulle peategelast Zelda mängudest. Keskkonnad on samuti siia-sinna kvaliteediga, on kohti, kus ruumi liikuvatele elementidele ning karakterile pole raatsitud teha varje, see omakorda raskendab tähtsates kohtades objektide vahelise kauguse hindamist. Vägisi tekib tunne, et tootja kaotas mingil hetkel projekti suhtes huvi. Concept art tundub iseenesest ilus ning laadimine on alati saadetud mingisuguse folkloorikilluga. Erinevaid heliefekte nagu krooksumine/röhitsemine võib küll kuulda, kuid pole ühtegi heliga dialoogi ega vaheklippi, kõike peab lugema. Ilmselt ei vedanud eelarve välja. Muusikal pole viga.
Lisaks graafilistele viperustele on aga palju valusamaid kohti, mis “Eternity – The Last Unicorn” nautimist segavad. Puine liikumine ja manööverdamine, võimetus mitte joosta(äkksööst on ainuke viis kiirelt liikuda), menüüd muutuvad peale teatud tegevusi nähtamatuks, hit- ja hurtboxid on paigast ära, puudulik või olematu info mõne mänguelemendi osas ning suurim ja häirivam probleem – karakter lülitab end suvalisel hetkel lihtsalt välja ning kaotab võime söösta ja lüüa(ei, siin mängus pole sellist asja nagu stamina). Halvimal juhul kogeb mängija viimast nähtust keset mõnda kriitilist lahingut, veidi leebemal juhul lihtsalt maailmas ringi kruiisides ja mitte midagi tehes, antud viga keelab ka ära erinevate kõrvaliste elementidega suhtlemise, nagu save point. Positiivsena võib välja tuua küll tugeva folkloori poole, kuid see üksi ei päästa. Mäng on vigu täis, graafiline pool lonkab ja üldpilt on pigem midagi kurnavat ja igavat, selle asemel et olla lõbus. Potensiaali küll oleks, kuid teostus jääb halvaks. Tahaks loota, et tootja vähemalt midagi parandada proovib. Seni mängige päris Zeldat.
PS. Ma reaalselt arvasin, et tegemist on mõne kuue aasta vanuse mängu pordi, mitte värske tootega.
Hinne: 5/10
+ Korralik lore.
+ Mitu karakterit, kellega eraldi majandada.– “Mõned” vead teostuses, mis tahaksid parandamist, liiga palju, et ükshaaval üles lugeda.
– Mäng pole lõbus.
– Fikseeritud kaamera vaade on pigem negatiivse toimega.
