Tootja: Milkbag games
Lavastaja: Owen Goss
Platvormid: Playstation 4, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 22. jaanuar 2019
Hind: 19,99€
Vahelduseks suurtele mängudele ka midagi väiksemat ja oluliselt lihtsamat. “FutureGrind” viib mängija värskelt profikarjääri alustanud ekstreemsportlase kingadesse kahemõõtmelises neoonmaailmas aastal 2076. Põhimõtte osas on asi jäetud väga lihtsaks – mängus olev ekstreemsport hõlmab endas imeliku motika laadse tootega (pigem ratastega sang) rööbaste peal liuglemist ning samal ajal mõne triki tegemist. Sõiduriista rattad kipuvad olema erinevat värvi, täpselt sama lugu on ka neoonrööbastega millel sõita tuleb, mängija ülesandeks on sõita õiget värvi rattaga õiget värvi rööpa peal, vastasel juhul käib kergemat sorti plahvatus ning mängija leiab end taas raja algusest.
Vahel aitab sellest, et masinat tasakaalus hoida ja rada elusalt läbida läbida, muul juhul on ette antud mõni kindel vigur, mida peab teatud arvu kordi tegema, enne kui elusalt lõppu jõuab. Et kogu protsess natuke huvitavamaks teha, on lisatud lihtsakoelisem ja mitte mingil juhul sügav ja mõtlema panev narratiiv. Aga keegi seda loo pärast niikuinii ei mängi. Ekstreemsportlane saab oma olemasolevaid sponsoreid rahuldades lahti uusi rattaid, radu ning veel rohkem sponsoreid, ronides järjest kiiremini tipu suunas, kuni asi natuke imelikumad pöörded võtab.
Pean tunnistama, et “FutureGrind” suutis mind tõesti positiivses mõttes üllatada, ootasin palju vähemat. Elektrooniline muusika, mis taustaks käib on mõnus, sobib sinna hästi. Välimuse poolest on asi vägagi lihtne, aga pole nagu midagi rohkemat vajagi, suudab olla ilus ja värviline. Meeldib, et erinevad motikad tõesti pakuvad uusi väljakutseid, iga masin toimib erinevalt, lisades kolmekordsed hüpped või võttes ära vajaduse ise tasakaalu hoida, ka kuju võib mängida väga suurt rolli.
Vürtsi lisamiseks tutvustatakse ka radadel erinevaid elemente, mis siis mängija elu mingil määral (või siis mitte) lihtsustama peaks, nagu põrkepallid. Olgugi et ma vihastusin antud mängu peale korduvalt, ei tekkinud tahtmist kohe asja nurka visata, varem või hiljem suudab end soolase järelmaiguga kõikjalt läbi närida. Isiklikult leian, et tegemist on suurepärase mänguga, milles kusagil suuremalt üritusel väga vabalt kõrvalisi miniturniire teha saaks. Rajad pole pikad ja kõik (ka suremine ja uuesti alustamine) käib väga kiiresti, isegi trikid ei nõua mõtlemist.
Hinne: 7.5/10
+ Tekitab hasarti, peale surma prooviks hea meelega veel.
+ Mäng on lihtne ja kiire– Narratiivipool on venitatud, mängija on sunnitud korduvalt mängima sama missiooni, pole võimalik kõike ühe korraga teha.
